X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Loe katkendit Rein Raua uuest romaanist "Katkurong"

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Kris Moor

Kirjastus Salv andis välja Rein Raua uue ajaloolise romaani "Katkurong", mille on kujundanud Asko Künnap ja toimetanud Katrin Kern. Kultuuriportaalist saab lugeda teosest katkendit.

Tsitsikari lähistel, mai 1911

Rong oli jäänud pidama pisikese, mahajäetud olekuga jaamahoone ees ning kreeklane andis neile korralduse lumememme moodi kaitseülikonnad selga ajada. Üksteise järel kogunesid nad perroonile. See oli nende esimene päris töö, laibahais oli segunenud ootusärevusega. Kõik tuli teha täpselt nii, nagu reeglid ette nägid: eeskirjadest tohib kõrvale kalduda ainult see, kelles need on saanud osaks tema lihast ja vaimust, ja see võtab aega. Kreeklane loetles ükshaaval, mida kõike on ette nähtud kaasa võtta, alates pisikesest salvipurgist, mis mahtus Krajevski instrumentide pauna, ja lõpetades suure tünniga, milles sisalduv lubjapiim tuli hiljem valada ümber laipade põletamiskoha kaevatavasse kraavi, et desinfektsioon oleks pöördumatu. Kola kogunes rongi ette üksjagu ja kreeklane kratsis seda vaadates juba kukalt, aga Jerošin, vormimüts uljalt viltu peas, vinnas tünni endale pikema jututa turjale ning vantsis mööda rada minema, endal samm justkui sama kerge kui tavaliselt. Jakob võttis talle ette nähtud neli labidat kimbuna õlale ja liikus Jerošinile järele. Ülejäänutele jäid veeämbrid, mis laotud täis süütevedeliku pudeleid ja muud vähemat kraami.

Jaamahoonest ehk sadakonna sülla kaugusel seisis lagunenud aedikuga ümbritsetud piklik ja kipakas majake — fanza, mäletas Jakob loengust instruktaažil —, mille kitsad aknad olid kaetud paberiga. Seal oli ette nähtud viis päeva karantiinis viibida kõigil, kes soovisid rongi peale minna, aga kui sai selgeks, et ka see ubrik on muutunud katkupesaks, lõpetasid isegi postirongid siin peatumise ja viimase koosseisuga põgenesid minema nii jaamaülem, töötajate ja reisijate igapäevast termometraaži toimetav halastajaõde kui ka need kaks kasakat, kes pidid valvet pidama, et keegi karantiinist enne aega välja ei kipuks. Nüüd ei jäänud üle muud, kui see fanza koos surnutega maha põletada, sest kui siin endine elu taastuma peakski, oleks turvalisem vana abihoone asemele ehitada uus.

Kui nad aediku juurde jõudsid, sai selgeks, et ülesanne on keerulisem. Mitte üksnes fanza ei olnud juba lagunema hakanud laipu täis, vaid kohalikud elanikud olid tassinud ka selle õue oma katkusurnuid, mõned neist olid täiesti värsked. Mis mõte on siin kõik puhtaks teha, kui katk ikka veel möllab ja mõne päeva pärast on koht uusi laipu täis tassitud? Aga võib-olla ei ole. Võib-olla on need siin viimased. Ei ole meie asi. Igatahes ei olnud siin mõtet pikalt passima jääda. Kreeklane andis neile korralduse aedikus lebavad laibad ka kõik fanzasse tassida, seda tööd jätkus tükiks ajaks.

Õudne oli võtta jalgupidi kinni millestki — kellestki —, kes ju ometi igaviku palge ees vaid nüüdsama oli samuti olnud inimene, ühtseks tervikuks ühendatud klomp konte ja mälestusi, lihaseid ja teadmisi, veresooni ja unistusi, nii et aju ja ihad, süda ja vihad, kopsud-maksad ja himud-hirmud olid kuskil seal vahel. Jakob ei osanud aimata, kuidas tajuvad ennast praegu tema kaaslased, kuid temale isiklikult tundus, et kõik see leiab aset kellegi teisega, et tema on taandatud masinaks, millel puudub muu tahe kui liigutuste rütm, mis on temasse sisendatud, ja et ta lihtsalt toimib nende taktis umbes nagu kell — või isegi vähem vabana kui kell, sest kellad ju ometi käivad ette ja taha. Mees, keda ta fanzasse vedas, oli surres olnud temast võib-olla ainult kümmekond aastat vanem, ja selliseks ta jääbki, samas kui Jakob jõuab kümne aastaga talle järele, läheb temast kui jumal annab mööda misasja? mis jumal? ja võib-olla alles veel kümnete ja kümnete aastate pärast jõuab temale kätte see vastav hetk ja praegusest ei ole siis temaga rohkem kui ainult hall udu. Aga mis sellest mehest rääkida, siinsamas kõrval oli üks hoopis pisike tüdruk, keda Sviridov just parasjagu laibahunnikust välja harutas.

