Ühelt poolt tähendab Beyoncé albumi ilmumine muusikasõpradele rõõmsat päeva, õhus on särinat ja elevust, sest popkultuurilukku ilmub uus peatükk. Üks neist albumitest, mille paned ehk peale kohe pärast keskööd või äkki teed kannatamatuna isegi uue Spotify kasutaja ja rändad VPN-iga juba eelneva päeva pärastlõunal Austraalia digiavarustesse.

Teisalt võtab megastaari plaadile lähenemine peaaegu alati võhmale enne, kui albumi endani üldse jõuad. Foon, mis neid tavaliselt saadab, on nii tihe, arvamusi nii palju, et mõnda aega ei tundu mõistlik sinna vahele trügida. 2022. aasta "Renaissance" läkski mul esimesele tiirule alles kuu aega peale ilmumist, sest muljed ning (peamiselt) kiidusõnad olid nii pikas järjekorras ummikus, et kõige muu vahel muusikale keskenduda tundus peaaegu võimatu.

Värske albumi ümber, mida esitletakse teise osana triloogiast, millega kaks aastat tagasi algust tehti, on seda mäsu ehk veel rohkem. Seda tundub teadvustavat ka laulja ise, kui küsib mõjusalt dünaamilises avaloos "American Requiem": "There's a lot of talking going on / while I sing my song / Can you hear me?"

Kahe kantrisingliga lõi Beyoncé paljudel lõua nii viltu, et sädistavad linnukesed tiirlevad ümber pea veel tänaseni ja suurem osa energiast läheb endiselt tõdemusele, et Beyoncé pani pähe kauboimütsi. Ega endalgi pilt silme ees veel päris selge pole.

Sel korral on see mõtteline ummik ehk veel pikem ka seetõttu, et rääkida on jube paljust, peaaegu iga loo kohta võiks vist vähemalt paarilõigulise arvustuse kirjutada ja kui kahe aasta eest kõlas (küll põhjendatud, aga) kõrvulukustav kiidulaul, siis nüüd kostub diskussioonide kõrval sellest, mis see kantri ikkagi on või mis ta ei ole, ka muid signaale, nii et kuidagi tuikudes tuleb lõpuks rakmed kätte võtta ja kappama hakata.

Ja tee on pikk – 27 lugu, mis kestavad kokku ligi 80 minutit. Ajendi sisekaemuslikuks, jalgutrampivaks, seikluslikuks, üldiselt melanhoolseks, aga kohati ka tantsisklevaks kantrimuusikast ja Ühendriikide lõunaosariikidest inspireeritud rännakuks andis Beyoncéle Grammy auhindu jagava Recording Academy kantrikomitee, kes lükkas 2016. aastal tagasi laulja avalduse arvata albumil "Lemonade" ilmunud "Daddy Lessons" kantrilugude auhinnakategooriate valimisse.

Võib vist julgelt järeldada, et superstaari hinnangul tingis sellise otsuse suuresti valgete mugavustoon, kui mitte täiesti sirgjooneline rassism, mis ei lubanud mustanahalist naisterahvast teatud piirist edasi, kuigi ta kõiki nn kriteeriume täitis.

Ehk põhimõtteliselt mõtles Beyoncé kaheksa aastat tagasi "ma teile veel näitan kantrit" ning andis uue albumiga veidi väiklasele ja põhimõttelisele koha kätte näitamisele täiesti uued mõõtmed.

Veebruari alguses ilmunud topeltsingel sättis albumi tooni ja olemuse päris täpselt paika ning lõpptulemus osutus ootuspärasemaks, kui seda oli "Renaissance" eelduste põhjal, mida tolle esiksinglist teha võis. Kui edetabelihitiks saanud "Texas Hold 'Em" muutub üha vähem kuulatavaks ja liigub tasakesi kuhugi "Cotton Eye Joe" territooriumile, siis "16 Carriages", hapra algusega bluus, mis kasvab piitsahoope meenutavate löökide saatel üha suuremaks ja suuremaks, haarates lõpuks gospellikud mõõtmed, seisab kindlalt kahel jalal ka albumil ning on koos avalooga kogu odüsseia kõige tugevamate hetkede seas.

Aga ootuspärasem oli album just seetõttu, et paari kuu eest võis arvata, et singlid panid pigem lihtsalt paika üldisemad piirjooned, mille sees "Cowboy Carter" toimetama hakkab, milliste ideedega mängima hakkab ning mida omavahel segama hakkab. Lood osutusid siiski otsesemateks tähisteks ning minu peas loodud ettekujutusele vastab albumilt ehk kõige täpsemalt "Riiverdance", mis on üks lõbusamaid ja paremaid hetki – "Break my souli" stiilis hausilugu, kus süntesaatorid on asendatud sõrmitsetud kantrikitarriga ja sünteetilised bassipaugud selle kastiga, mille tagumine annab tavaliselt aimu, et kohe jõuab su kõrvadesse hirmutav kaver mõnest tuntud loost.

