"Üks põhjus, miks riik ei suuda oma palgakokkuleppeid pidada, õpetajate puhul samamoodi, on muutunud majandus- ja julgeolukeskkond ning selles situatsioonis ongi keeruline seda teha," ütles Meelis Oidsalu ja lisas, et riik on läinud seda teed, et ka valdkonna sees ei ole tehtud struktuurseid kuluotsuseid. "Ei ole võetud taristuinvesteeringutest või mujalt raha palgakokkulepete pidamiseks ja sellel on oma tagajärjed, näitlejate pikett on üks loomulikult tagajärg."

Oidsalu ütles, et kui on mingi töösuhe, siis kõigepealt tuleb oma palganõudmised anda üle asutuse juhile. "Arutame läbi, millised on võimalused, kui seal on mingid struktuursed takistused, siis neid aitab valitsus kõrvaldada, aga enne oleks loogiline teha organisatsiooni sees mingi menetlus või arutlus, mis viib kuhugi," selgitas ta ja mainis, et näitlejate piketis jääb veidi ähmaseks see, milline näitlejate majanduslik seis kõiki sissetulekuallikaid arvestades ikkagi on.

Üks võimalik lahendus teatrivaldkonna probleemidele võiks Oidsalu arvates olla riigi teatritetaristu laiem avamine erateatritele. "Sellisel juhul kaoks väikestel truppidel ära pidev ruumisurve, kes erateatrite voorus taotlevad tegevustoetust, aga on tihti ula peal."

"Üks asi, mida Tõnu Oja välja pakkus, on tähtajalised lepingud teatrites, millega loodaks teistsugune karjääriootust ka inimestel repertuaariteatris," sõnas Oidsalu ja lisas, et erinevad teatrite sisest mobiilsust tõstvad meetmed tuleksid kasuks. "On räägitud ka mõne teatri kaotamisest, aga selle ettepaneku menu ei olnud kultuuriministri juures kuigi suur, sest asekantsler pidi lahkuma õige pea."

Joost: kultuur on ühiskonda ülalhoidev mehhanism

Vanemuise teatri muusikajuhi Risto Joosti arvates tuleks kogu kultuurivaldkonda vaadata õige rakursi alt. "Kultuur pole ühiskonda kurnav mehhanism, vaid ta on investeeriv ja ülalhoidev mehhanism, kui me räägime jõulisest ja kulutavast mehhanismist, mis on näiteks tarbimine ja praeguses poliitilises olukorras agressioon, siis kultuur on kindlasti tasakaalustav jõud."

Joost on kindel, et Eestis ei ole liiga palju teatrikoole. "Mul oleks hea meel, kui neid oleks rohkem," tõdes ta ja lisas, et seal kujundatakse välja haritud ja eesmärgikindlaid inimesi, kes tasakaalustavad ühiskonda väga erineval moel. "Me ei tohiks jääda kinni ainult professionaalide juurde, sest eks professionaal leiab ikka oma väljenduslaadi, aga see omab laiemat kultuurilist mõju läbi ühiskonna."

Sellega oli nõus ka Meelis Oidsalu. "Arvestades eestlaste rahvuslikku suhtlemispeetust, võiks iga eestlane neli aastat teatrikoolis õppida," ütles ta ja mainis, et samal ajal tuleb sõnateatri osas tihti juba neid signaale, et koole on liiga palju. "Viljandi kool tekkis ikkagi ümber ühe guru ehk Kalju Komissarovi, pärast tema lahkumist on sekt jäänud sinna edasi, aga uut liidrit seal ei ole ning ilma liidrita on ka tasemevahe lavakunstikooliga kõvasti kärisenud, seega ka koolitusstruktuur tuleb üle vaadata."

Oidsalu: teatripileti hind on Eestis ka veidi feministlik küsimus

Risto Joost tõi 20 aasta taguse näite sellest, kui ta õppis Viinis. "Mulle väga meeldis selle muusikapealinna ülesehitus ehk kui ma läksin sinna tudengina, siis mul pidi olema võimalus saada osa tippsündmustest ja selleks oli loodud eraldi tudengi seisukoht, mis maksis kaks eurot," selgitas ta ja lisas, et riigiooperis võis see tähendada, et tuli kolmandal või neljandal rõdul olla. "Võib-olla tuli ka püsti seista, aga sa said kõigest sellest osa."