Nende saabumine ei olnud jäänud märkamata. Kas oli see jaamas end kõrvalteele manööverdanud rongi hääl või siis oli tuul nende omavahelist juttu kandnud kellegi kuuldekaugusele — või siis valvas kogu katkusurnute kogumiskohta kellegi nähtamatu pilk —, aga tasakesi oli nende toimetamist jälgima kogunenud väike hulk inimesi, nõutuid, murelikke inimesi, ligilähedase küla elanikke, kes ilmselt said nende siinoleku eesmärgist aru, ilma seda tingimata heaks kiitmata või pahaks panemata — tõesti, kuidas ta ise reageeriks, kui tema kodukohta saabuksid raske taudi saateks korraga kuus kerges joobes lumememme, kes asuksid maha põletama kohalikku surnukuuri? — ja kelle jaoks võis see pelk pealtvaatamise tõsiasi ollagi nende ainuke võimalus tunnistada lõplikkuse saabumist. Sest küllap oli kõigil neil siin lamajate seas sõpru ja sugulasi, keda nad kindlasti oleksid igatsenud hoopis teistsuguste kommete kohaselt matta. Nad vaatasid vaikides, lähenemata, häält tegemata, nad lihtsalt olid seal.

Jerošin ja Solomjatin olid vahepeal asunud aediku ümber kraavi kaevama, ja kui oli selge, et Sviridov ja Krajevski saavad laipade tassimisega kahekesi täitsa hästi hakkama, võttis Jakob samuti labida kätte. Maapind oli ootamatult pehme ja töö sujus kiiresti, vaja oli ju tegelikult ainult ühe labida laiust vagu, mis maja ümbritseks, sügavama ja laiema kraavi jaoks ei oleks ühest lubjapiima tünnist võib-olla piisanudki, sest kuigi neile oli Tsitsikarist lubatud täiendavaid varusid kohe, kui neile Harbinist kaasa pandud tünnid tühjaks saavad, ei olnud neil ju võimalik iga paari päeva tagant hakata oma rongiga mööda raudteed edasi-tagasi traalima. Nüüd oli ka kreeklane viimase labida kätte võtnud ja maasse löönud, tundus, et nad saavad ringi täis just selleks ajaks, kui Sviridov ja Krajevski on aediku surnukehadest tühjaks kandnud.

Kas oleks Jakob need loetud nädalad tagasi, kui ta Brest-Litovski kindluse tsitadellis oma velskrikooli lõpupäeval ta ette lauale asetatud lepingule allkirja andis, näinud end praegu siin asjalikult laipade ja lubjapiimaga toimetamas? Muidugi mitte. Isegi veel eile pärastlõunal, kui nad olid Tsitsikari linnas raudteekompanii kohalikus kontoris käinud täpsemalt lahtikirjutatud ja piirkondliku katkuvastase alakomisjoni ülema allkirjaga teekonnalehte kätte saamas, ei oleks ta suutnud veel täpselt ette kujutada, mis tunne tal täna, siin ja praegu on. Teekonnalehe oli neile välja andnud ülekaaluline ja pahur ametnik, miski ülemus, kelle vastutuse alla ka nemad käisid, aga kellel ei tundunud neisse suurt usku olevat.

— Ega me sellest taudist lahti ei saa, teatas ta, kui dokumentidega oli asi ühel pool. — Kui tema kord ise otsustab minna, siis tema ka läheb ja mitte enne, pingutame me siin teiega või mitte.

— Ikka peab pingutama, arvas kreeklane. — Muidu läheb ju veel hullemaks, hoiame vähemalt selle ära.

Ametnik lõi käega.

