Senise aasta vast kõige hinnatum album seab 31-aastase briti (võib vist täna juba öelda) popstaari Charli XCX-i terve senise karjääri, mis on tegelikult olnud juba väga pikk, 16 aastat, ja diskograafia hoopis uude valgusesse. On aeg, mis oli enne "Brati" ja on aeg, mis tuleb pärast.

See, mis oli enne "Brati", saab ajaks, mis kulus "Brati" valmis voolimisele, katsetustele, õnnestumistele, vigadele, õige kontsentratsiooni leidmisele viltuse ja sirge vahel, sest põhimõtteliselt võib "Brati" nimetada ka 12. versiooniks albumist või kogumikust, mida Charli XCX terve see aeg teha üritas. Ütleksin etteruttavalt, et see on ka albumi ainus miinus. Üllatada ja šokeerida, mida mina mingil määral vajan, ta tegelikult ei suutnud ja tuli endale selgitada, et see ongi lihtsalt Charli XCX-i plaat, mis on viidud täiuseni või selle lähedale.

Arvestades, et Charli XCX on Spotifys kõik oma varasemad albumid ära "bratistanud", st kaanekujundused oma viimase albumi eeskujul ümber stiliseerinud, tõstnud nad juba, kõigest poolteist kuud peale ilmumist "Brati" varju, siis ehk arvab ta isegi, et on hullumeelse teadlase kombel enda loodud küborgi aina edasi ja edasi arendanud ning mõistnud, et nüüd on soovitud tulemus saavutet.

Aga raske on öelda, kas polnud see album oma eelmistes variantides veel täiuseni viidud või ei olnud maailm 11 aastat tagasi, kui ilmus Charli debüüt stuudioalbum, või vahepeal ilmunud plaatide aegu, selleks lihtsalt veel valmis.

Isiklikult panustaksin pigem esimesele variandile, aga oma osa on kindlasti ka vahepeal muutunud (muusika)maailmal ja -publikul. Siin võib muidugi soovi korral rääkida ka varesemaga võrreldes õnnestunumast turundusest, millel, ma usun, on tõesti oma roll, aga seda soovi hetkel ei ole.

See aga ei tähenda, et kõik (või isegi suurem osa) varasematest versioonidest ebaõnnestunud oleksid, kaugel sellest. Osaliselt tänu ka PC Musicu universumile, on Charli olnud pikalt popmuusikas tasakaalustav jõud, üks piiripunktidest, normist lähtuv, aga seda painutav veidrus, kelle jaoks nišš, kus ta pesitseb, selgelt kitsaks jääb ja kellega on tulnud arvestada. Ebaõnnestunud ei ole need ka juba sellepärast, et tõid Charli "Bratini" ja lõid (ka teiste hüperpopparite abiga) selle sünniks kõik vajalikud eeldused.

Lihtsalt tänaseks ongi olukord selline, et Charli ei painuta enam nii jäikasid norme, paljuski on need juba iseenesest järgi andnud, teeb ka ise rohkem kompromisse ega ole popmuusikakaalul lihtsalt healoomuliseks raskuseks, mis ei lase sellel valele poole kreeni vajuda, vaid avastas järsku, et piirid on nihkunud nii, et kas kõige või peaaegu kõige keskel seisabki tema. Selle vastutuse kandis ta välja ilma igasuguste probleemideta, sest ei võta "Bratiga" kokku ju mitte ainult enda senist loomingut, vaid hüperpoppi ning viimastel aastatel popmuusikasse sisse voolanud elektroonilist tantsumuusikat laiemalt.

Ja teisele poole, aja kohale, mis praegu käib ja homme ning ülehomme tuleb, jääb samuti veel arvatavasti väga pikaks ajaks "Brati" vari. Selle järgi ei saa me mõõta mitte ainult Charli edasisi ettevõtmisi, vaid ka laiemalt on paika pandud uut moodi latt ja mängureeglid.

See on muidugi ainult hea uudis, et kui kõige puhtakujulisema popmuusika aasta tähtsündmus on Charli XCX-i plaat (ja veel selline nagu "Brat"), ja selle mõju peaks jääma püsima ning ulatuma kaugemale, kui tänavune brati-suvi, siis on ilus unistada ja ette kujutada, kuidas hakkab kõlama muusika, mis tahab omakorda Charli seatud norme painutada. St et ma väga loodan, et keegi kuskil ikkagi ka vihastab ja toriseb selle albumi üle.

Usutavasti on üks oluline ja defineeriv monument püsti pandud. Kas igavene ja kanooniline? Ma julgeks arvata küll, aga seda näitab – õigus! ära arvasite – aeg. Igatahes on ta monument hüperpopile, ja äkki hoopis esimene paljude seast, mida nüüd "Brati" tuules vorpima hakatakse või mille kõrvale nüüd tippvormi saavutanud Charli XCX neid ise ehitama hakkab.

Uus album
Camila Cabello
"C, XOXO" (Geffen/Interscope)
7/10

Kui Charli XCX on selles ühes ägedas klubis pidudel käinud juba sellest ajast saati, kui sinna ainult tutvuste ja näo järgi inimesi sisse lasti, siis Camila Cabello jõudis sinna siis, kui klubi juba Tripadvisori turismisoovitustes kõrgel kohal on. Aga seal olemist tundub ta hilisele saabumisele vaatamata nautivat samaväärse rõõmu, elevuse ja fänlusega.

