Mihkel Raud sündis 1969. aastal Tallinnas ja kuigi ta nimetab end kirjutajaks mitte kirjanikuks, siis on ta tänaseks avaldanud seitse raamatut, sealhulgas ilukirjandust, mälestusi ja esseistikat. Tartu Ülikooli kaugõppes inglise filoloogia lõpetanud Raual ongi avalikkuse ees mitu elu – muusik, ajakirjanik, saatejuht ja kirjanik. Lisaks on ta aastatel 2015–2016 olnud ka riigikogu liige. Kirjutamise juurde jõudmine võttis Raual enda sõnul võrdlemisi kaua.

"Oluliselt kauem kui kõigilt teistel mu perekonnaliikmetel. Jõudsin selleni tegelikult läbi lühivormide. Hariduselt olen üldse ajakirjanik ja oma kirjatöid, nii palju kui neid kirjatöödeks pidada võis, alustasin tegelikult ajakirjanikuna, kirjutades kultuuriarvustusi, arvamuslugusid, töötasin üksvahe isegi Eesti Päevalehes kultuuritoimetuse juhina. Seal tuli ka kirjutada. Ühesõnaga selliseid lühivorme olen ma pika aja jooksul üksjagu kirjutanud," rääkis Raud.

Raud ei otsustanud, et hakkab kirjanikuks, vaid otsustas, et kirjutab ühe pikema teose. Raud õppis parajasti Londonis ajakirjanduse magistrantuuris, kus tollal 30. eluaastate keskel Raua kursusekaaslased olid temast üksjagu nooremad.

"Sellel ajal ma ei olnud veel väga vaimustunud ideest, et endast paarkümmend aastat nooremate preilidega kusagil ööklubis hängida. See tuli minu ellu mõnevõrra hiljem. Olin üsna üksinda seal Londonis ja veetsin seda aega lugedes erinevaid raamatuid, sest London on lisaks kõikidele muudele fantastilistele asjadele kuulus ka seetõttu, et seal asuvad imelised raamatupoed," rääkis ta.

"Musta pori näkku"

Esmane plaan oli Raual kirjutada Singer Vingeri biograafia, aga selle käigus sai ta üsna kähku aru, et tal on olemas lugu, mis lubaks veidi rohkem üldistamist. "Sellest tuli siis minu esikraamat "Musta pori näkku". Mingit teadlikku otsust, et nüüd ma hakkan kirjanikuks, ei ole ma kunagi teinud ja ei pea ennast ka tingimata kirjanikuks, kuigi ma kuulun kirjanike liitu ja olen kirjutanud üksjagu raamatuid, aga ma mõtlen endast rohkem kui kirjutajast. Ma ei tea ka ise, milles see vahe täpselt seisneb, aga kirjanik on minu jaoks, ilmselt läbi mingite perekondlike veresidemete, ikkagi nii palju püha tiitel, et ma seda ei julge veel endale omistada," tõdes Raud.

"Musta pori näkku" ilmumisest on möödas 16 aastat. Enne ilmumist käis Raud mitu tiiru erinevate kirjastajate juures, kuni lõpuks leidis kellegi, kes selle välja julges anda. Tänaseks on see 21. sajandi üks enim müüdud Eesti teoseid ja sellest tuleb Raual rääkida veel tänagi.

"See on ka minu elus väga oluline hetk. Mäletan, kui see raamat ilmus, siis olid inimesed väga elevil ja mina koos nendega. Eks mind siiamaani kutsutakse raamatukogudesse ja muudele kohtumistele inimestega, kes veel raamatuid loevad ja seal tuleb sellest rääkida. Ma isegi ei ütle, et ma pean sellest rääkima, vaid ma hea meelega räägin sellest," tõdes Raud ning lisas, et kuigi esikraamatu kohta küsitakse ka küsimusi, mille jaoks tal on tüüpvastused olemas, siis alati tuleb lugejatelt ka küsimusi aspektide kohta, mille peale autor ise mõelda pole osanud.

"Nüüd, kus selle ilmumisest on nii palju aastaid möödas, on olnud võimalus ka vastata küsimustele stiilis: "Mihkel, sa saad ju aru, et tänapäeval selline raamat ei saaks ilmuda". Mina mõtlen omakorda, et kuidas ta siis ei saaks. "Sind ju tühistataks automaatselt." Mina mõtlen, et võib-olla siis tõesti. Aega on nii palju mööda läinud, et selle raamatuga seoses on tekkinud küsimusi, mida 15 või 16 aastat tagasi ei osanud keegi esitadagi," rääkis Raud.

Elu ja fantaasia

Klassikaliseks ilukirjandusest saab Raua teostest lugeda ainult põnevusromaani "Sinine on sinu taevas". Kõik ülejäänud teosed on ühel või teisel viisil endaelulised. Rohkem pole Raud ilukirjandust enda sõnul kirjutanud sellepärast, et ta ei oska. "See on kõige lihtsam vastus. Võib-olla ka ei julge. Mõnes mõttes on jalajäljed või kingad, kuhu mul ilukirjanikuna astuda tuleks, suured. Mõtlen siin oma isa Eno Rauda ja ema Aino Pervikut, aga loomulikult ka venda Rein Rauda ja õde Piret Rauda, kes on suurepärased ilukirjanduse meistrid," selgitas Raud, kes ilukirjandust enda tulevikust ei välista, aga tunneb ennast mugavamalt kui räägib ümber midagi, mis tema endaga juhtunud on või mis on päriselt olemas olnud.

"See lugude väljamõtlemine ei ole mul nii hästi õnnestunud ja võib-olla ei õnnestu ka, aga tont seda teab. Elu pakub tihtilugu põnevamaid, vahvamaid ja lahedamaid asju, millest kirjutada, kui fantaasia," lisas ta.

