Juba 2019. aastal, kui ilmus Future'i kaheksas album "The Wizrd", mis tegi kõike seda, mida üks Future'i album tegema peab ja ehk ainult grammike teisiti varasematest albumitest, mõtlesin, et Future on võtnud uue aja hiphopis laiemalt ja trap-muusikas kitsamalt enda kanda n-ö legacy act'i rolli, selline AC/DC, kellel pole vaja enam kedagi veenda, teab, mida ja kuidas teeb, mida ja miks kellele müüb, see kõik õnnestub peaaegu veatult ja võetakse teatud ühetaolisusele vaatamata küsimusi küsimata ka vastu.

Ja praeguseks on vast kõigil, kes on mingil ajahetkel viimase 12 aasta jooksul võtnud vaevaks süveneda, enda jaoks selgeks tehtud, kas Future neile istub või mitte. Aga kui seni veel pole istunud, siis julgeksin öelda, et tänavu ilmunud album(id) pakuvad kindlasti võimalust see hinnang üle vaadata, sest autopilooti on selgelt veidi maha keeratud ja koos uue põlvkonna hiphopi ainsa produtsendiga, kelle nimelisi auhindu hakatakse mõnekümne aasta pärast jagama, on Future leidnud uuesti üles teravuse, mis annab põhjust teda viimase paari aasta jooksul päris magedaks lahjendatud peavoolu-trap'i supist taas esile tõsta.

Vaatamata 10-aastasele vanusevahele lendasid Atlantas karjääre alustanud Future ja Metro Boomin kohalikult skeenelt ülemaailmsele üpris samaaegselt ning üksteise abil ja toel. Täispika albumini jõuti ühiselt küll alles tänavu, aga Future'i esimesed suured hitid valmisid koos Metroga – "Where Ya At" ja "Jumpman", millel mõlemal kaasas Drake (hehe). Neist viimase alguses kuuleb ka Metro Boomini producer tag'i "If Young Metro don't trust you, I'm gonna shoot you", mida lausub kõmisevalt just Future ning sellest ühest olulisemast ja äratuntavamast muusikalisest kvaliteedisertifikaadist on inspireeritud ka uute ühiste albumite nimed.

Lisaks andsid fraasi efektsus ja äratuntavus kindlasti juurde ka sellele, et Metro nii edukalt räpparite seljatagant nende kõrvale lendas ning tänaseks ka ainuüksi enda nime alt suurtel festivalidel peaesinejate hulgas üles astub.

"We Don't Trust You" peal saavad kokku Future'i mõnes mõttes ülimalt toores ja peaaegu juhuslik esitusviis ning Metro luksusautolikud biidid, mida Future omakorda paradoksaalselt kirurgilise täpsusega sujuvalt läbi kurvide juhib, kiirendab ja aeglustab täpselt õigetel hetkedel, ja kui ta hoo sisse saab, siis lendab ta mõmisedes edasi sellise gruuviga, et raske on mitte kaasa minna.

Olen pikalt üritanud aru saada, miks ja kuidas Future'i muusika mulle just nii mõjub, nagu see mõjub. Mis on tema esitustes sellist, et täiesti vastupidiselt oma tavapärasele ellusuhtumisele ja väärtushinnangutele, tekitavad tema kergelt käredad flow'd, olenemata ajast või kohast, mingi vastupandamatu tunde kuskil liiga kallis limusiinis kümne tuhande euroseid šampusepudeleid sodiks peksta või kuskilt kõrghoone katuselt raha alla loopida või teha muid lolluseid, mis ilma kõrvaklappidest kostuvata ehk pähegi ei tuleks või hirmutavana mõjuks.

Ja kui muusika lõpeb kaob see tunne hetkega, aga samas tahaks sinna paralleeluniversumisse rutuga tagasi. Nii osav on Future oma maailma ja müstika esitlemises ning müümises. Ehk on Future kõige paremas mõttes võrdeline tänaseks veidi labastunud terminiga swag, temas on mingi nähtamatu aines, mis teeb tema arvatavasti suvalise ja läbimõtlemata otsuse kõige õigemaks ja geniaalsemaks. Näiteks väike detail loost "Claustrophobic", kus ta räpib: "Servin' Kurtis Blow, I got dirty snow", aga hääldab s-tähe sõna snow alguses š-na. Miks? Ei tea, aga enam õigemini poleks saanud.

