Ülevaade: Grammyde võitjad ja kaotajad
Pühapäeva ööl vastu esmaspäeva jagati Los Angeleses 67. korda Grammy muusikaauhindu. Neit-Eerik Nestor kirjutab põgusas ülevaates, et Beyoncé "Cowboy Carteri" triumf aasta albumi kategoorias tuletab meile vahelduseks meelde, et tegu on eelkõige ameeriklaste auhinnatseremooniaga.
Enim, koos eilse saagiga 35 Grammyt võitnud Beyoncé sai lõpuks kätte ihaldatud aasta albumi auhinna. See tuli möödunud kevadel ilmunud kantrialbumi "Cowboy Carter" eest. Kusjuures viimati sai mustanahaline naine kõige uhkema auhinna 1999. aastal, kui aasta albumi viis koju Lauryn Hill. Ei ole vaja pähe panna fooliummütsi, et see asjaolu veidi kahtlaseks mõelda. Jäid ju 2016. aasta "Lemonade" ja 2022. aasta "Renaissance" aasta albumi tiitliga pärjamata, kuigi eluiga oli ja on nendel albumitel laias maailmas palju pikem, "Lemonade" elab ju tänu uhkele muusikavideo-filmile paljude teadvuses tänaseni.
Kui "Cowboy Carter" ilmus, siis võis peaaegu kohe märgata kergelt muigavat juttu, et kas Beyoncé tegigi kantrialbumi ainult selleks, et lõpuks aasta album kätte saada. Ühekorraga ootuspäraselt ja üllatuslikult nii ka läks. Kas see oli tõesti Beyoncé eesmärk? Ei tea öelda, arvatavasti mitte ja ehk oli tema rõõm kantrimuusika tegemise ja kauaoodatud auhinna üle ikkagi siiras, aga tahes-tahtmata näitas Beyoncé siiski ära, et tee, mis sa teed, aga ühte kindlat osa valgest Ameerikast otsesõnu kõnetamata aasta albumi auhinda ei saa, ükskõik, kui suure kraatri su album muusikalukku ka ei jätnud.
Sama saame rääkida ka õhtu suurima võitja, Kendrick Lamari kohta, kellega käivad kaasas kaks kurikuulsat Grammy kaotust – kui "Good Kid, M.a.a.d City" kaotas 2014. aastal aasta hiphop-albumi kategoorias Macklemore'ile ja "To Pimp A Butterfly" jäi 2016. aastal aasta albumi kategoorias alla Taylor Swiftile –, aga temast pikemalt veidi hiljem.

Teisalt tuletab "Cowboy Carter" aasta albumina meile meelde, et Grammyd on ikkagi ameeriklaste üritus. Võib päris julgelt väita, et Beyoncéga konkureerinute hulgast leidsid Sabrina Carpenter, Charli xcx, Billie Eilish, Chappell Roan ja, muidugi, Taylor Swift oma albumitega palju laiema kõlapinna, kui Beyoncé kantri. Muidugi ei ole see ainus parameeter ja ainult selle põhjalt Beyoncét teistpidi automaatselt välistada ei saaks, aga usutavasti oleks "Cowboy Carteril" väljaspool Põhja-Ameerikat siiski keeruline muusika-aasta kõige olulisem auhind endale napsata.
Aga kui oluline oli "Cowboy Carter" ameeriklaste endite jaoks? Tuleb välja, et mitte nii oluline kui arvata võinuks. Billboardi albumimüügi edetabelist kukkus "Cowboy Carter" välja oktoobris, pärast (tublit) seitset kuud. Samas on möödunud nädala edetabeli esikümnes(!) endiselt alles Sabrina Carpenter, Billie Eilish ja Taylor Swift. Võrdluseks võib tuua, et Ühendkuningriikide albumimüügi edetabelis püsis Beyoncé umbes neli kuud ja ÜK esikümnes, on samuti olemas Sabrina Carpenter ja Chappell Roan. Jällegi – ainult müügiedu põhjal Grammysid jagada ei saa ja ei jagatagi, aga üldiselt on see siiski määrava tähtsusega faktor, mis loob Beyoncé võidule huvitava raami.
Aprillis ilmunud pigem positiivses "Cowboy Carteri" arvustuses, avaldasin lootust, et ehk ärkab album mõne aja pärast teistmoodi ellu ja ei jää lihtsalt meelde anekdootliku momendina, mil Beyoncé kauboiks hakkas. Tundub, et seni pole seda juhtunud ja arvatavasti ei päästa sellest saatusest enam ka aasta albumi Grammy.
Kendrick Lamar
Grammyde nominentide selgudes oli palju juttu, kui hästi esindatud oli naisartistid, kuigi see kontrast oli ilmselge juba 2024. aasta Grammyde jagamisel. Aga ka 2025. aastal domineerisid kolmes suures kategoorias (album, lugu, salvestis) nominentide hulgas naised. Aasta albumi puhul oli kindel, et selle võidab naine, sest õnneks ja/või kahjuks Jacob Collieri ja André 3000 jõud ühegi naiskolleegi omast üle ei oleks käinud.
Aga järjekordsele naisartistide puhtale tööle pani käe ette ainus mees, kes selleks tänavu võimeline oli, ja tegi seda ülima põhjalikkusega. Õhtu kõige suurem võitja oli Kendrick Lamar, kes lahkus auhinnatseremoonialt viie kuldse grammofoniga. Kategooriateks aasta salvestis, aasta lugu, parim esitus räpis, aasta räpplugu ja aasta muusikavideo. Kokku on tal neid nüüd 22.

