Gert Kiiler sündis 1974. aastal Viljandis, kus õppis hiljem ka kultuurikolledžis näitekunsti erialal. Ta on avaldanud kaks romaani, lasteraamatu ning teose telesarjast "ENSV". Kiiler on töötanud inspitsendi, ajakirjaniku ja stsenaristina. Stsenaariume on ta kirjutanud sarjadele "ENSV", "Hajameelselt abielus", "Pehmed ja karvased" ning "Lastetuba". 2018. aastal pälvis ta Oskar Lutsu huumoripreemia.

Viljandis kuulus Kiiler esimese lennu hulka, kes kultuurikolledžis näitekunsti eriala lõpetas. Samast lennust said tuule tiibadesse näiteks ka Martin Algus ja Meelis Rämmeld, Kiilerist endast aga näitlejat ei saanud. "Mul ei olnud selle jaoks annet, ma siiamaani ei tea, miks mind sellele kursusele vastu võeti. Ma ei ole Andres Noormetsa käest seda kunagi küsinud," tunnistas ta ja meenutas, kuidas etüüdide arvestusel, mis tema enda arvates läks väga hästi, ütles eriala õppejõud Andres Lepik, et ta ei taha kunagi temaga lava jagada. "Mine ära stsenaristide kooli... kuldsed sõnad," meenutas Kiiler Lepiku sõnu.

Stsenarist Kiiler

Oma esimesed kirjutised avaldas Kiiler kümneaastaselt Sirbis ja Vasaras. "Isa hakkas mul saatma neid asju, mis ma välja mõtlesin, olid sellised "Verbaariumi" moodi asjad," meenutas ta. Hiljem ilmuski Kiileri lugusid juba Pikris. Lood läksid järjest pikemaks kuniks ühel hetkel kuulutas ETV välja huumorikonkursi, kuhu oli vaja sketše kirjutada. Kiiler saatis seitse kirjutist ning konkursi kolm parimat sketši kuulusid just talle.

"Žüriis olid Hardi Volmer ja Toomas Kall. Parasjagu oli "Pehmete ja karvaste" üks hooaeg läbi saanud ja millegipärast Andrus Kivirähk, kes Kalliga kirjutas, loobus edasisest kirjutamisest. Volmer pakkus mulle, et äkki proovid. Sellest tuli kümme aastat neid "Pehmeid"," rääkis ta.

Viljandi teatrikateedri lõpetas Kiiler inspitsiendi ehk etenduse juhina, kellena töötas ta peale kooli aasta otsa ka Ugalas. "Ma nägin kogu aeg kõrvalt, kuidas töötatakse tekstidega, mida tõmmatakse maha tekstist, kuidas analüüs käib. See oli jube hea elukool, nägid kõrvalt, kuidas see käib."

Viimastel aastatel on Kiiler stsenaristikast aga kergelt eemale tõmbunud. "Esiteks mul ei olnud mingit sellist ideed, millega ise tahaks minna ja keegi midagi väga palju ei pakkunud. Enda suurt ideed, et tahaks oma sarja teha, väga ei tulnud või kui tuli, siis ei tahetud seda," tunnistas ta.

Nüüdseks on Kiiler paar korda olnud ka n-ö seriaaližüriis, mis otsustab, kellele rahastust antakse. "Ma näen seda, kui professionaalselt tehakse praegu neid asju. Ma ei julgekski sinna minna... millised on nõuded, millised esitlused... ja siis me ka viriseme nende kallal. "ENSV-ga" oli nii, et mõttest läks kuu aega, kui ma ütlesin Villule (Kangur - toim.), et teeme sellise asja. Siis läksime ütlesime produtsentidele, kes käisid ETV-s ära ja öeldi, et kolme kuu pärast on eetris."

"Eranuhke ei armasta keegi"

Kiileri stsenaristikast eemale tõmbumisest on võitnud aga Eesti kirjandusmaastik. 2022. aastal ilmus Kiileri esimene krimiromaan "Eranuhke ei armasta keegi", mille tegevus toimub 1961. aastal alternatiivajaloolises Viljandis. "Mulle on õudselt meeldinud Ameerika krimikirjandus, 40ndate–70ndate periood, ja olen alati tahtnud sellist kaabu ja mantli lugu ise ka kirjutada. Mõtlesin, et loll on hakata Ameerikasse seda panema, võiks ju Eestisse panna," sõnas kirjanik.

"Viljandil oli enne sõda selline legendaarne linnapea nagu August Maramaa, kes tahtis Viljandist teha sellist sisemaist kuurorti, aga sõda tuli vahele. Ma olen mõelnud, milline oleks Viljandi olnud, kui poleks olnud okupatsiooni ja Maramaa oleks saanud oma asjad teoks teha. Ma panin kaks ja kaks kokku: ma võin ju viia oma krimitegevuse kapitalistlikkusse Viljandisse – see on minu maailm, teen seal, mis tahan," sõnas Kiiler.

Raamatu peategelane Paul Johnson (sünninimega Johanson) läks 17-aastaselt enne sõda maailma rändama, jõudis ka Ameerikasse, kust peale traagilist kaotust naasis meeletult muutunud ning kasiinopealinnaks saanud Viljandisse, kus asus tööle eradetektiivina.

Vanamoodne kriminaalromaan

Kiiler on suur vanamoodsete krimiromaanide austaja. Vana hea krimikirjanduse alla kuuluvate näidetena tõi ta välja Raymond Chandleri ja Mickey Spillane'i lugudes figureerivad üksikud hundid. "Nad on sellised kangelased, samas on huumorimeel ja küünilisus seal juures. Nad ei lahenda joodikute omavahelisi arveteklaarimisi, vaid kuskil üleval on see glamuurne osa ja siis nad vahepeal põrkuvad selle allmaailmaga kokku," sõnas Kiiler ja märkis, et krimikirjandus võiks olla eelkõige meelelahutus. "Mulle ei meeldi sarimõrvarid, mõttetu vägivald ja selle kirjeldus – see peab olema ikka muinasjutu moodi," ütles ta.

"Praegu on selline muster, et sinna tahetakse kogu see äng sisse panna, kõik need sotsiaalsed probleemid ja asjad. Mulle tundub, et krimikirjandust tahetakse väga "päris" kirjanduse moodi teha. Öeldakse tihtipeale, et see ei ole enam puhtalt krimikirjandus, vaid midagi rohkemat. Minu jaoks on see solkimine. Krimikirjandus võikski selline klassikaline "Pulp Fictioni" moodi olla," arvas kirjanik.

Kiiler ei mõista enda sõnul ka inimesi, kes kirjutavad masendavatest asjadest. "Ma mõtlen kogu aeg, et mis sunnib nendest kirjutama ja miks ma peaksin vabal ajal ka lugema neid asju. Kindlasti inimestel on põhjused, aga mina ei suuda."

Lastekirjandus

Eelmisel aastal ilmus Kiileril lasteraamat "Kass, kes ei osanud nurruda". "See oli seotud sellega, et ma olin kümme aastat teinud koos Silvia Soro ja Elo Selirannaga ka "Lastetuba" ETV-s. Seal oli juba kätt harjutatud ja neid muinasjutte kirjutatud, nüüd sai juurde pandud mõned," avas Kiiler tagamaid ja märkis, et ta ei näe põhjust, miks selles žanris kirjutamist lõpetada. "Lastele on väga vahva kirjutada ja kui tundub, et see võetakse hästi vastu, siis miks mitte," sõnas ta.

Kirjandussaate "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures" uus hooaeg alustab täismahus oktoobris ETV2 eetris.