Esmakohtumine Röövel Ööbiku kuuenda albumiga oli minu jaoks veidi üllatav, äkki isegi kohati pettumust valmistav. Et viimasest albumist oli möödas viisteist aastat, olid ootused päris kõrgel, lausa nii, et oli väike lootus, et tullakse pekstakse tuba sassi, lüüakse toaseina mõni vajalik mõra, kust ehk pääseks sisse mingit hoopis teistmoodi õhku ja esitletakse midagi, mille peale me ise ehk veel tulnud ei ole.

Seega olin üpris nõutu, kui 46 minutit erinevates suundades hargnevat indie't otsa sai ja ma oma ootustega üksi jäin. Oli vist ka lootus, et plaadil teeb aktiivsemalt kaasa ka Ajukaja. Tundus nagu oleks viimasest albumist möödas palju vähem kui 15 aastat, sest vahepeal toimunu üllataval kombel meestele liiga suurt mõju polnud avaldanud ja muusikaliselt on ajas hoopis kaugemale tagasi mindud.

Aga! Kui järgmisel katsel jõudsin plaadi keskpaika, kus kumab "Sun Ray Moon", ja Mart Avi salm kõik mu ümber seisma pani ning tekitas tunde nagu oleks taeva- või põrguväravatesse jõudnud, siis keeras see lukust lahti ka ülejäänud albumi.

Jään nüüd lootma, et kui mu hing kunagi kiiruga mõnes suunas kihutab, siis hakkab käima "Sun Ray Moon", taustal manab Avi läbi hammaste "Don't say it's over..." samal ajal, kui väikesed inglid või kuradid ümberringi kooris "pap-pap-paparap" kordavad. Võib vist öelda, et asi mõjus ja loodan, et mõni riskialtim DJ lugu ka koos mõne päiketõusuga katsetab.

Ja kui siis edasi liikudes end ühel hetkel "Alma Martyr Murderi" ja "1K6IK?5il" (loe: "ükskõik-mis-viisil") järgi tooli pealt tantsimas avastasin, sai selgeks, et seatud ootused lähtusid loogikast, mida "Transcenti" universumis ei eksisteerinudki. Maailm, mille ööbikud loovad, on täiesti vaba, ainulaadne iseeneses ja "Transcent" ei ürita ega tahagi üldse "kuskil" olla või "midagi" teha, ehk on ta isegi laisk? Seda siis kuidagi süvaolemuslikult või lähtepunktilt, mitte teostuselt, ja laiskus on ju praegusel hetkel väga värskendav.

Samas – arvestades nõtkust, eneseteadlikkust, ülbust ja kohatist uduloori, mille saatel ja varjus suurem osa produktsiooni tatsub, võiks arvata, et kavalalt tahab ka teostus laisana näida, aga see siiski ei õnnestu, sest kõik voolab väga täpselt.

Bensiin "Transcenti" mootoris on lõputud tõnupedaruismid, mis vist mitte kunagi igavaks ei muutu või siis vähemalt külmaks ei jäta. Pedaru vingerdab, rähkleb ja jookseb mööda käike ja labürinte, mis ta alla laotud on, ja selles hullumeelsuses tekib alati mingi veider loogika, gruuv, või funk, mis ei lase ehk peale "Donutzki" ühelgi lool ära väsida enne, kui vaja.

Mõneti on kahju, et plaadile ei jõudnud kahe aasta tagune singel "Out of Control", lugu, kus Pedaru multikalikkuse näitajad on põhjas ja mis võinuks kõlada "Mina, supervargast" tuntud kollaste jubinate klassiõhtul, aga samas on jällegi juba, tõesti, võrdlemisi vana singli minion-energia mõistlikumates doosides albumi teistele lugudele (näiteks nimilugu ja suhkruvatine, aga siiski parajalt nupust nikastunud "Pacifer") õnneks ära jaotatud.

"Transcent" suudab tekitada haruldase tunde, et äkki ei olegi kiire kuskile? Äkki mul on tegelikult üldse suva sellest mis-iganes-suvalisest-asjast? Sest tegelikult vahet ju pole. Album on nii plastiline ja terviklik, et iroonilisel kombel võib tänu sellele panna ta käima näiteks kolmandast loost ja kuulata seitsmendani, siis lahkuda, veidi hiljem panna käima viimased kaks lugu ja liikuda sealt tagasi algusesse. Muusika loodud mull on alati olemas, käib lõputu karussellina ringi ja peale istuda või maha astuda võib iga hetk ja efekt jääb alati samaks.

Lõpuks tuletab plaadiga koosveedetud aeg meelde elurütmi või -laadi, mida ehk mujal enam ei eksisteerigi ja mida teistelt tänastelt (isegi väga headelt) pop-albumitelt enam ei leiagi, lastes tuppa sõõmu õhku, mille peale oleme äkki ise küll tulnud, aga ehk unustanud.