Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud 22-aastane laulja Tyla avaldas 22. märtsil endanimelise debüütalbumi. Veidi ootamatult jagab debüütalbum nime ja isegi plaadikaant möödunud aasta 1. detsembril ilmunud lühialbumiga, millelt leidis neli lugu ja ümbertöötluse suurhitist "Water", mis ka kõik debüütalbumile üle kandusid.

Muusikat on Tyla avaldanud ligi viis aastat. 2019. aastal ilmunud "Getting Late" oli noore naise esimene singel, millelt võib aimata laulja ambitsiooni segada suurimate lavade edetabeli poppi muusikaga, mis ümbritses teda Johannesburgis üles kasvades, eeskätt amapianoga, aga ka kwaito ja afrobeat'iga ja nende ümber ning sees hõljuvate saundidega.

Kuid debüütsinglil see eesmärk veel päris kohe ei täitunud ja Tyla kaks ainest jäävad võõrastavalt vee ja õli kombel heljuma. On küll ühes anumas, aga liitekohad on veel selgelt paista. Kuid võib öelda, et möödunud suvel leidis Tyla vee, mille sisse lahustub edukalt kõik, mida lauljatar sinna lisada soovib.

Juuli lõpus ilmunud loost "Water" sai võrdlemisi salaja möödunud aasta üks olulisemaid hitte, mis kogus alguses hoogu omal käel, sai selle peale, nagu ikka, omale Tiktoki-tantsu ja hiilis lõpuks oktoobrikuus ka Ühendriikide singlite edetabelisse, kus kõige paremaks tulemuseks jäi lõpuks 7. koht.

Laulja on ise öelnud, et popi ning R&B mõjutusi (oma suurimateks eeskujudeks on ta nimetanud Michael Jacksonit, Rihannat ja Aaliyahit) kuuleb eelkõige tema vokaalesitustes, meloodiates ja tema "kodu" kumab läbi rütmidest ja produktsioonist, millel ta oma pisikese, aga terava häälega piruette teeb.

Debüütalbumil väljendub Tyla kodulinn tõupuhtamalt ("To Last") või ka veidi varjatumalt, näiteks "On and On" peal, kus lugu tuksub üpris klassikaliselt RnB-rütmis, aga tuksematerjal, millega rütmisektsioon ja löökide vahed täidetud, on teine. Tegelikult ei piirdugi Tyla ainult n-ö lääne ja LAV-i vahel mänglemisega, vaid sirutab ennast ka Lõuna-Ameerikasse, Jamaikale ja Nigeeriasse, luues uut sorti globaalse haardega maailmamuusikat selle sõna otseses mõttes.

Ja tugi, mida Tyla kodused mõjutused terves albumis pakuvad, ongi põhjus, miks selle justkui lihtsa popalbumi laineharjal on niivõrd meeldiv liuelda. Samad mõjutused aitavad selgitada ehk ka "Wateri" suurt edu, sest nii pika elueaga hiti kohta on tal võrdlemisi ebareeglipärane struktuur – 3 minutit ja 20 sekundit kestva loo esimene refrään jõuab kätte alles pooleteise minuti juures ning sellele eelneb 40-sekundiline bridge. Võrdluseks võime võtta Taylor Swifti viimase albumi kuulatuimad lood "Anti-Hero" ja "Karma", mis on sama pikad, aga toovad refrääni kuulajale kätte juba 40. sekundi juures, s.o kaks korda varem.

Loomulikult ei piisa hiti meisterdamisel ainult refrääni täpsest ajastamisest, aga edetabeli-popi kontekstis uued rütmisektsioonid ja trummisaundid, mida Tyla välja pakub, lubavad veidi mängida ka hittloo kui sellisega. Igasugused kolinad, sahinad ja looklev olemus, mis "Waterit" (ja ka albumit) saadavad, annavad vokaalesitusele rohkem aega ja ruumi, töötades samal ajal läbiva kuulajat haarava konksuna seni, kuni põhiline šõu lahti läheb.

Epic Recordsi president Ezekiel Lewis selgitaski Billboardile, et lugu tegema hakates võeti eesmärgiks leida ja tuua kokku laulukirjutajaid, kel on erinevad taustad, mis peegeldaks laulus kõlavat ülemaailmsust, et lugu ei kõnetaks publikut mitte ainult Ühendriikides, vaid igal pool. Ja autoreid on lool 9, nende hulgas ka Tricky Stewart, kelle CV-lt leiab Rihanna "Umbrella", Justin Bieberi "Baby" ja Beyonce "Single Ladies".