Meelis Oidsalu tõi välja, et igasugune defitsiit tõstab toote mainet. "Aga me peame täna arvestama, et praegu juba neli inimest kümnest ütleb, et teatripilet ei ole neile vabalt kättesaadav. Kas me tahame, et see suureneks? Pigem tahame vastupidist."

"Teatripileti hind on Eestis ka veidi feministlik küsimus, sest nii Eestis kui ka Euroopas on miskipärast nii, et laval valitsevad mehed ja saalis domineerivad naised, naisi lihtsalt on teatris rohkem ja nad on sageli hinnatundlikumad, sest nende ühiskondlik ostujõud on kahjuks siiamaani väiksem."

Joost: oleme kinni veel postsovetlikus mõtteviisis, kus kõik peab tulema riigilt

Oidsalu arvates on rahastamismudelite rohkus pigem hea asi. "Seda kõike standardiseerida ei ole ka Eestis mõtet, see pigem lõikab mingeid rahastusvõimalusi ära," tõdes ta ja tõi välja, et erasektorist võiks ikkagi rohkem raha teatrivaldkonda jõuda. "Ma olen pikka aega mõelnud, miks näiteks Ekspeditsioonile, kes on Sakala 3 teatrimajas väiksesse kammersaali suletud, ei võiks mõni ärimeeste seltskond toredat saali rentida, sest nad teevad üht Eesti parimat teatrit praegu."

"Me loodame liigselt riigile või munitsipaalüksustele, aga ma arvan, et see peaks olema kogukondlik lisaväärtus, milles kõik näevad motivatsiooni, et sinna panustada, lihtsalt need mudelid on vaja välja töötada," selgitas Risto Joost ja lisas, et oleme kinni veel postsovetlikus mõtteviisis, kus kõik peab tulema riigilt.

Seda Oidsalu ei usu, et erarahastus ei võta teatrilt ära sõltumatust. "Praegu näeme, et pikalt erateatrina tegutsenud kollektiivid tegutsevad pigem avangardteatri skeenel, Von Krahl on erateater, Ekspeditsioon on erateater," selgitas ta ja mainis, et see omandivorm ei dikteeri kuidagi sisu. "Me näeme, et erateatrid on majanduslikult efektiivsemad kui riigi sihtasutused, mõnevõrra neid karistatakse ka kasinama riigipoolse toetusega, aga tervikuna tasub üldse mõelda, kas omandivormi-põhine toetamine ei ole veidi kunstlik."

Oidsalu: Tallinna piires võiks arutada ka sihtasutuste sulgemise üle

"Tervikuna on Eestis üsna selge teatripoliitika: meil on riiklikud teatrimajad, inimesi suunatakse pigem sinna tööle ja selle riikliku teatrisüsteemi sees leidma loomingulise inspiratsiooni allikaid, et ei toimuks konnatiigistumist," ütles Oidsalu ja nentis, et suletust on meie teatrisüsteemis üsna palju. "Truppide vaheline koostöö on üsna väike, seda koostöövaimu võiks institutsioonide vahel rohkem olla ja ka avaramat pilku finantsjuhtimise osas."

Oidsalu tõi välja, et luges hiljuti huviga teatrite majandusaasta aruandeid. "Paari teatri puhul, ma nimesid ei nimeta, on mitu aastat reservis miljon eurot," ütles ta ja mainis, et võib-olla sihtasutuste autonoomia on tinginud ka selle, et horisontaalne finantsjuhtimine on valdkonnas jäänud puudulikuks.

"Täiesti legitiimne on arutada sihtasutuste sulgemise üle, aga minu eelistus või nõuanne oleks seda teha ainult Tallinna piires, sest teater on valitsusele regionaalpoliitika viigileht ning meie maakonnateatrid on eriti pärast renoveerimist mentaalsed linnused, kus riik näitab, et me hoolime sellest kohast ja siin võib teha ka kõrgemaid tegevusi ja vaimseid väärtusi taga ajada," ütles Oidsalu ja lisas, et samas on sinisilmne arvata, et ühe sihtasutuse sulgemisest alles jääv raha valdkonda jääks. "Need asjad kipuvad mujale ära hajuma."