Raamatu pealkirjas leiduv "katk" viitab küll üle saja aasta tagasi Mandžuurias aset leidnud epideemiale, aga on märksõnana aktuaalne tänaselgi päeval. "Praegu on järjekordselt olnud pandeemia, mis käib üle kogu maailma ja reaalselt ohustab inimeste elusid. Vahepeal justkui tundus, et kõik hirmsad haigused on ära võidetud ja nüüd on rahulik olla, aga ega see nii ei pruugi olla. Mind huvitab muidugi rohkem see inimpsüühika ja kuidas see meile kui inimestele, meie inimeseks olemisele mõjub see, mida need haigused ümberringi meiega teevad," selgitas Raud Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud".

Raamatus läheb salk noori poisse tegelema Mandžuuria katku tagajärgedega. Kuigi olustik on tõsine, siis teekonnal võtavad poisid koos napsu ning käivad peatustes janukustutust otsimas ja ka naistes. "Noored inimesed on noored inimesed. Ükskõik kui tõsine või hirmus ei ole nende missioon. Õnneks on säilinud väga palju ajaloolist materjali. See on ka üks põhjus, miks ma seda loo kirjutamist nii kaua edasi lükkasin", ütles Raud ning lisas veel, et kui see idee aastaid tagasi tekkis, siis oli loo olemus üpris teistsugune ja tegu pidi olema suletud ruumi draamaga.

Pika otsimise peale sai Raud põhjaliku ülevaate ajaloolisest materjalist. "Lõpuks leidsin suure ja paksu katkuajaloo, kus on kõikvõimalikud asjad, isegi pikad dokumendid ja pildid sellest, kuidas kaitseülikonnad välja nägid ja väga detailne lugu Mandžuuria katkust," ütles Raud, kes usub et raamat sai üpris ajastutruu.

"Näiteks sageli ikka mõtlesin, et kas olid arstidel sel ajal kummikindad, sest ma tean, et need olid Ameerikas suhteliselt hiljuti enne seda kasutusele võetud, aga sealt sain kindlustunde, et nende varustuse juurde tõesti kuulusid kummikindad ja igasugused kaitseprillid. Pärast vaatasin fotosid ja mehed olid ikka ajanud kaitseülikonna peanuppu katva kapuutsi maha ja pannud vormimütsid pähe, et uljamad välja näha. Kõik sellised pisikesed detailid, mis ajastu elavamaks muudavad," ütles Raud.

Romaani peategelane Jakob Sarapik on saanud alguse Raua vanaisast Joosep Alfred Pervikust, kuid lõpuks on raamatusse jõudnud Sarapik oma iseloomu ja eluhoiakute poolest Pervikust täiesti erinev inimene. "Aga Jakob Sarapiku elukaar, et ta võeti tsaariarmeesse, pidi pärast velskrikooli lõpetamist minema Mandžuuriasse katku tagajärgedega tegelema, jäi hiljem ilma Rakvere kodust ja pidi minema Patarei vanglasse resideeruvaks velskriks – need on ühised jooned ja momendid minu vanaisaga, tõepoolest," jutustas Raud.

Raud vanaisaga ise kohtunud pole. Kuigi perekodust leidis mõningaid dokumente, mis vanaisaga seotud, siis üleliia laiahaardelist arhiivi Raud pere materjalidest kokku ei saanud, aga õnneks leidis ta muid allikaid.

Kuigi peategelane on arst ja teoses esinevad peale katku veel ka tuberkuloos ja süüfilis, siis eraldi meditsiiniõpikuid Raud kirjutades läbi ei võtnud. Küll aga tuli hoolega pidada silmas meditsiiniajalugu, sest meditsiinialased teadmised on nii 1911. kui 1933. aastaga võrreldes väga palju arenenud. "Teinekord tuli küll näpuga järge ajada, et mis aastal missugune ravim avastati. Mis võis olla siis see, mida kirjutati välja näiteks kõhulahtisuse puhuks ja missugused võisid olla näiteks haigla külmkapid. Õnneks on internet – sealt leiab peaaegu kõik olulise üles tänapäeval," tõdes Raud.

Üks raamatu keskseid mõtteid on Raua sõnul see, et mis hetkest muutuvad kõrvalekallutused või -painded patoloogiaks. "Võib-olla harjume mingite kõrvalekaldumistega ära ja siis võib-olla natukene kaldub veel ja siis mingisugusel hetkel me avastame, et on muutunud täiesti normiks näiteks avalikus ruumis või sotsiaalmeedias teisi inimesi sõimata. /.../ Kümmekond aastat tagasi olnuks see võrdlemisi kujuteldamatu. Ka mingisugused mõtted võivad alguses olla mõtted ja siis hiljem muutuda väikesteks kalduvusteks ja hiljem käitumisnormideks. Niimoodi tekivadki fašism ja putinism," ütles Raud.

Lisaks informatiivsetele raamatutele nagu "Eesti meditsiini 100 aastat" ja "100 aastat Eesti raudteed", mis on Raua sõnul väga hea lugemine ja aitab meelde tuletada, kui palju on elu Eestis maailmaajaloo mastaabis väga lühikese aja jooksul arenenud, luges Raud romaani kirjutamise kõrvale ka Marcel Prousti, Virginia Woolfi, Faulnkerit. "Kui sa loed suuri meistreid, siis nad hoiavad su kirjandusliku närvi piisavas teravuses. /.../ Umbes nagu maletaja analüüsib häid partiisid läbi või sportlane vaatab kellegi teise hästi õnnestunud mängu video pealt," selgitas Raud.