"Water" on muidugi selline lugu, et selle albumile panemine on õnnistus ja needus korraga. Megahitt on albumile kindlasti abiks, aga samas on tegu niivõrd pöörase looga, et selle varjus on teistel lugudel raske õitsele lüüa. Isegi peale kümneid kuulamisi on keeruline "Waterist" lugu loo haaval kaugemale liikuda (nagu nähtub ka käesolevast arvustusest) ja tahaks seda lakkamatu voona endasse lasta. Selle võrra on muidugi toredam, et albumi lõpus pakub janustele lohutust remiks Travis Scottiga, mis on plaadile lõbusalt ülbe ja ootamatult sobilik punkt.

Samas räägib see ikkagi ainult konkreetse singli tugevusest ega tähenda, et kahe "Wateri" vahel kuulaja ära kõngeb. Märkimist väärt on ka "Truth or Dare", mis on albumiga saanud teenitult rohkem tähelepanu kui EP peal ja võib mõnel päeval olla isegi eufoorilisem kuulamishetk kui talle eelnev "Water". Ainus traagika on jällegi, et lugu ajab ahneks, jääb liiga lühikeseks ja nõuab väga agressiivselt veel mitmeminutilist karnevalilikku lõppvaatust, mille saatel mõistus kaotada, à la Michael Jacksoni "Wanna Be Startin' Somethin'", millega Tyla lugu on täiesti võrreldav.

Albumi teisel poolel ei küündi küll ükski lugu päris "Wateri" või "Truth or Dare'i" tasemele ja tegelikult ongi plaadi kõige tugevamad lood koondunud albumi esimese kuue hulka. Aga igav kindlasti ei hakka ja plaat kappab lõpuni ilusa tervikuna, mille kumisevate ja logisevate bassisaundide ning ilusate vokaalmeloodiate vahele võib ennast rahulikult ära unustada. Kõige kaugemale kodust jääb Tyla loo "Butterflies" peal, mis sobiks nii valatult 2017. aasta albumile "Ctrl", et SZA puudumine laulu autorite nimistust on isegi üllatav.

Enne debüütalbumi ilmumist sai Tylast juba ka Grammy-võitja, kui viis veebruari alguses koju auhinna parima Aafrika muusika esituse kategoorias. Kuigi auhinnal on Grammydele kohaselt kohmakas nimi (mida tähendab "Aafrika muusika" ja kus on parim Euroopa või Ameerika muusika esituse auhind?), siis loodetavasti on postkoloniaalse keelevääratuse taga siiski siiras soov juhtida tähelepanu helilistele muudatustele ja artistidele, mis-kes erinevatest Aafrika riikidest peavoolu aina aktiivsemalt sisse kolivad.

Selle taustal on ka muidugi rõõmustav, et näiteks Tyla, Wizkidi, Temsi, Ayra Starri, Fireboy DML jt näol juhivad uue musta muusika trende ning viivad neid suure publikuni muusikud, kellel on vastava nähtusega ka reaalne seos. Ei ole vaja (ja vist ei ole õnneks enam ka võimalik) vahendajateks Elviseid, Rolling Stonese või Emineme. Muidugi hakkab muusika elama oma elu, on ju meil ka Eestis esimesed LAV-ist inspiratsiooni ammutanud lood juba ilmunud, see on ootuspärane ja võib omakorda huvitavaks osutuda, aga esimesed läbimurded on tulnud ikkagi otse allikast, rajades seeläbi teed ka järgmistele tulijatele.

Juhataks neid vägesid veel ka näiteks mõni Aafrika suur plaadifirma, kes sellest kasu lõigates saaks kohalikke skeenesid toetada, oleks eriti tore. (Tyla sõlmis Sony Musicule kuuluva Epic Recordsiga plaadilepingu juba 2021. aastal.)

Enne albumi ilmumist lootsin, et see n-ö LAV-i läände viimine on muusikaliselt rohkem kaldu esimese poole, on veidi julgem ja provotseerib kuulajat rohkem. Tyla nn pop-ianiolt on maha lihvitud linnatolm, kodukootus, teatav toorus ja teravamad nurgad, log drum'id kolisevad väljapeetumalt ja iseteadlikumalt, ning kuigi LAV-i ja amapiano'ga pakutakse turunduslikel eesmärkidel kindlasti ka veidi üle, mõjub särav aluskiht siiski üllatavalt ausalt.

Sümbioos, mille Tyla eri maailmade vahel loob, on peaaegu ideaalses tasakaalus. Eksootika mõõdet ta millelegi ei lisa, käsitleb oma materjali kui täiesti normaalset ja loogilist popmuusikat ning läbi selle käsitluse oma kireva lahuse normaalse ja loogilise popmuusikana kinnitabki.

Lõpetaks ehk Tyla enda ridadega, mille ta virutab lauale albumi kõige järsema loo "Jump" alguses – "They never had a pretty girl from Jo'burg / See me now and that's what they prefer". Lauljatari sõnu võiks tõlgendada ehk nii, et Johannesburgist pole muusikataevasse sellist tähte veel lennanud ja nüüd kui see juhtus, tuleb välja, et just seda me vajasimegi. Nii on.