Ajakirjaniku töö lõi tugeva tehnilise pinna, millelt ka kirjanikuna tegutsema hakata. "Ma usun sellesse, et kuigi kirjutamine on väga loominguline tegevus, siis suuresti on see ka käsitööline tegevus, mida tehes muutud sa kogu aeg paremaks ja paremaks ja paremaks. Umbes nagu treeningus käimine või mistahes muu oskuse omandamine. Seda tuleb harjutada ja ajakirjaniku töö andis mulle aastate jooksul võimaluse väga palju kirjutada," sõnas Raud.

Ajakirjanikust kirjanik

Enda stiili väljakujundamisel on Rauale eeskujuks olnud tema isa Eno Raud. "Kuigi ta kirjutas valdavalt lastele, ta on kirjutanud ainult kaks täiskasvanutele suunatud teost, "Puujumal" ja "Etturid", millest viimane on suurepärane raamat, mida ma soovitan lugeda kõigil. Aga isa on ilmselt see, kellelt ma olen püüdnud õppinud või kopeerida teatavat ökonoomsust. Kuigi ma olin oma esimeses raamatus kohutavalt paljusõnaline, vahtu ja pallasti oli selle loo ümber kriminaalselt palju, siis ma olen aastatega üritanud lugusid jutustada nii ökonoomselt kui vähegi võimalik," rääkis Raud.

"Mulle väga meeldis minu isa vastus, kui talt tema elu lõpu otsas ühes ETV saates küsiti, et millest üks hea raamat koosneb. Siis mu isa vastas talle omaselt väga ökonoomselt, et raamatus peavad olema huvitavad tegelased, kes satuvad põnevatesse seiklustesse. Täpselt nii lihtne see ongi," naeris Raud.

Ka jõulise ja suurelise stiili kasutamisel on Raud saanud inspiratsiooni oma isalt. "Eks ma olen seda kõvasti arendanud. See on osa fiktiivsest Mihkel Rauast, kes seal lehekülgedel ründab ja möllab. Natukene on see ka geneetiline, mu isa oli ka väga laia joonega tüüp, väga sotsiaalne mees. Eks ma olen natukene seda sealt pärinud. Muidugi mida aasta edasi seda vanemaks me jääme. Ma tunnen et seda bravuuri jääb isegi nädalatega aina vähemaks," ütles Raud.

Keskmine lugeja

Enam-vähem iga raamatuga on Raud mõelnud kirjutades ühele inimesele, kes ka päriselt olemas on. "Mõnikord see inimene saab hiljem teada, et ta oli mu raamatu ideaalne lugeja, mõnikord ei saagi. Aga see ei pruugi tegelikkusele vastata. "Musta pori näkku" kirjutades kujutasin oma raamatu lugejana väga selgelt ette umbes omavanust meest, kellel on laias laastus sarnane elukogemus, kes on käinud kõikidel nendel üritustel ja kontsertidel, millest ma räägin."

"Seetõttu lubasin ma endale ka mõnevõrra suuremat vabadust, kui siis, kui ma oleks lugejana kedagi teist ette kujutanud. Kui raamat lõpuks ilmus siis nägin ise oma silmadega selle raamatuga kassa suunas liikumas väga õrnas eas preilisid, ja mis veel hullem, ka väga kõrges eas prouasid. Siis mõtlesin küll, et niimoodi see ei pidanud minema," muigas Raud.

Muusika ja kirjandus

Kirjutava muusikuna näeb Raud ka erinevusi kahe eneseväljenduse vormi vahel. "Kirjanduses on enda väljendamine väga individuaalne töö, mida saab teha omadel tingimustel ja suuresti omas ajas. Muusikat saab ka üksi teha, aga vähemalt minu elukogemuses on see kollektiivne asi. Selleks, et muusikat teha pean ma mingid bändimehed leidma, siis pean nendega harjutama, pean tihedas graafikus leidma mingisuguse aja, mil neid lugusid õpime ja kirjutame. Selle poolest muusika ja kirjandus kindlasti üksteisest erinevad," selgitas ta, lisades, et kirjutades on noote, mida kasutada oluliselt rohkem kui laulu luues või kirjutades.

Raua tegevusvaldkond, mis viimasel ajal soiku on jäänud, on tegevus muusikaajakirjanikuna. Raud käis praktikal raskemuusika ajakirja Terrorizer juures ning Eesti kontekstis oli Raua suur panus muusikaajakiri Nael.

"Seda ilmus väga vähe. Ma päris täpselt enam ei mäleta, äkki kolm või neli numbrit kuni omanikud said aru, et see avantüür ei too neile nii palju raha sisse, kui nad olid lootnud," naeris Raud, kelle sõnul popmuusika ajakirjandus täna veel täielikult hääbunud ja kadunud ei ole.

Tehisintellekt

Raud usub, et AI tehtud laulud võivad juba kõlada poplugude moodi, aga tõi välja, et AI abil kirjutamine oli moes paar nädalat. "Mulle tundub, et tänaseks saab igaüks aru, kui ta loeb AI kirjutatud teksti. See lihtsalt on kuidagi selline üldine, saad aru, et seal ei ole inimmõtet ega -tunnet taga, ja see kõlab võib-olla sellise vanainimese hädaldamisena, aga tõesti on vahe sees. Võimalik, et see läheb paremaks," sõnas Raud.

"Ma siiski väga loodan, et see on ainult tööriist. Võib-olla ongi. Milleks see tööriist on, ma saan väga hästi aru. Kasutan ka ise seda oma töös, kui mul on vaja inglise keeles midagi kirjutada ja kontrollida, et ta oleks grammatiliselt kena, aga üldiselt ma teda ei kasuta."