Filmitegija Sulev Keeduse sõnul on pimedus hirmutav eelkõige seetõttu, et sa ei näe ruumi. "Ma ei karda, et keegi põõsast välja hüppab, vaid kui lihtsalt ei näegi seda põõsast, siis tekib klaustrofoobia ja see on päris hirmus," tõdes ta ja mainis, et kuna tema elab maal, siis ongi november kõige raskem kuu kui just pimeduse tõttu. "Detsembris läheb juba paremaks."

Kui rahvusvaheliselt on Halloween pigem pidupäev, siis Keeduse arvates tõmbuvad Eestis inimesed hingedeajal pigem endasse. "Hingedest rääkimine ja nende välja kutsumine on pigem askeetlik, ma tean küll, et on hingedeaeg, aga ega ma sel ajal oma esivanematele rohkem ei mõtle kui suvel," selgitas ta ja mainis, et esivanematest ja hingedest rääkimine algab kodust. "Kui lasteaias või koolides loenguid pidada, siis sellel ei ole eriti tulemust, sest see tuleb ikkagi ennekõige ema ja lapse, vanaema ja lapse suhtest," tõdes ta.

Vene-Ukraina sõjal on Sulev Keeduse hinnangul inimestele väga suur mõju. "Keegi ei jaksa neid uudiseid jälgida ja iga päev sellele kaasa elada, aga see on alateadlik, ma vähemalt tunnen küll, et maailm on väga hapraks muutunud, iga päev võib midagi juhtuda," tõdes ta ja mainis, et temas ei ole tingimata hirmu, et midagi juhtub, vaid jube on just teadmatus. "Ükski inimene ei saa selle ebakindluse eest põgeneda, isegi siis, kui ta elab vahepeal viis aastat Austraalias, ta võtab selle siit endaga kaasa."

"Vaatasin aasta tagasi üht dokfilmi Ukraina sõjast ja poole peal avastasin, et mulle ei lähe see film üldse korda, sest kõike oli juba nii palju, seda oli päris kohutav avastada, et sa oled külm ja ei oska enam kaasa tunda," nentis ta.

Sash Veelma: õuduste suhtes tuimaks muutumine on kaitsemehhanism

Tõlkija Sash Veelma tõdes, et Halloweeniga seotud rituaalid aitavad ilmselt inimestel millestki muust mõelda. "Uuristame kõrvitsat, paneme tuled põlema ja vaatame hirmsat kollifilmi, kus kõik hirmus on välja mõeldud, aga filmiõudus on teistsugune, see on justkui lõõgastav õudus selle reaalse, pärisõuduse kõrval."

Õuduste suhtes tuimaks muutumine on Veelma arvates kaitsemehhanism. "Sa pead edasi elama kuidagi ja sellega kaasneb ka süütunne, hommikul loen uudised ja ma olen tähele pannud, et kui New York Timesilt tuleb mulle hommikul uudiskiri, siis ma kerin lihtsalt edasi ja kuigi tunnen, et peaksin selle kõigega kursis olema, siis ma ei taha, vaid tahan hoopis jõuda sinna alla, kus on toredamad ja lõbusamad uudised."

Rääkides kõige hirmsamatest Eesti paikadest, tõi Sash Veelma välja mahajäetud punkrid. "Nende peale sa satud täiesti ootamatutest kohtades, arvad, et seal pole midagi, aga on okastraat ja mingi punker, see on kõhe," ütles ta ja lisas, et looduses tema arvates midagi hirmsat ei ole. "Koopad pole ka isegi Eestis hirmsad."

Keeduse arvates on kõige hirmsamad kohad just metsad. "Mets mõjub hoopis teistmoodi kui mingi sisse kukkunud katusega maja," tõdes ta ja lisas, et see kogemus peab inimesel samas endal olema. "Minul on seda mitmeid kordi olnud, näiteks oli üks mets, kus ma käisin ja kui sa lähed sinna metsa sisse, siis mingi hetk tunned, et su selg on täiesti märg, võib öelda, et see ongi hirmuhigi, aga ega otseselt midagi karta ei ole, kuid seal on täielik vaikus ja sa oled üksinda."

Keedus: ma ei ole suur õudusfilmide austaja

"Minu jaoks kõige kõhedamad filmid ja raamatud on need, kus on väga tuttavad olukorrad või inimesed, aga siis sa järsku saad aru, et see polegi tegelikult tuttav ja sa ei tea, mis seal taga tegelikult on," selgitas ta ja mainis, et Neil Gaiman on selle kohta häid jutte kirjutanud, nende hulgas näiteks lastejutt "Coraline". "Majas on veel teine maja, kus on veel teine perekond, ema ja isa, kes ei ole sinu vanemad, nad on väga sõbralikud, aga kuklas kogu aeg tiksub, et kohe läheb midagi halvasti, mul tuleb juba praegu kananahk peale."

Keedus tõi seepeale välja Jon Steele'i teose "Sõjasõltlane", mis räägib ühest operaatorist. "See oli päris kohutav lugemine, sest kui inimene on kriisi keskel Rwandas, kus ta näeb kuhjade viisi tapetud inimesi, kui ta näeb Bosnias seda, kuidas kümne-aastasele lapsele snaiper kihutab kuuli pähe, ma ei taha rohkem neid õudusi rääkidagi, aga see oli raamat, mida ma ei tahtnud käest panna, sest ma tahtsin teada, mul oli uudishimu."

"Mul on tunne, et teater on õuduste kujutamiseks kõige võimsam, sest teater on nii tinglik ja sa usud seda, sellega sa saad inimesi mõjutada, filmidest sobivad kõige paremini dokfilmid, ilmselt oleme kõik kohanud elus mõnd sellist, mis jääb meelde," mainis ta ja lisas, et ta ei ole suur õudusfilmide austaja. "Pärisõudust on nii palju, mida ma olen mitmekümne aasta jooksul dokke tehes näinud, siis ma hoian end alateadlikult ülejäänud õudusest eemale."

Sash Veelma arvates on õuduste kujutamiseks kõige parem just kirjandus, sest see hakkab tööle just inimese enda peas. "Kirjanik saab minna ainult teatud maale, et midagi kirjeldada, aga see, kuidas sa seda enda sees vastu võtad, on sinu enda kujutlusvõime," tõdes ta.

Keedus tõi välja, et mõned tema filmid on vahel inimesi vihaseks ajanud. "Ilmselt on need filmid neid kuidagi nii raputanud, et see teeb nende maailmale haiget," ütles ta ja lisas, et ta ei tahtnud mitte nimme inimesi vihaseks ajada, vaid tal polnud lihtsalt aimugi, et on olemas sellised vaatajad, kes sealt ainult ühe poole kaasa võtavad. "Mul ei ole kunagi eesmärk teha midagi hirmsat või šokeerivat, see kuidagi lihtsalt juhtub."