Florian Wahli uus album "Flo Raadio" käib käsikäes või on saatjaks samanimelisele raadioshowle, kus AI-saatejuht laseb uut ja vana muusikat, võtab vastu raadiokuulajate Heroiinika ja Dildomari soovilugusid ning edastab päevakajalisi uudiseid. Wahl ise nimetas seda "absurdseks AI-raadio eksperimendiks". Ei tea, kas ka album, millel raadiosaates kõlanud palad täies pikkuses koos lisalugudega, on autori enda jaoks ka kõigest "absurdne AI-muusika eksperiment", kas seda üldse tohib/saab albumiks nimetada, aga arvustuse huvides tehkem seda siiski.

On neid, minusuguseid, kelles tehisintellekti ilmumine muusikasse erilist elevust ei tekita, kellele tundub see super igav ja kes ei pea seda eriliseks edusammuks. Sellepärast ei oska ma ka albumile, mida oli kahtlemata väga lõbus kuulata, päris punktilist hinnangut panna, sest minu ajus ei ole veel lukust lahti läinud või välja arenenud see käär, mis AI ja mitte-AI (või salaja AI) muusikat omavahel kuidagi adekvaatselt võrrelda või ühele skaalale oskaks panna.

Vastukaaluks on neid avatud meeltega inimesi, keda stsenaarium, kus muusikat või lõviosa sellest teevad ainult robotid, sugugi ei hirmuta, vaid pakub just hoopiski uutmoodi pinget, et avatakse seni tundmatuid uksi.

Samas, rääkides või arutades tänasel päeval muusikast, millel puudub igasugune isikupära, mis mitte kuidagi ei inspireeri, on hingetu ning sealjuures veel esimesest viiest sekundist etteaimatav nagu Hollywoodi romcom, siis esimene iseloomustus, mis inimeste keele otsale ja siis üle huulte tuleb on umbes midagi sellist: "see on nagu AI-ga tehtud".

Selliseid ütluseid loobitakse ka kergekäeliselt ja ülekohtuselt, kuid arvatavasti tänaseks ka muusika kohta, mis võib-olla ongi juba suures osas AI-ga tehtud, aga üldiselt võib ju positiivseks pidada arengut, et robotid on standardeid mingis mõttes tõstnud. Kas ka objektiivselt ja laiema publiku hulgas – tahaks loota –, aga põhimõtteliselt on AI kuulutanud David Guetta iganenud mudeliks. Lisaks näitab kalduvus laadsele võrdlusele ühelt poolt vist ilusti ära, mis seisus ainult AI-ga tehtud muusika parajasti on ning teisalt, mis sellest veel puudu on.

Kuid Wahl suutis enda uue projektiga minus elevust AI tuleviku üle muusikas veidikenegi kasvatada. On isegi hea meel, et on veel üks viis, kuidas me Wahli friik-mõtlemisega kursis saame püsida. Tehisintellekt on küll olnud tavapärane tööriist ka Wahli eelmistel albumitel, aga seekord teeb minu kõrvade kogutud ja mitte kõige usaldusväärsemate andmete põhjal Wahl iseenda häältepaeltega ja kuuldavalt häält ainult ühes momendis ja taustal. Aga ka see võis robot olla.

Ehk siis kõik, hellema hingega (ja ehk ka huumorimeeletute) inimeste jaoks wahlilikult šokiteraapiaaliku albumi lood kannavad ette mitmed AI-laulikuid, kes mängivad nii esitustes kui muusikas erinevate žanrite klišeedega, kinnitades veel kord, et kui mitte "hea" või "halva", siis reeglipärase (näiteks) estraadiloo kirjutamiseks ei pea isegi otseselt enam inimene olema. Parema tulemuse saavutamiseks on muidugi abiks, kui on kõrval inimene, kes sind veidi juhatab ja eriti hea, kui see on Florian Wahl, kelle ajukurde on arvatavasti isegi kõige arenenumal robotil veel raske järele aimata.

Keda huvitab köögipool, siis sõnad kirjutas Wahl ise, aga kõik instrumentaalid, meloodiad ja vokaalid on AI poolt genereeritud jupid, mille Wahl kokku monteeris. Lugude tegemisel kasutas Wahl tarkvara nimega Suno, mis genereerib etteantud suuniste järgi mõnekümne sekundiga terve loo. Kuna sõnade kirjutamises Suno veel liiga osav pole, siis selle rolli haaraski Wahl ise ja andis juhised nende esitamiseks. Näiteks lugu "Mu vend on lesbi" valmistades palus Wahl robotil toota midagi doo-wop'i ja big band'i stiilis, seejärel erinevaid stiilidetaile kümneid kordi timmides, kuni tulemusega rahule jäi.

Ja jumal tänatud, et robot veel sõnade kirjutamises piisavalt osav pole, sest see on vast peamine põhjus miks ei teki paradoksaalsel kombel "Flo Raadio" kuulamisel kordagi tunnet ega soovi kasutada eespool mainitud tähenduses fraasi "see oleks nagu AI-ga tehtud", kuigi see on AI-ga tehtud ja sellest on kuulates ka aru saada.

Siia vahele tasub ära märkida, et olen teiste muusikasõpradega vesteldes aru saanud, et on ka neid, kes selles kohe päris veendunud ei ole või siis esimese hooga tehisintellektsust üldse ära ei tuvasta.