Selle ülima ja peaaegu ropult luksusliku kõla juures ongi kõnealuse albumi esitustel juures mingi toorus, juhuslikkus, hetkelisus, ülbus. Kui album käima panna, siis oleksid nagu sattunud kuskile sigarisuitsu täis hämarasse keldribaari, kus istuvad ainult kurjakuulutava olemisega püsikunded ning veripunase lina taustal istuvad väikesel laval kollaka prožektori valgusvihus Metro Boomin, kes paneb mingi biidi käima, ja Future, kes siis kuskilt otsast minema hakkab ja imekombel suudab leida nende hüpnotiseerivate süntesaatorite ja trummide vahelt täpselt õiged süvendid ja labürindid, kuhu oma sametised read laduda.

Kuulake kuidas albumi suurima momendi, loo "Like That" alguses, kus peale kriiskavaid süntesaatoreid, mis sulle kõrva kargavad, pobiseb Future moka otsast "Gotta fire my joint up in this b*tch...", nagu poleks tal aimugi, või kui on, siis on tal täiesti suva, et see lause juhatab sisse tänavuse aasta popmuusika ühe suurima hetke, mis on arvustuse kirjutamise hetkeks vastupidiselt igasugusele loogikale juba kolmandat nädalat Billboardi singlite edetabeli tipus. (Viimati sai hiphop-lugudest sellise saavutusega hakkama seitse aastat tagasi ilmunud Drake'i "Nice For What", mille puhul on selline tiitel ka palju loogilisem.)

Sama pildi maalivad ärritavalt meeldivad, täiesti suvalised momendid, näiteks selle sama "Like Thati" lõpus, kus loo outro on justkui juba välja mängitud, sõlm on peale tehtud, aga Future otsustab millegi pärast veel korra hook'i ette kanda ja räpib tasapisi vaikusesse kadudesse kaheksa rida ilma, et selleks oleks ühtegi loogilist põhjendust. Ainsa lihtlabase selgitusena tuleb jällegi pähe, et nii on lihtsalt ägedam. Täpselt sama improvisatsiooniline maagia tekib ufode koosolekut meenutava "Type Sh*t" lõpus, kus nad koos Playboi Cartiga viskavad kuulajale järgmisele loole üle minemiseks kaasa täiesti ebavajalikud read.

Eredaid hetki on albumeid veel – peenelt hiiliv "Magic Don Juan" ja märg unenägu trap-muusika hiilgeaegadest "Cinderella", kus Future ja Travis Scott nukrate Metro Boomini süntide taustal undavad – ja kuigi reeglina on raske Metro biitidel kardinaalselt läbi kukkuda, need pakuvad päris tublisti tuge ka kõige nõrgematele, siis kindlasti iga lugu ennast tunniajasel albumi siiski ära ei põhjenda.

Sellegipoolest on Future siin oma parimas vormis või sellele väga lähedal ja tundub, et koos Metroga suutsid nad kahe suurkujuna järsemast peavoolu-trap'ist pigistada välja veel viimase, mis sel anda oli. Eks nüüd näis, kas albumist saab ühe ajastu luigelaul või paneb see mingid rattad uuesti liikuma.

Uus album
Future & Metro Boomin
"We Still Don't Trust You" (Epic)
7/10

Future'i viimane tipp jäi aastasse 2017, mil ilmus samuti väikese vahega kaks albumit, millel Future võttis ette kaks enda erinevat külge. "Future", mis keskendus peaasjalikult otsekohesemale trap'ile ning "Hndrxx", võib vist öelda, et tema parim album, kus räpparist sai pigem laulja ja Future kriuksatustest, kräunatustest ja huiletest sai täiesti omamoodi digitaalne soul või RnB, mida on enne või pärast selle albumi ilmumist olnud raske leida.

Seekord ilmusid plaadid sama žablooni järgi ning "We Don't Trust You" külmaverelisele andmisele pakub vastukaalu "We Still Don't Trust You", kus Future võtab meloodilisema ja haprama positsiooni, jätkates selle sama tossu täis keldribaari energiaga, ehk isegi selgemalt, aga võtab tempo korralikult maha, misläbi muutubki ta ise põhimõtteliselt taas traagilise olemisega bluusilauljaks. Pluss, et nüüd on see keldribaar lennanud kuskile hoopis teisele planeedile, äkki isegi teise galaktikasse, nagu nähtub avaloost, kus The Weekndi falsetti ja Future'i viimseni välja venitatud autotune-häälepaelu saadavad isegi laserpüsside säutsud.