Usutavasti ajas kevadine esiksingel "I Luv It" koos Playboi Cartiga paljudel juhtme kokku. Minul vägagi. Kuigi ma olin Cabellole (või Pharellile või plaadifirmale) tänulik, et ta kuus aastat tagasi oma läbimurdehitile "Havana" Young Thugi appi kutsus, siis poleks ma ealeski osanud arvata, et Cabello mu tähelepanu sellisel kujul haarab. Kui selle otsa ilmus veel võrratu "He Knows", mis leidis esiksingliga võrreldes parema tasakaalu selle vahel, kes Cabello olla tahab ja kes ta tegelikult on, siis sai Cabello peagi saabuvast albumist minu jaoks aasta kõige intrigeerivam.

Kolmas singel "Chanel No. 5", kus Cabello muutub köhasiirupi ja autotune'i Frank Oceaniks, õhutas elevust veelgi, võib vist öelda, et isegi törtsu liiga palju, sest päris lõpuni need kolm singlit albumit ei esinda ja intrigeerivaks osutus album hoopis teisel moel.

SZA-lik "Twentysomethings" on võrdlemisi veider moodustis, eriti naaberlugude vahel. Veelgi veidram on piinlikult üks-ühele "The Tortured Poets Departmentilt" maha viksitud lõpulugu, "June Gloom", mis kõlab nagu oleks tõstetud muusika keelde üle vaatepilt, kus suur Swifti fänn peegli ees juukseharjaga viimase laule kaasa maigutab.

"Dream-Girls" jääb ka liiga tugevalt kuhugi Disney-channeli territooriumile ja on oma "Mambo No. 5" viitega üpris eemaletõukav, kuigi Nintendo sündikäik, mis refräänide järel piiksub on võluv.

Samas on ka veidruseid, mis töötavad. Näiteks "Hot Uptown", mille tarvis on uuesti ellu äratatud 2016. aasta kariibimere-Drake, kes seekord ei suuda üldse ära otsustada, milliselt saarelt ta pärit on. Aga see veidi moodsamaks tehtud ja kiirendatud "Passionfruiti" ja "One Dance'i" uusversioon on nii jabur, et ei jää üle muud kui sellele kaasa elada. Eeldusel, et Drake'i "Su aktsent kõlab tuttavalt"-etteasted juba eos vastunäidustatud pole.

Või "B.O.A.T", mis on parem versioon lugudest, mis SZA ja Swifiti järele üritasid aimata, ning mille melanhooliasse sõidab väga kentsakalt sisse (tundub, et veel ka Pitbulli kaudu) Nightcrawlersi loo "Push the feeling on" sündikäik, mis imelikul kombel ei mõju oma uues rollis tüütult.

Kogu tervik mõjubki mõneti nagu fänniprojekt, siiras ja püüdlik kollaaž "ägedate" ja lemmikartistide piltidest, mis on ajakirjadest välja lõigatud ja päeviku avalehele kokku kleebitud, aga nii, et sõrme- ja liimijäljed on näha ning mõnel lemmikul on kõrvgi kogemata kääridega otsast hammustatud.

Lisaks eelpool mainitud pühendustele, andis Cabello plaadi peal Drake'ile lausa terve loo, kus Cabello ise häält ei teegi ja mis on lihtsalt mannetum versioon tüüpilisest aeglasemast RnB-loost, mida mehe enda plaatidelt leiab. Selgitas Cabello seda nii, et ta lihtsalt tahtiski oma plaadile Drake'i lugu.

Aga kõik "vead", liimi-, sõrme- ja kustukummijäljed, kohmakused, paremad ja halvemad jaburused mõjuvad kokku kuidagi väga... armsalt. Suures pildis saab paljutki, mis sellel lapitekil näiliselt ebaõnnestumisteks võiks lugeda, tõsta plusside nimekirja. Kõigest kumab läbi püüdlikkust ja kohati ka ebakindlust, et kas ma ikka olen nii lahe, kui kõik teised siin klubis, aga need värvingud annavad albumile hoopis juurde, ei tõmba imelikul kombel kõigele vett peale ja klapivad väiksusega, mis kogu plaadi produktsiooni iseloomustab.

Seda kõike võib muidugi tõlgendada ka nii, et Cabello ajab endiselt lihtsalt küüniliselt trende taga, nagu ta seni on teinud. Kutsus kampa produtsendid, kes on töötanud cool'ide pop-artistidega, kellele omistatakse ehk keskmisest rohkem "kunstilist" väärtust (Rosalia, FKA Twigs, Frank Ocean), Young Thugi asemele on lihtsalt tekkinud Playboi Carti ja ladina marinaadi asemel on prioriteetsemad lood tõstetud tänastesse saundidesse.

Aga isegi kui on nii, siis on pettus varasemaga võrreldes igatahes osavamalt välja mängitud. Totakused mõjuvad pooleli jäänud geniaalsustena ning sellest vaatevinklist, et albumi peal saab üpris selgelt jälgida Cabello liiklemist erinevate ideede vahel, sobimatute asjade lapselikku kokku sobitamist, nautida teatud amatöörlikkusest tingitud fantaasiarikkust, mis siin-seal sähvatab ja mis pakub üllatusi, mida asjatundlik lähenemine pakkuda ei suuda, on ta ehk isegi huvitavam ja veidram plaat, kui "Brat", olgugi, et laulukirjutamise aspektist jääb ta ikkagi korralikult alla.

Aga omal moel üllatada ja intrigeerida ta suutis ning seda ei ole viimase paari aasta jooksul ei heas ega halvas mõttes just tihti ette tulnud, et ei oskaks täpselt aimata, mis ühe plaadi või loo peal järgmisena juhtub.

Mu aju ütleb, et see jääb siiski ainulaadseks hetkeks Cabello karjääris, aga süda loodab, et see on esimene versioon tema enda "Bratist".