Kõik eileõhtused auhinnad tulid loo "Not like us" eest, mis on vast kõige olulisem peatükk möödunud kevadel Kanada superstaar-räppari Drake'iga maha peetud sõnasõjas. Kõige olulisem just sellepärast, et nende aastate jooksul, mil neid kahte meest on kõrvutatud ja mõõdetud – mis on hiphopis oluline aspekt ja igavene küsimus, et kes ikkagi on kõige kõvem räppar praegu ja läbi aegade – siis Kendrickule kui kunstilise ambitsiooniga sõnasepale on alati saanud vastuargumendiks tuua Drake'i kui üle 15 aasta järjepidevalt tegutsenud hitimeistri.
Aga looga "Not like us" tegi Kendrick Drake'ile ära tema oma mängus. Drake'i mõnitavas ja viimse juuksekarvani lahkavast diss-track'ist sai aasta üks suurimaid hitte, mis suutis tantsima ja kaasa räppima panna inimesed, kes poleks isegi seda endalt kunagi oodanud, ja nüüd pälvis see ka viis Grammyt, nende hulgas aasta laul.
Ei kujutagi ette, mida Drake, kes on suutnud vahepeal veidrate kohtuasjadega olukorda enda jaoks ainult piinlikumaks muuta, hetkel tunda võib. Aasta lauluks kuulutati lasteaedade, põhikooli sünnipäevade, start-up konverentside ja ööklubide hitt, kus sind (st Drake'i) otsesõnu pedofiiliks nimetatakse. Ja samal ajal, kui su suurim rivaal uhkele auhinnale järgi läheb, plaksutavad ja tantsivad saalitäis sinu kolleege rõõmsalt kaasa nendele samadele ridadele, kus sind pedofiiliks nimetatakse, ja hõikavad siis kõlaritest kostuvaga looga kooris "A-minorrrrr", kui Kendrick räpib, et kui Drake (toores otsetõlkes) mõnda akordi üritaks mängida (näiteks kitarril), siis see oleks A-minoor (minor tähendab ingliskeeles alaealist). Loodetavasti hoiavad Drake'i lähedased, kui neid veel on, tal silma peal...
Charli xcx, Eilish, Swift ja rokenroll
Kõige suurem üllatus on vast see, et Eilish (ja tegelikult ka Swift) ühtegi auhinda ei saanud. Olin päris kindel, et vähemalt aasta loo võtab Eilish ka Raadio 2 aastahiti võitnud megahitiga "Birds of a Feather" endale. Aga nii ei läinud. Ning võib oletada, et Swifti entsüklopeediline hiigelalbum jäi eelkõige kajama tema (olgugi, et ülimalt) hiiglasliku fännibaasi hulka.
Võib-olla oli koht, kus Grammyd ise kõige suurema kaarega mööda tulistasid, roki ja alternatiivmuusika kategooriad. Nende põhjal võiks jääda mulje, nagu ei olekski käimas aasta 2025. Aasta rokkalbumi pälvis The Rolling Stones, kuigi nominentide hulgas olid selle auhinna sama täpselt, kui mitte täpsemalt välja teeninud Jack White ja Fontaines D.C. täitsa olemas. Aasta rokklugu läks St. Vincentile, kes oli oma kolme auhinnaga kindlasti üks õhtu suurüllatajaid, sest aasta lõpu kokkuvõtetes esines tema viimane album väga harva ja oli tegelikult juba suuremas osas unustatud.
Parima esituse rokis võitis selline vähetuntud kooslus nagu The Beatles loo eest "Now and Then", vana salvestis, mis üles leiti, ja millele tehisintellekti abil elu sisse puhuti ja John Lennon ellu äratati. See tekitab omakorda küsimusi, sest auhind anti selgelt välja "esituse" eest, selle täpsustuse jaoks eraldi kategooria loodigi, aga leitud salvestisel oli esitus nii halvasti aegunud, et see tuli tehislikult taastada. Nii et tegelikult me ei tea, kui hästi või halvasti Lennon seda esitas. Igatahes on nüüd ka Grammyd sama moodne üritus kui Eesti muusikaauhinnad ning esimene avalikult AI-osalusega valminud teos on auhinnatud.

Igati rõõmustav üllatus on see-eest, et kolm Grammyt noppis meile ülimalt meeleoluka popkultuuri-suve kinkinud briti popstaar Charli xcx. Muusikalised võidud tulid kategooriates parim tantsupopi salvestis (lugu "Von Dutch") ja parim elektroonika/tantsumuusika album (album "Brat"). Kolmas Grammy tuli samutile albumile "Brat", aga kategoorias, mille ingliskeelne nimi on Best Recording Package, mis põhimõtteliselt antakse välja ühe albumi visuaalse väljanägemise, kujunduse eest.
See on vast esimene kord, kui see kategooria sellist tähelepanu saab, aga "Brati" puhul on see tõesti oluline. On ju kasvõi politseinikud või ühe köie külge soetud helkurvestides lasteaialapsed, või ükskõik kes või mis, millelt veidi neoonrohelist paistab, nüüd juba mõnda aega "brat" olnud ja arvatavasti on seda veel mõnda aega. "Brati" kirjatüüp, värv, pragmaatilisus, ekspressiivne minimalism ja sellega kaasnenud meemid, outfit'id, meeleolu, elustiil ja äkki isegi ellusuhtumine või miks mitte ka ideoloogia, kandsid albumi lendamises kõik peaaegu võrdväärset rolli muusika endaga.
Äkki isegi suuremat, kui mõelda, kui paljudele inimestele võis igasugune albumi ümber tiirlev meta-materjal albumit esimest korda tutvustada või anda neile võtme selle siiski võrdlemisi veidra hittalbumi lahti kuulamiseks-mõtestamiseks. Aga, muidugi – kui album käima panna, ja seal ei kõla oma võimete tipus tegutseva hüperpoppari parimad lood, siis ei ole ka selle plaadikujundusega midagi peale hakata.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor