"Death of Music" on sinu ja Mart Avi esimene suurem koostööalbum, aga koostööd olete ju varem ka teinud?

Ilmunud on isegi midagi, jah. Aga "Death of Musicu" salvestamisega alustasime juba 13 aastat tagasi, nii et see koostöö on olnud väga pikk.

13 aastat tagasi?

Jah, oleme seda vaikselt ja rahulikult kogu aeg teinud. Võib-olla tulid mõnikord mõned kuud pausi vahele, aga niimoodi vaikselt on seda kogu aeg tehtud. Aeg-ajalt on tekkinud tunne, et nüüd peaks midagi välja andma. Siis tegimegi ühe EP, mille nimi oli "Nolk".

Kusjuures me oleme ka kaalunud, et tegelikult võiks meie artistinimi ka "Nolk" olla. Kõlab rahvusvaheliselt paremini kui Ajukaja ja Mart Avi. Noh, "Ajukajaga" on välismaal keeruline.

Aga nii ta on küpsenud ja nüüd jõudis selleni, et tundus, et võiks välja anda. Õigemini, Mart hakkas muretsema, et meil on seda materjali nii palju ja seda on tegelikult veelgi. Aga, et seda on nii palju, et võiks välja anda ja mina mõtlesin, et hea küll, anname siis. Mul tekkis rohkem aega ka, kuna ma olen jälle vabakutseline ja tõesti oli aega keskenduda ja siis saigi keskendutud.

Nüüd ongi lausa topeltalbum. Vinüülil ilmub ta topeltalbumina, seal voogedastuses pole vahet, seal mõõdetakse albumeid teistmoodi.

Mingites kategooriates on siis tegu pigem kogumiku kui ühe hooga tehtud albumiga?

Minu arust on maailmas päris palju albumeid, mida tegijad oleksid võinud teha pikema ajaperioodi jooksul. Kui võtta näiteks Mardi laulmine, siis albumi peal on laule, mis on tõesti 10 või 12 aastat vanad ja nende 12 aastat vanade versioonide peal laulab teine inimene, kes laulis teistmoodi. Inimene ikka küpseb ja saab oma võimetest paremini aru, maailmapilt avardub kogu aeg ja julgen põhimõtteliselt sajaprotsendiliselt väita, et see, kuidas Mart praegu laulab, on hoopis teine tera kui see, mis kümme aastat tagasi oli.

Aga ma saan aru, on erinevaid põhjuseid, miks artist tahab iga aasta albumi välja anda, et pildil püsida jne. Meil neid pingeid ei olnud, kohustusi või mingeid plaadifirmapoolseid nõudmisi, sest anname selle ju ise välja, siis võime rahulikult 13 aastat ühte albumi teha ja ta on tänu sellele kindlasti ka parem.

Soovitaks teistelegi, et laske asjadel seista, tulge poole aasta pärast jälle loo juurde tagasi ja enamasti teete te selle paremaks, kui ei ole pedantluse viga küljes. Siis jäädki tegema, see on hirmus haigus. Aga tihti on, mida parandada.

Albumil on hästi erineva iseloomuga lugusid. On tantsitavaid lugusid, üldiselt ongi pigem tantsitav album, aga on ka südaöiseid ja selle taguseid lugusid. See vist peegeldab ka pikemat protsessi?

Tõenäoliselt. Eks ta peegeldab ka seda, mida me oma muusikaga öelda tahame. Minu mõte on ikkagi olnud, ja Mardiga koostööd alustades eriti, teha popmuusikat. Kõige huvitavam popmuusika on see, mis ei ole see kõige tavalisem, vaid liigub seal kusagil äärealadel. Tihti nimetatakse seda art-pop'iks või millekski muuks, aga üldiselt sellise huvitavama – ma ei ütle, et meie muusika tingimata huvitav on, seda ütlevad teised inimesed – popmuusika juures tunnen ennast alati kõige meeldivamalt.

Selline popmuusika, mis kutsub ka kaasa mõtlema või liigutab sind emotsionaalselt nii, nagu popmuusika tavaliselt ei liiguta. Et sa lihtsalt ei hüppa üles-alla.

