Kui möödunud aasta lõpus väga sõlmes ja segaduses küsimärgina Taylor Swifti kontsertfilmi vaatama läksin ja tänu ootamatult veenvale tervikule (vaatasin seda kodustes tingimustes teist korda veel) väljusin kinost tundega, nagu oleksin järsku mõne uue keele ära õppinud või prilliklaaside tugevust natuke täpsemaks saanud, sest mulle hakkas ta oma seletamatuses artistina isegi huvi pakkuma.

Tundus, et minust ja Taylor Swiftist võivad ehk kunagi mõne imelise asjaolude kokkusattumise järel isegi väikestviisi sõbrad saada või vähemalt tuttavad, kes üksteist austavad ja kohtudes mõne minuti rõõmsalt sõnu vahetavad, aga "The Tortured Poets Department" lömastas need lootused korraliku tanksaapana.

Album loob müstilise olukorra, kus artist on isegi oma senise meeletult suure edu ja superstaaristaatuse kontekstis enneolematutes kõrgustes ja meeletu tähelepanu all, aga millegipärast ei suuda justkui külma närvi hoida, ei suuda hüpata üle üpris madalale seatud lati, komistab ja plärtsatab näoli maha.

Etteheiteid, et Taylor Swift teeb lõpmatult ühte ja sama lugu, on olnud kuulda juba väga pikalt, aga ma ei ole kunagi tahtnud sellega päris nõustuda, sest see on olnud pigem siiski ülekohtune liialdus. Aga tänavuse albumi puhul sellele väitele enam vastu vaielda ei saa, sest see on tõesti üks pikk ja lõputu keeduvorst, mis iga nurga alt vaadatuna ja lõigatuna mõjub ja maitseb ühtemoodi. (Ja siinkohal on juttu üks tund ja viis minutit kestvast põhialbumist, mitte kahetunnisest deluxe'ist.)

Ja nii paljud meloodiad, lookirjutamisvõtted, laulumaneerid ja vokaalkäigud ei meenuta mitte ainult üle-eelmist või ülejärgmist lugu sel samal plaadil, vaid ka tohutult paljusid Swifti lugusid varasematelt albumitelt. Siin on selgelt eelmise nädala praest supp tehtud. Kahjuks ei suuda ma neid lugusid täpselt paika panna, nad võivad meenutada ka mitut lugu korraga, aga kui mõni swiftie on valmis mind aitama, siis saame ehk kamba peale selguse majja.

Album ei alga isegi kõige kohutavamalt. Avalugu Post Malone'iga on täitsa... kena? Horisont tundub vähemalt midagigilubav. Nimilool tervitavad päris üllatuslikud trummimasinalöögid, "Down Bad" on isegi päriselt veenev moment, aga see jääbki ainsaks selliseks, sest kui täiesti põhjendamatult peaaegu kuus minutit kestev "But Daddy I Love Him", mille sõnade kõrval tundub isegi "Anti-Hero" leidlik, naljakas ja õnnestunud eneseiroonia, lõpuks läbi saab, siis saad aru, et siit rajalt ei Swift ega keegi teine enam ära ei pööra ja ka sina oled siin mustvalgeks keeratud romantilises draamas lõksus.

Tõsi, mõned lood enne lõppu tuleb küll väike jõnks sisse, "I Can Do It With A Broken Heart" annab uuesti aimu elu võimalikkusest maal, aga selleks hetkeks oled sa nii tuimaks taotud, et sellest kahjuks ei piisa.

Laulusõnad ja lugude pikkused on vist probleemidena ka kuidagi seotud. Ei tea, kas Swift hindab ennast sõnameistrina üle ja venitab selle nimel lood nii jaburalt ja ebavajalikult pikaks, et kui lool tundub mõistlik lõppema hakata, on veel kolm minutit minna, või siis tunneb ta mingil põhjusel, et muljet avaldav pikkus annab nendele lugudele midagi juurde (kindlasti ei anna), mis omakorda tekitab vajaduse kirjutada rohkem laulusõnu, mis omakorda suurendab kõvasti rumaluste ja ohetiste (laulurida, mis paneb ohkama) osakaalu, sest viis minutit on ju vaja täis kirjutada ja kellelgi pole ega saagi olla nii palju väärt mõtteid. Ei tea, aga mõlemat pidi pannakse kuulaja keerulisse olukorda.

Huvitav on ka see, et albumi ilmumisest on kohe möödas kuu aega ja juba on suurem hurraa vaibunud. Esimesel ilmumisnädalal olid Swifti käes Billboardi singlite edetabeli esimesed 14 kohta, aga arvustuse kirjutamise hetkeks on ka Post Malone'iga avalugu langenud kolmandaks, nagu enne Swifti uut albumit on Drake'i ja Kendricku räpisõda tagasi tipus ning järgmine lugu värskelt albumilt vaatab vastu alles 15. kohalt.

Muidugi vaidleb kõigele sellele vastu statistiline asjaolu, et esimesel nädalal müüs uus album 2,61 miljonit albumiühikut (1,9 miljonit neist füüsilised koopiad), mis ületab peaaegu kahekordselt tema seni parimat esimese nädala müügitulemust, kui Taylor's version albumist "1989" müüs 1,36 miljonit albumiühikut. "The Tortured Poets Departmentiga" liikus Swift number üks albumite edetabelis teisele kohale Jay-Z kõrvale, sest ka Swiftil on nüüd 14 Billboardi esikoha albumit ning nende ees on vaid veel The Beatles 19 esikohaga.

Aga olgu need numbrid nii müstilised ja uhked kui nad ka poleks, siis tundub ikkagi, et album pigem tuli ja läks. Midagi märkimisväärset sellest maha ei jäänud, uusi swiftie'sid juurde ei tekkinud ning mõne kuu pärast pole enam millestki rääkida.

Ja kas saanukski jääda, sest mida peaks see album muusikaliselt või üheski muus mõttes pakkuma inimestele, kes ei tea midagi või kellel puudub igasugune huvi kas siis Swifti eraelu, peikade, tema väga igapäevaste ja tavaliste murede või tema isiku vastu, millega sind tunni (või vapramaid kahe tunni) jooksul üle kallatakse?

Vastus on, et ei peakski midagi pakkuma ja ei paku ka. Kuigi mul ei ole olnud õnne materjaliga tutvuda, siis vähemalt minu ettekujutuses on "The Tortured Poets Department" muusikaline versioon sellest, mida võiks leida BSH "Ärahellitatud printsessi" kaante vahelt.

Samamoodi tundub albumiga samal päeval välja lastud kaks korda pikem "The Tortured Poest Department: The Anthology" pigem suvaline fännikaup või Coca-Cola giga-mega pack, mida saab soodsa liitrihinnaga kuskilt hulgimüügi kauplusest osta. Midagi see juurde ei anna ega paku ka ainsamatki selgitust või põhjendust vajaduseks enda järele, mis kõik toetab pigem teooriat Swiftist kui küünilisest ja "imetabasest" kapitalistist, kes leiab aina uusi viise oma fännide proovile panemiseks (või, vabandust, mõnitamiseks) ja testib, kui vähe ta peab tegema, et esimesel nädalal 2,6 miljonit albumit müüa.

Lõpuks jääb kogu asjast läbimõtlemata, tüütu, igav ja lõpmatult veniv mälestus, mis, arvestades saabumishetke ja -konteksti ning tähelepanu, mida albumile võisid pöörata isegi kõige kirglikumad Swifti heiterid, lõi kardetavasti tillukese, aga võib-olla olulise tähtsusega mõlgi Swifti pärandisse.