Asko Künnap hinnangul on Eestis olukord välireklaamide maastikul keskpärane – ei ole midagi silmapaistvalt head ega ka riivavalt halba. Küll aga on tema sõnul vähe elutervet protektsionismi, mida kohtab Soomes või Jaapanis.

"Äris läheb raha niikuinii tõmbekeskustes päris peremeeste kätte, aga reklaamis oli vähemalt nii, et olid vaheastmed, kes said ka oma töö eest midagi. Nüüd kipub olema nii, et uues sodimeedias, kuhu reklaam peamiselt suundub, läheb kõik otse Zuckenbergidele. Aetakse taga näiliselt odavat kontaktihinda, mõtlemata mis see kontakti kvaliteet on. Vaadates reklaami, mis meil Eestis on, näeb nii meedikasutuse kui ka teostuse kvaliteedi poolest, et raha on vähem," märkis ta saates "Kultuuristuudio. Arutelu". 

Künnap tõi välja, et välireklaamis on lihtsustatult kolm tasandit: rakenduspsühholoogia, kaubanduslik sõnum ja tabamata kunst. "Tihti pole kunsti tarvis, piisab lihtsalt kaubanduslikust sõnumist, aga tore kui seal on natukene kunsti – see hakkab ka alateadlikult tööle," sõnas ta. "Inimene ei mõtle raamatut lugedes, kas see on hästi või halvasti küljendatud, kui ta siseneb pangafuajeesse, ta ei mõtle, kas seal on hea või halb arhitektuur. See hakkab silma siis, kui see ei tööta, mitte siis, kui see töötab."

Ta lausus, et reklaam ei pea olema röögatama panevalt ilus, kuid see ei peaks ka väga kole olema. "Inimesi ei pea koledalt kujundatud plakati, raamatu või reklaamiga karistama. Need võiksid salaja natukene ilusalt esteetilised olla. See ei ole kohustuslik, aga me kõik oleksime õnnelikud, kui see nii oleks."

Reklaamiga käib käsikäes graafiline disain. Tabasco loovjuht ja EKA õppejõud Kerstin Raidma selgitas, et graafiline disain on vahend eesmärkide visualiseerimiseks. "Tavaliselt võib eesmärkides olla mitu kriteeriumit – kas on tegemist kunsti või kommunikatsiooniga," märkis ta. "Disain võiks pigem inimesi mugavustsoonis hoida ja aidata neil elulisi olukordi lahendada või kergendada, aga kunst võib sind mugavustsoonist välja tuua. Disain peaks iseenda eest rääkima, aga kunsti võib tõlgendada."

Kas raamatut peaks kaane järgi hindama?

Raidma ja Künnap rääkisid, et nemad hindavad raamatut kaane järgi. "Minu jaoks on kaanel, vormistusel ja köitel väga tugev visuaalne trigger või apetiitsus," lausus Raidma. "Ma olen kindel, et on oluline grupp inimesi, kes läheb otsima konkreetset raamatut, neil ei ole seda iluemotsiooni, nad ostavad raamatuid praktilistel kaalutlustel, aga ma loodan, et mõtestatud kujundust hinnatakse."

"Ma olen mõne raamatu või LP vaid ilusa kaane pärast ostnud, nagunii ei viitsi seda kuulata," tõi Künnap välja. "Küll aga olen kokku puutunud nii jubedate kaantega, et ma mitte mingil juhul ei ostaks, kui ma ei teaks sisu. Mul on kodus päris mitu raamatut, millele olen suvalise ilusa plakati ümber pannud. Mõnele olen ka lihtsalt valge paberi pannud ja vildikaga seljale raamatu pealkirja kirjutanud, sest lihtsalt nii eksitavad ja koledad kaaned on," rääkis ta.