Minul on muidugi hästi pikaajaline tantsumuusika taust, aga samas popmuusika muutub ka kogu aeg ja suurem osa tänapäeva popmuusika tipust on nii või naa tantsumuusika võtmes tehtud. Nii et ma nimetakski meie albumit lihtsalt popmuusikaks ja miks mitte sinna mõned öised lood ka lisada.

Mart Avi on käinud palju ka välismaal esinemas. Kas teete koos ka mingit sorti tuuri?

Tuuri kohta ma ei tea, Mart on tõesti käinud Balkani tuuril, kus ta sõitis rongiga lausa 1000 kilomeetrit. Oleme koos ka käinud siin-seal esinemas, mõnedel nendel nn showcase-festivalidel, mille fänn ma ei ole, aga mille vajadusest ma saan aru ja need on ikkagi võimalus kuskil esineda, nii et why not. Kui ma lugesin üle need linnad, siis me oleme juba päris paljudes kohtades käinud, aga kindlasti on palju ka kohti, kus me pole käinud ja sinna tahame minna, kui võimalus avaneb.

Mardi esinemiskogemus on muidugi korralik. Ta on selles liinis ka pidevalt arenenud. Viimasel ajal on ta laval hirmus ekspressiivne. Teinekord ma lausa mõtlen, et talle peaks äkki mingit rahustit andma või midagi. Et võta rahulikult, muidu kulutad ennast äkki liiga ära. Ühesõnaga ta on väga tugev esineja. Selles mõttes on hea, et mina võin rahulikult võtta, ma ei pea üldse midagi tegema, võin tooli peal istuda ja mingit muret ei ole, et lava peal midagi ei toimuks, sest Mart laseb seal kukerpalle ja põhimõtteliselt lendaks, kui ta oskaks.

Aga samas mulle meenub üks meie kontsert, kus ta sai vahetult enne lavale minemist herilaselt nõelata, kõrri kusjuures. Aga talle ideaalselt sobis selline väike toonus, mida andis herilase nõelamine, mis on tegelikult päris valus. Eriti pea piirkonnas.

Aga mida "Death of Music" teie kui eraldiseisvate artistide jaoks tähistab? Kas see võtab lihtsalt ühe pika perioodi kokku ja edasi lähete samamoodi nagu varem või tähendab see ka koostöö süvenemist?

Ma usun, et me teeme kindlasti koostööd edasi, sest meile väga meeldib teineteisega töötada. Mardil on enda jutu järgi minuga muusikat tehes palju lihtsam lauda, sest muidu produtseerib ta ise oma muusikat ja väga suur osa tähelepanust läheb sellele enda produtseeritud muusikale. Isegi, kui ta juba salvestab laulu, siis on ikkagi osa tähelepanust muusikas ja ta kuuleb seal vigu ja nii edasi. Minuga saab ta rahulikult laulda ja tänu sellele tundubki, et toimub teatud kvaliteedihüpe. Ma usun, et ta tahab ka tulevikus ennast luues vabana tunda ja peab ainult oma laulmise pärast muretsema.

On teil ka lähemal ajal ühine kontsert kavas?

Me praegu just aktiivselt mõtleme selle peale, sest tegelikult ei ole enam liiga palju kohti, kus seda teha. Me ei tahaks kusagil tavalises ööklubis ka olla. Kui teha plaadiesitlust, siis võiks olla midagi ebatavalisemat. Samas kui teha kuskil mittetraditsioonilises kohas, siis see on hirmus kulukas. Püüamegi seda keskteed leida, et midagi ikka teha.

Mõtlesime ka seda, et kuna me nagunii kõike nii ebatraditsionaalselt teeme, siis võib ju plaadiesitluskontsert ka alles jaanuaris tulla, näiteks. Siis on vinüül ka valmis. Me neid reegleid väga ei järgi praegu, teeme rahulikult. Ümberringi on nagunii kõik nii kandiline ja kontrolli all, et võib rahulikult niiviisi toimetada ja ei häiri kedagi.