Romaani peategelaseks sai Raud inspiratsiooni oma vanaisalt, kes käis Mandžuurias katku tagajärgi likvideerimas ning töötas ainsa resideeruva meditsiinitöötajana Patarei vanglas. Esialgu plaanis Raud vaid katkuepideemiast kirjutada, kuid kui see välja ei tulnud, otsustas ta mõlemad lood romaani panna.

"Mul on tekkinud selline viis ajaloolist maailma käsitleda, et on üks päriselu tegelane, kes teeb minu tegelase võimalikuks sellega, et ta on olemas olnud. Neil on ühine punktiir, mingisugused ühised momendid, aga nad on tüübilt täiesti teistsugused. Need pisikesed asjad on võetud vanaisa elust, aga see ei ole nii, et ma räägiksin oma vanaisa lugu. Suurem osa on väljamõeldud," selgitas kirjanik.

Kuigi "Katkurongis" räägitakse ka sõjast, ei ole see Raua sõnul ajalooliste reaalidega maskeeritud raamat tänapäevast. "Praegu on nii palju lihtsam ajaloolistel teemadel kirjutada, sest internetist on võimalik leida üles väga mitmesugust visuaalset materjali. Mul on terve suur kaust igasuguste rongide ja rongijaamade pilte täis," rõõmustas kirjanik.

Kõikide Eesti tegelaste nimed, mis tema teostesse kirja saavad, kontrollib aga kirjanik enne üle. "Ma vaatan Genist või Facebookist, kas sellenimeline inimene on olemas. Kui on mitu, siis ei ole hullu, kui on üksainus, siis ei kasuta," selgitas ta.

Erinevaid žanreid katsetanud Raud märkis, et väga kindlad žanrilised piirid talle ei istu. "Mulle on see triksterlik segamine väga loomupärane," täheldas ta.

Esimesena tuleb kirjanikule pähe lugu ning seejärel hakkab ta sellele vormi otsima. "On kaht liiki kirjanikke: ühed kirjutavad kogu aeg sama raamatut uuesti, teised kirjutavad iga kord uut raamatut. Ma olen teist liiki."