Lauldes suudab Future tabada täpselt samasugust kurbust ja valu nagu teevad seda parimad soul'i ja bluusilauljad ning vastupidiselt esimese albumi ropule luksusele suudab ta ka täpselt sama veenvalt esitleda mingit salapärast traagikat, mis peitubki ehk ainult tema enda hääles, sest millegipärast sellist digi-soul'i keegi teine väga ei tee või kui teeb, siis mitte nii tabavalt.

"All to Myself", samuti koos The Weekndiga, on ehk kõige reeglipärasem RnB, mis ikkagi varjutab ära suure osa tööst, mida teevad artistid kelle jaoks moodne soul või RnB on peamised väljundid, mitte kõrvaltegevused, mida viitsimise korral iga mõne aasta tagant ette võtta. Väga loodan, et seekord haaratakse nendest ideedest ka laiemalt kinni ning viiakse ehk veel kaugematesse galaktikatesse.

Kahjuks kehtib see kõik ainult albumi esimese osa esimese üheksa loo kohta (tegu on topeltalbumiga), mis eraldiseisvalt pretendeeriks ehk isegi aasta albumile ning pakuks konkurentsi "Hndrxxile", sest peale seda läheb asi allamäge, kosmoselaeva kütus saab otsa, uusi mõtteid pole või jäävad nad ennast kordama, muutes iga järgmise loo aina üleliigsemaks ning üksi neist ei suuda jõuda sellise kaleidoskoopilisuseni nagu avalugu või tekstuurne ja lonkavalt funky "Amazing".

Albumi teisest osast leiab seitse lugu, mis lisati albumile otsa vast viimasel hetkel, kui nähti, kui edukalt lendab mõni nädal varem ilmunud "Like That", millel Kendrick Lamar võttis isuga ette Drake'i ja J. Cole'i, ja otsustati, et paar vängemat lugu oleks siiski mõistlik pehmematele juurde pookida. Ja tore, et seda tehti, sest "Crazy Clientele" ja täiesti hullumeelne "All My Life" oleksid tipud ka kolm nädalat varem ilmunud albumil. Ka ei osanud ma oodata, et A$AP Rocky salm võiks mulle täna enam rõõmu pakkuda, aga pakkus ja väike boonuspakett albumi lõpus toob kindlasti välja august, kuhu esimese osa lõpp välja jõuab.

"We Still Don't Trust You" teine osa algab sämpliga USA suurima hiphop-meediategelase ja raadiohääle Charlemagne tha Godi jutust, kus too räägib, et Future'i mõju hiphop-muusikale annab põhjust rääkida räpis mitte The Big Three'st ehk suurest kolmikust (Kendrick Lamar, Drake ja J. Cole) vaid Fantastic Four'ist ehk fantastilisest nelikust, kus rohkem lüürikakesksete räpparite kõrval on võrdväärsena ka Future, kes erinevalt kolmest kolleegist keskendub põhimõtteliselt ainult vokaalmaneeride kaudu vaibi, abstraktsete tunnete, hägusate värvingute ning unenäolise meeleolu edasiandmisele.

Ja sellele väitele on raske vastu vaielda, sest tõesti artiste, kelle muusikalise profiili sugemed saab ilma liiga suure vaevata viia teiste hulgas välja ka Future'ini, on täna väga palju. Paljud on tänaseks ka ära vajunud, paljud veel edukalt tegutsevad ning paljud pole veel tegutsema hakanud. Igatahes on tema meeletu mõju hiphop- ja popmuusikale päris kindel.

Seda kinnitab juba asjaolu, et Future oli kohal enne seda kui uue aja hiphopist sai ülemaailmne trend, selle aset leidmisele aitas ta ise aktiivselt kaasa, oli edukalt ja tõhusalt pildis kõrghetkedel ning toimetab veenvalt ja hoogsalt ka nüüd, kus kogu laine on suurel määral sumbunud.

Seega kui keegi väidaks, et Future on näiteks Kanye Westi ja Drake'i kõrval selle sajandi kõige olulisem hip-hop artist, siis ega midagi väga tarka vastu väita ei oskakski.