Tundub, et selline lähenemine oli vähemalt viivuks ka Beyoncé enda peas, sest albumi viimane neljandik suhtub inspiratsiooniallikasse palju vabamalt, kantrihõng on pigem tajumuslik, nagu "II Hands II Heaven" peal, mille tasase põksu sisse tikitud kantrilikkus mõjub samamoodi nagu kauboiks kehastunud Beyoncé plaadikaanel – vajalikud sümbolid on justkui ära markeeritud, välja loetavad, aga Beyoncé ise ajab terviku kreeni, tekitab mingisuguse dissonantsi ja nauditava häire, sest ta enda tähenduse kaal on kõigi nende üliäratuntavate märkide keskel siiski kõige raskem.

Ka "Desert Eagle" oleks teinud risti samasse lahtrisse ja sellest oleks võinud saada ka albumi üks parimaid lugusid, kui see oleks lõpuni kirjutatud. Tegelikult jääbki arusaamatuks, miks 70-sekundiline "Desert Eagle", "Oh Louisiana" ja kolmest loost kokku kleebitud "Sweet ★ Honey ★ Buckiin'" sellisel (st poolikul) kujul üldse albumile pandi, sest pikkuselt võiksid nad olla justkui interlude'id, aga samas leidub neidki selgemalt välja joonistatuna plaadil mitu ja albumi alguses pannakse nende funktsioon paika pigem narratiivse kui muusikalisena.

See-eest laob albumi esimesel kolmveerandil laulja omale kaabusid pähe nii palju ja topib kauboisaapad isegi käte otsa, et Beyoncé ise veidi tagaplaanile vajub, meeldiv häire taandub ning domineerivaks saab keski näitemänguline tegelane. Mis ei tähenda, et selle kolmveerandi jooksul ei oleks lisaks mainitutele veel muusikaliselt õnnestunud hetki, aga kipun arvama, et ehk võttis selle kauboi Carteri rolli haaramine loominguliselt liiga palju tähelepanu ja seadis omaette ülesanded, mis jätsid vähem aega mängida eelpool mainitud dissonantsi võludega, kontrollides seeläbi plahvatust, mida album tekitada võinuks.

Samas on peale duetti Miley Cyrusega, kus asi läheb ikkagi liiga tatiseks, plaadi kõige nõrgem hetk räpinumber "Spaghettii", täielik võõrkeha, mida võib ehk võtta saloon'is püstolite paugutamisena, aga pigem hälbib kogu temaatikast peaaegu täielikult, eriti tänu Beyoncé ootamatult piinlikule nickiminajiliku agressiivsusega esitusele.

Mõneti on diskussioon, et kas "Cowboy Carter" nüüd on kantrialbum ja mis see kantri üldse on, küll tervitatav ja võib olla huvitav (ning kindlasti on põnev ka järgmine Grammyde jagamine), aga katsed albumit väidetega "see küll mingi kantri ei ole" pisendada ja maha teha ajavad itsitama, sest just nende inimestega Beyoncé "Cowboy Carteri" kaudu räägibki. Ühelt poolt murrab Beyoncé djangolikult lahti alusetult kehtestatud reeglitest, aga laiemalt kuulutab ju Beyoncé, seekord üpris otsesõnu sõja žanrile kui sellisele.

Iseasi, kas probleem žanrite jäikusest ka laiemas, muusikast väljapoole jäävas maailmas eksisteerib, julgen arvata, et keskmise muusikakuulaja peas vast mitte. Lisaks kajab sõnum kindlasti teisiti ka mitte ainult Eestis, vaid paljudes paikades väljapool Ameerika Ühendriike, kus muusikažanrid ja -tööstus ei ole nii otseselt seotud rassiküsimustega ning heitlust rassilise identiteedi üle sellisel kujul nagu USA-s ei leidu või leiab see aset teistmoodi ja teistes meediumites, mille tulemusel album ehk kantrientusiastides veidi segadust tekitada võibki.

Seda saadab terve albumi vältelt muidugi meeletu intertekstuaalsus, nii muusikaline, ajalooline kui ka kultuuriline, millest võibki rääkima jääda ning arvatavasti pakub album ainest mõneks teadustööks, kuid kahjuks ei jõua "Cowboy Carterilt" kostuv muusika siiski täies mahus järele statement'ile, mida album teeb või teha üritab. Tekib ka küsimus, et kas poole, kahe või viie aasta pärast räägime me veel plaadil leiduvatest lauludest või küsime lihtsalt, kas mäletad, kui Beyoncé kauboiks hakkas.

Kuna "Cowboy Carter" on õnnestunult vaatemänguline ja filmilik, plaadi ülesehituse ja vahemängudega luuakse lugudest eri toonides ning tempodes stseenilikud teemaplokid, mis teevad ka tüütumate hetkede talumise kergemaks, sest nad mõjuvad põhjendatud osana suuremast ja terviklikust narratiivist, siis julgen hetkel veel arvata, et on põhjust albumi enda juurde tagasi tulla ka siis, kui jutuvada on vaibunud ja ehk on siis hoopis paremgi selle seltsis aega veeta.

Mõtteainet pakub album igatahes veel mõneks ajaks, põnevaid järelmõjusid võib jaguda rohkelt, saame jälgida, kas kauem elab fakt sellise plaadi ilmumisest või muusika ise ja vaikselt saame hakata ootama triloogia kolmandat osa, järgmist kultuuriloolist peatükki, mis ehk seab uude valgusesse ka aja, mil Beyoncé kauboiks hakkas.