Maria Smorževskihh-Smirnova ütles, et tema ema ja isa kolisid Narva siis, kui ta oli peaaegu 4-aastane. "Minu esimene kokkupuude Eesti kultuuriga oli läbi selle, et minu Narva vanaema näitas mulle ühest albumist vanu pilte," selgitas ta ja lisas, et tema teine samm Eesti kultuuri poole oli läbi kirjanduse. "Minu vanaema luges mulle palju Eesti muinasjutte, need olid küll venekeelsed."

Eriti tugevalt on talle lapsepõlvest meelde jäänud "Suure Tõllu" raamat. "Oi, see oli üks hirmus raamat, see on nii hästi meeles, ema ostis selle ja tol ajal ma ei osanud veel lugeda, aga ma vaatasin pilte," mainis ta.

Viktoria Ladõnskaja sõnas, et tema ja paljude teiste eestivenelaste lapsepõlve kirjeldas see, et Eesti kultuur ei olnud käega katsutav. "Eesti keel eksisteeris ainult koolis ja ainult siis, kui oli eesti keele tund, ümberringi oli palju suhtlus vene keeles, aga ma pean tunnistama, et minu ema pingutas selle nimel, et teha minust eesti kodanikku," selgitas ta ja mainis, et ka temani jõudis Eesti kultuur läbi kirjanduse. "Pokumaa tegelased, Sipsik, Naksitrallid ja Ilon Wiklandi joonistused ning viimasest hakkasin ma rääkima just seetõttu, et ma sain juba tol ajal aru, et need raamatud näevad teistmoodi välja, laste puhul on pildikeel väga oluline, nemad ei saa aru mitte ainult tekstist, vaid ka visuaalist."

See, kui palju laps puutub kultuuriga kokku, sõltub Ladõnskaja-Kubitsa sõnul nii perekonnast kui ka koolist. "Ma mäletan, et minu kool oli selles mõttes veidi eksperimentaalne, kuna meil oli aine nagu "Eesti kirjandus ja kultuur", mida prooviti teha ka eesti keeles," meenutas ta ja lisas, et keel on esimene samm, mille kaudu sa lähed ühiskonnaga kokku. "See on ülioluline, aga kõigest esimene samm, kirjandus ja kultuur on teine samm ning kolmas on ühiskondlik kontekst," selgitas Ladõnskaja-Kubits, rõhutades, et lõimumine ei alga keelest, vaja on ka kultuuri.

"Mina arvan, et praegune haridusprogramm peakski olema selliselt ehitatud, et noor inimene mitte lihtsalt ei võtaks mingit teadmist raamatust kaasa, vaid ta saaks aru, mis on tema personaalne seos selle teose, koha või kirjanikuga ning kui ta mõistab, et see on temast ja temale, siis sellest areneb välja tulevane kodanikuühiskonna vaade," mainis ta ja tõi välja, et seejuures peaks rääkima kirjanduse ja kunsti kõrval ka filmidest. "Meil on praegu tegelikult väga palju tugevaid Eesti filme, mida ma vägagi tahaks, et lapsed saaksid kooliajal vaadata, sest see annab sulle ka vajalikku informatsiooni, mitte ainult kunstilist, vaid ka ühiskondlikku informatsiooni."

Ladõnskaja-Kubits sõnas, et tunneb end Eesti ühiskonna osana. "Selliseid küsimusi mul pole olnud, kas ma olen osa Eesti ühiskonnast või mitte, sest mina usun, et sellest hetkest, kui inimene, kellel on teine kultuuritaust, hakkab rääkima eesti keeles, on talle kõik uksed avatud," mainis ta ja lisas, et Eesti ühiskond on keele osas väga tundlik. "Ta tahab aru saada, et see pole lihtsalt lugupidamine, vaid see on see, millest algab lõimimine ning suhtlemine sinu ja selle ühiskonna vahel, sealt edasi juba kultuur ja igapäevane suhtlus, aga selle ühiskonna baas on keel."

Smorževskihh-Smirnova: sõda, mis Ukrainas toimub, on ajaloo tragöödia

"Kaasaegsed koolilapsed ei tunne suurte vene kirjanike kultuuriruumi, Puškini kultuuriruum oli hoopis teistsugune, ma pidin ka oma lastele tihti selgitama, mida mingi sõna tähendab, sest me ei kasuta kaasaegses venekeeles sellist leksikat üldse," ütles Smorževskihh-Smirnova ja rõhutas, et koolilapsed on maailmale nii avatud, mistõttu sõltub kõik sellest, mida neile pakutakse.

Põhjus, miks kevadel Narva Muuseumis avatud Ukraina sõja teemaline väljapanek nii valulise reaktsiooni sai, peitub tema arvates väärtuste konfliktis. "Konflikt siiani kestab ja me ei tea, millega kogu see lugu lõpeb," selgitas ta ja lisas, et kogu see raske, keeruline ja natukene konfliktne olukord lõppes sellega, et paljud inimesed käisid, vaatasid ja lugesid kõik need tekstid läbi. "Nende vastus oli see, et väga kahju, sest vana Narva oli nii ilus."

Ladõnskaja-Kubits lisas, et see kõik viitab ka sellele, et ajalugu pole surnud materjal. "Ajalugu elab alati sinu sees ning sinu perekonna kaudu, aga ta ongi ka see kontekst, mis hoiab neid baasväärtusi, mis ühiskonnas on," ütles ta ja mainis, et kui toimub sõda, siis ei saa eriti öelda, et kultuur või sport eksisteerivad eraldi. "Kõik need teemad on omavahel seotud, sest sõda on surmast ja elust, sest surmast ja elust räägivad kunst, kultuur ja ajalugu, need kõik asjad on seotud."

"Kultuuri ei ole poliitikast ja sõjast eraldi, kultuur on see, mis moodustab homse päeva ja seetõttu peabki ta hoidma väga teravalt poliitikal silma peal," rõhutas ta.

Sellest, kas Narva kultuurikandjad saavad päriselt aru, et sõda mõjutab kõiki valdkondi, on Smorževskihh-Smirnova sõnul raske vastata. "Narva on väike linn, kus kõik inimesed tunnevad teineteist, kõik suhtlevad omavahel, aga mul on natukene lihtsam, sest minu perekond elab Tallinnas ja mul on nende ja oma sõprade poolt sajaprotsendiline toetus, kui rääkida Narva kolleegidega, siis ma isegi ei tea, mis suhtumine on nende perekondades, aga ma olen väga tänulik, et nad on mind toetanud, see ei ole nii lihtne."

"Kui me räägime, et kultuur, poliitika ja sõda pole seotud, siis see pole nii, me kavatseme selgitada Narva inimestele, et sõda, mis Ukrainas toimub, pole poliitika, vaid see on tragöödia, ajaloo tragöödia, me elame selles ajaloo hetkes ja peame vastama, analüüsima ja reflekteerima, lihtsalt vait olla ei saa," rõhutas ta.