Rein Raud on teadlane, uurija, prosaist, luuletaja, japanist, arvamusliider ja palju muud. "Suurema osa sellest saaks võtta kokku ühisnimetajaga, et ma loen ja kirjutan. See, mida ma loen, mõjutab seda, mida ma kirjutan. Erinevatest asjadest tuleb erineval viisil kirjutada ja on mingisugused asjad, mida tuleb kirjutada akadeemilise uurimuse või essee vormis, aga on midagi, mis toimib ainult luuletusena või romaani või novellina," rääkis Raud.

Keeled hakkasid Rauale huvi pakkuma juba teismelisena, kui ta Soome televisiooni mõistmiseks iseseisvalt õpiku järgi soome keele ära õppis. "Mulle hakkas väga meeldima mingisse võõrasse keelde sissetungimise moment," sõnas Raud, kes järgmisena võttis ette rootsi, saksa, prantsuse, itaalia ja hispaania keeled. "Mingil hetkel jäi see Euroopa juba kitsaks ja mõtlesin, et tegelikult võiks haritud inimene tänapäeval kogu maailmast midagi teada," selgitas Raud, kuidas ta jaapani keele juurde jõudis ja seda ka Leningradi ülikoolis õppimas käis.

Raua loomeprotsessi oluliseks osaks on kirjutamisele eelnev pikk inkubatsiooniperiood. "Ideest teostuseni läheb mõnikord 10-15 aastat ka. Tuleb mingi looidee, umbes tead juba, kus kohas peale hakkab, mis juhtub, kuhu läheb, aga ei tea veel päris täpselt. Siis ongi nii, et kõnnid ringi igapäevaelus ja vaatled, näed mingisugust liigutust, näiteks, kuidas ema lapsele kompveki suhu pistab. Teinekord lihtsalt mingi sõna või väljend, mõtled, et see sobiks täpselt selle tegelase suhu, kes mul seal romaanis peaks olema," rääkis kirjanik.

"Mingil hetkel see inkubatsioon jõuab hetkeni, mil see pärm hakkab pressima seda tünni juba nii, et nüüd oleks vaja ära kirjutada. Teinekord juhtub midagi sellist, mis teeb selle loo kuidagi hästi aktuaalseks," sõnas Raud, kes harilikult võtab raamatukirjutamise ette suvel peale jaanipäeva. "Siis on küll nii, et iga päev hommikul väike jalgrattasõit, kiires sulpsatus vette ja siis laua äärde."

Raud alustas oma kirjanduslikku karjääri luuletajana. 2016. aastal ilmunud luulekogu "Unelindude rasked saapad" oli aga ta esimene luulekogu üle paarikümne aasta. "Olid erinevad eluetapid, oli siin administratiivseid kohustusi ja mis sa ikka luuletad nende kõrvalt. Võib-olla see oli liikumine tagasi iseenesesse pärast sellist administratiivset perioodi oma elus."

Kirjandus võib olla ühelt poolt aknaks teise maailma, kuid ka väga otseselt rääkida sellest, mis toimub siin ja praegu. Raua jaoks on mõlemad küljed vajalikud. "Teine kord on vaja seda, et oleks äärmise keelelise tundlikkuse ülimalt täpne väljendus, selline Marcel Proust või Virginia Woolf," märkis ta.

Kirjandus käib Raua sõnul päriseluga kaasas kerge viibega. "Mobiiltelefonid olid juba tavakasutuses, aga raamatutes keerutati ikka veel ketast. See, mis toimub seal all on mingisugune protsess, mingisugune inimlik dünaamika, mis seda, mida parasjagu toimub, kuidagi juhib või liigutab. Seda inimliku dünaamika nägemist on vaja küll, ega seda ilma kirjanduseta ei saa hästi."

"Viimase kahe raamatuga on see, et neil on ajalooline legitiimsus olemas, sest nii Lily Ojamaa kui Jakob Sarapiku puhul on olemas ajaloolised isikud, kelle trajektoor on olnud sarnane. Kumbki raamati ei räägi nendest ajaloolistest isikutest, aga nad on olemas. See ei ole nii, et nad oleks puhtalt välja mõeldud ja paigutatud hüpoteetilisse minevikku." Raua sõnul teadis ta juba ammu, et ta peab "Katkurongi" kirjutama, kuid märkis, et enne oli vaja "Päikesekiri" ära kirjutada, et tal tekiks üldse võimekus seda teha.

Oma loomingus näeb ta aga üht korduvat elementi. "On mingid inimesed, kes satuvad olukordadesse, kus neil on võimalik mingil määral muuta ajaloo käiku. See ei pea olema tingimata suur väejuht või poliitik, vaid see võib olla just näiteks hollandi poisikene, kes paneb näpu prao peale, kust muidu tamm läbi tuleks."

Raud, kes on ka ise krimižanris kirjutanud, nentis, et on kahetsusväärne, et krimikirjandust teiste auväärsete žanride sekka ei loeta. "Isegi John Banville, kes on tuntud esteetilise kirjutamise poolest, kirjutas oma kriminulle alati varjunime all. Ja ka mõned selgelt ulme tunnustega raamatute autorid seletavad ikka, kuidas nad eksperimenteerivad selle žanriga nagu see oleks midagi olemuslikult madalamat. Minu meelest nii ei ole, igas žanris on võimalik kirjutada head ja halba kirjandust," sõnas ta.

"Ma ei ole arvanud, et seda peaks tingimata välja vabandama – kui raamat on hea, siis ta on hea. Võib-olla lugejatele ta nii ei tundu," sõnas Raud, kes 20. sajandi eesti kirjanikest peab endale lähedaseimaks Karl Ristikivi. "Ristikivi kirjutas ka ju kriminulle. Tal olid ka müstifikatsioonid, kriminullid ja eesti modernistliku proosa vaieldamatu tippteos seal hulgas, samas ka realistlikku mimeesi, kujunemisraamat. Ka nagu inimene, kes proovis ja suutis kõike."

Kirjastaja pilgu läbi on Raua meelest Eesti kirjanduspildis liiga palju tõlkeid inglise keelest. "Eriti selliseid tõlkeid, mis on ise halvad ja on tehtud raamatutest, mida kõik keskharidusega eestlased suudaks ka algkeeles lugeda," sõnas ta. Keeltest, mida osatakse vähem, on aga tõlgete puudus. "Isegi kui võtame Euroopa keeltest siin prantsuse, saksa või itaalia. Poola kirjandusega on väga hästi tänu Hendrik Lindepuu tegevusele, aga näiteks tšehhi või ungariga mitte tingimata. Läti ja leedu kirjandust tuntakse meil ka üldiselt vähem kui meie kirjandust Lätis või Leedus," nentis ta.

Raud ei tahaks omavahel samastada ega vastandada head, edukat ning populaarset kirjandust. "Raamat võib olla nii hea, populaarne kui ka edukas, aga võib olla ka raamat, mis on hea, aga mitte populaarne, või hea, aga mitte edukas, edukas, aga mitte hea. Edukas, aga mitte populaarne vist ei tule välja, aga populaarne ja mitte edukas võib olla, kui kõikidel on see olemas, näiteks "50 halli varjundit", mis oli küll edukas majanduslikult, aga mitte kriitikute silmis."