See on muidugi arusaadav, arvestades kui paljude karakteritena Wahl varem oma lugudel esinenud on, kui palju oma tämbri ja esitustega mänginud ning sinna vahele ka erinevaid roboteid seganud on. Sellega on ta tekitanud piisavalt segadust, võidelnud välja piisaval hulgal vabadust ja loonud enda ümber teatavat müstikat, mis võib tema loomingu kontekstis "ebanormaalsest" normaalse mulje jätta.

See tähendab omakorda, et Wahl on artistina üpris ainulaadses positsioonis, kui saab anda välja AI-albumi nii, et see isegi tema pisendavate disclaimer'itele vaatamata päris kiiresti ta diskograafia hulka arvestatakse. Teisalt püstitab see küsimuse, et mis juttu räägiks me siis, kui täpselt selle sama plaadi oleks avaldanud näiteks Põhja-Tallinn või hoopis keegi tundmatu? Arvatavasti teistsugust ja "Flo Raadio" stiilis võtted ongi luksus, mida Eestis ehk ainult Wahl endale lubada saab.

Mõned lood (kuri trap "bReket freestyle", rannaträna "Saudi suvi") jäävad muusikaliselt pigem pidama naljadena žanriklišeede üle, mis väljaspool Flo Raadio saadet päris lõpuni välja ei kanna. Samas on mõlema loo puhul ka žabloonid, mille järgi need genereeriti, päris räiged. "Saudi suvi" näiteks mängibki kõige ajuvabama Power Hit Radio stiilis kokteilibaari EDM-i reeglite järgi, just see EDM, mille saab väga lihtsalt AI-ga tehtuks tembeldada, mille vähemalt reeglipärane tegemine ei eelda mitte grammigi originaalsust ja mis pole juba iseeneses eriti kuulatav. Nii et teisalt saab "Saudi suve" kui "absurdse eksperimendi" igati õnnestunuks lugeda. Sõnad on muidugi kordades paremad kui rannakuurordi playlist'i lugudes.

Samas on ka lugusid, mida tahaks kuulata uuesti ja uuesti, isegi siis, kui ka nende muusikalised eeskujud otseselt menüüsse ei kuulu. Paatoslik klišee-estraad ajab üldiselt judinad peale, aga Wahli "Mu vend on lesbi" sobib igasse hetke ja mõnda aega peale esimest kuulamist on raske seda mitte hambaid pestes, koristades või köögivilju hakkides omaette ümiseda.

Ka "Vegan retsept" on vastupandamatu külapeo tantsulugu, mille sarnaseid võib kindlasti leida nii diskominevikust kui ka tänapäevasest Eesti Youtube'ist, kui õige lõngaots pihku satub. Leidja suureks üllatuseks on sel arvatavasti ka 100 000 vaatamist-kuulamist. Samas on ikkagi ka "Vegan retseptil" vähemalt mingi tajumuslik Wahli touch juures, mis lugu nii keskmisest AI-toodangust kui ka Youtube'ist leitud palast eristab.

"Vegan retsepti" avastamisrõõmu jätaks kuulajatele alles, aga kui ise seda esimest korda kuulasin ja olin jõudnud umbes esimese salmi keskele, siis pobisesin enda ette: "ei, ta ei tee seda". Kui suund samaks jäi ja lugu ülbe pilguga hoogu maha võtmata edasi kappas, siis hakkasin veidi kartma, toolil nihelema, ei teadnud enam millegipärast kuhu oma käsi, mis järsku liiga pikad tundusid, asetada – et oot-oot nüüd, nii ei tohi, kas tõesti, ei saa olla – ja siis hakkas refrään.

Plaadi totaalne tipphetk on imeilus "Hingerahu kõigile", gospelilik soul-ballaad, mis räägib otseloomulikult sellest, kuidas AI-Florian Wahl Märt Avandi ja Liis Lemsalu abiga öisest Tallinnast kokaiini otsib. "Hingerahu" puhul on ausalt öeldes tehnilises mõttes isegi veidi hämmastav, et Wahli sõnad, juhendid ja robotite töö lõpuks sellisel moel kokku sai keevitatud.

Igatahes tuleb peale "Flo Raadio" kuulamist tõdeda, et kui üldiselt valitseb ehk hirm selle ees, kuidas AI inimesed enda alla matab, siis Wahl suutis seda koletist selle tänasel kujul väga edukalt taltsutada, see kõigest enda eneseväljenduse tööriistaks taandada ja näidata, et loovus ja omanäoliseks artistiks olemine maksab midagi ka ajal, mil me kõik võiks Sunost samamoodi laule välja lasta.

Lisaks on "Flo Raadio" järjekordne eluterve kiil, mille Wahl meie reaalsusesse viskab. Ütleksin, et seekord veidi lõdvema randmega ja natuke rohkem muuseas, kui eelneva kahe albumi puhul, kuid värskendav on ta sellegipoolest.

Aga siin tuleb ettevaatlikult navigeerida, sest sellise lähenemise kaev võib väga kiiresti ära kuivada. Ütleksin isegi, et "Flo Raadioga" juba ära kuivaski st et selle kõrvale teisi üha humoorikamaid AI-albumeid me ei vaja ja album võiks pigem olla laagriplats tundmatuses, kus hulljulged koguneda saavad, et uusi radu avastamas käia.