Kui peaks välja pakkuma kõige elurõõmsama kirjandusžanri, siis ameerikalik krimka, kus karismaatiline nuhk mõrvalugu uurib, on minu meelest üks tugevamaid kandidaate. Gert Kiileri teosele "Eranuhke ei armasta keegi" lisab hedonistliku lisadimensiooni raamatu tegevuspaik – utoopiline Viljandi, kuhu on asetatud suvekuum "Kesk Eesti kuurort" ja kasiinoparadiis.

Raamatu kaant ehib illustratsioon punase kabrioleti ja kaunitari poolpalja seljaga (autor: Takinada). Teost oli päris tore rongis lugedes silme ette tõsta, tajusin, et kaanekujundus püüdis naabruses istuvate töömeeste pilku. See raamat kindlasti meeldiks mu laevaelektrikust isale, merel raudses kastis loksudes, rutiinsete tegevuste vahele lugemiseks.

10. septembril kirjandustänava festivalil rääkis autor publikule, et teda pigem ei huvitanud nordic noir ja maniakkide või sarimõrvarite domineeritud lood. Tema detektiivijutt ei lähtu mingitest patoloogiatest. Tegelasi juhivad igapäevased kired: armu-, võimu-, ja rahahimu. Mõistagi võtavad need himud maffia ja filmistaaride sekkumisel veidi kontrastsemad mõõtmed, kuid ei midagi, mis võiks viidata psühhopaadile.

Utoopilist lisadimensiooni pakub asjaolu, et kuuekümnendate Viljandi on Kiileri romaanis Nõukogude okupatsioonist puutumata kapitalistlik koht – midagi sellist võis tol ajal olla Soome. See ei mõju aga sugugi kummalise utoopiana, nagu see vabalt oleks võinud juhtuda, vaid mängulise reaalsusena. Viljandi patrioodist autor on välja mõelnud ka tegevuspaikade kaardi (Karoliina Kulli joonistus), mis mulle Viljandi-kauge inimesena ei ütle suurt midagi, aga hea tahtmise korral võiks ilmselt raamatu kaenlasse võtta ja minna seda antud kaardi järgi avastama. "Mänguline, kuid täpne" võiks olla märksõna, millega iseloomustada autori lähenemist krimiromaani žanrile tervikuna.

Lugu rullub lahti mõnusa kergusega, tuletades heas mõttes meelde kunagise lemmiku Erle Stanley Gardneri stiili. Ning miks mitte ka oivalist seriaali "Kelmid ja pühakud". Viimane aitab Kiileri romaani kangelasi ette kujutada, sest ajastu on sama.

Paul Johanson, kelle nimi võiks kõlada nagu omal ajal Viljandi folgil üles astunud vendade Johansonide oma, on naasnud peale seiklusi Ameerikas tagasi kodulinna. Võõrsil omandatud elukogemus, maneerid, aktsent ja stiil tunduvad kõik sobivat värske Viljandi eradetektiivi imagoga ja Johanson jääb Džonssoniks. Karismaatiline mees ei oleks täiuslik, kui tal poleks tundlikkust, õrnu kohti ja elus saadud haavu, mis on aidanud kujundada kilbi, mida valitud seltskonnas mõõdukalt avada. Pauli varasemaid seiklusi tutvustatakse parajas koguses, tekib sümpaatia ja huvi.

Kohal on ka kaunid ja teravmeelsed naised, keda eradetektiiv, kelle silme läbi lugu jutustatakse, asjatundlikult arvustab. Kuid loomulikult pole välimus detektiivi treenitud silmale pelgalt ilu. Osavalt teeb ta välimuse põhjal nii naiste kui ka meeste kohta paikapidavaid järeldusi. See omakorda rõhutab lihtsat ja n-ö normaalset krimimaailma, mida autor on tahtnud luua – selles on võimalik silmaga vaadeldavate tunnuste põhjal ning loogilist arutelu kasutades inimesi hinnata.

Ei ole ka tehnoloogiat, mida uuema aja krimis oleks raskem vältida. Lauatelefoni kasutatakse mõõdukalt, lugu aitavad kujundada valgusvihud, helid ja muidugi külmad revolvrid, mida ribide vahele torgatakse – ehk siis füüsilised ilmingud. Võib oletada, et kujutluspiltide loomisel on abiks Gert Kiileri stsenaristi kogemus, sageli maalitakse paari lausega silme ette väga konkreetsed visuaalid. Pildilisus kohati lausa domineerib loojutustust, kuid eks see ole ka antud žanri eripära.

Oleks ülimalt pettumust valmistav, kui eranuhi tegevus ei käiks kohalikele korravalvuritele närvidele, sest ka see on oluline komponent detektiivijutus. Kohalikud võimuorganid väljendavad korrapäraselt oma vastumeelsust eranuhi suhtes, nagu reedab ka pealkiri. See lisab mõistagi veelgi peategelasele karismaatilist mõõdet – ta ei ole mingi häbelik nuhk, vaid silmapaistev ninatark, kes püüab tähelepanu oma lahtise kabrioletiga ja julgeb kohalikku Viljandi maffiat häirida. Laskmata end kõigutada väljakujunenud hierarhiatest, mida talle pidevalt meenutatakse.

Vaatamata erimeelsustele ja sageli revolver nina all, leiavad detektiiv, kurjamid ja kohalik sandarm aega vaimukat juttu puhuda ja raamatu lõpuks tundub, et jõutakse lausa üksmeelele. Kuigi selles ei saa siiski päris kindel olla, mis on hea.

Ehk tekib kunagi võimalus veel Viljandi detektiivi seiklustest lugeda. Kuidas siis ikkagi läheb lahtise kabrioletiga talvises Viljandis ja kuidas kulgeb edasine koostöö võluva salapärase sekretäriga? Need on küsimused, mille jättis õhku ka peategelane ise.