— Eks te muidugi mõtlete, et teie vaeval on mingi mõte sees. Muidu ei suuda ju, ma saan aru. Aga kui te minu käest küsite, siis on see üks tühi töö ja vaimunärimine. Elada tuleb! Elada nii kaua, kui lastakse.

Tema jutu katkestas meloodiline, aga pisut vinguv lauluhääl, mis ootamatu jõuga aknast sisse kostis.

— Musulmanid on need, ütles ametnik külaliste imestust tajudes. — Kujutate ette, isegi siin ei saa neist rahu. Mõtled küll, et oled omadega täitsa maailma otsas, aga tutkit. Ikka on neil oma mees kiunumas kuskil tornis.

— Mis neist ikka, arvas kreeklane. — Eks ole Jumal ju kõigile üks, ainult et inimesed mõistavad Teda erinevalt.

Ametnik turtsatas.

— Ärge arvake, ma tean hästi, mis rahvas see on. Ma teenisin enne Vladikavkazis —

Aga ta oli juba aru saanud, et lendsalka tema karjääri üksikasjad ei huvita.

— Ühesõnaga, tagasiteel toote minu kätte raporti.

Sellega oli audients lõppenud.

Kuna oli juba hiline pärastlõuna, otsustas kreeklane, et ööseks jäädakse Tsitsikari depoosse, sest samal päeval ülesannet täitma asuda poleks nad nii ehk naa jõudnud. Aga see lubas neil natuke ringi jalutada, oo, Tsitsikar, see on imeline linn, nii täis kohalikku koloriiti, hoopis teine asi kui see meie Harbin nii oli öelnud Möglingi juures keegi tema alluvatest, ja nii oligi. Raudteekompanii kauplusest ostsid nad kõigepealt endale tikke, soola ja niite-nõelu riiete parandamiseks, kreeklane võttis igaks juhuks ka paraja kotitäie mundrinööpe. Seejärel käisid nad karusnahaturul, kus parkunud, tõmmude nägudega ja mitmesugustes värvilistes kuubedes jahimehed pakkusid oma saaki, siis uudistasid väljastpoolt mõlemat Bukui mošeed, jalutasid jõe ääres ja lonkisid ringi mööda kesklinna kitsaid tänavaid, kuni lasksid ühel agara olemisega hiina tädikesel end oma söögikohta meelitada ning ümmarguse, keskelt tiirleva rattaga laua head-paremat täis tassida.

Praegu ajas isegi mõte söögist Jakobil südame pahaks.

Korraga ta võpatas. Sviridov oli just tõstnud laibavirna otsast ühe jässaka mehe maha ja asunud seda jalgupidi fanzasse vedama, kui miski tema kõrval olevas laipade virnas oleks justkui liikunud. Ja siis jälle. Ja siis kuulis Jakob selgesti hädist häält, mis surnukehade vahelt vaevu välja kostis. Ta viskas labida käest, astus üle kraavi ja hakkas nagu meeletu hunnikusse laotud laipu laiali lükkama, kuni talle vaatas nende alt vastu väike tüdruk, kes pilgutas silmi.

— Ta on elus, kuulge nüüd, ta on elus! hüüdis Jakob, võttis tüdruku hellalt kätele, kandis ta eemale ja aitas teispoole kraavi ühe puu najale istuma. — Kus see salv on? Teda on vaja määrida!

— Meil on ainult kolm purki seda, ütles Krajevski, ja see ei ole üldsegi mõeldud kohalikele, vaid juhuks, kui keegi meist…

— Kus see salv on? karjus Jakob ja üritas sättida tüdrukut mugavamasse asendisse. — Võid mind pärast ilma jätta, kui sul kahju on!

Krajevski pomises midagi vastuseks, aga hakkas siiski oma kotis sobrama ja ulatas siis Jakobile purgi roheka ollusega. Jakob kruvis sel kaane pealt, toppis oma kaitsekindas sõrme sinna sisse ja määris tüdruku paised sellega kokku.

Kümmekonna sammu kaugusel, teistest külaelanikest tükk maad eespool seisis üks naine, nähtavasti tüdruku ema.

— Võta, läks Jakob salvipurgiga tema juurde. — Võta-võta, teil läheb vaja seda.

Naine ei saanud tema sõnadest aru, aga žestist küll, ta võttis Jakobi käest rohu vastu ja viipas arglikult tagapool seisvatele meestele, kes astusid lähemale. Jakob viitas tüdruku poole ja noogutas julgustavalt, üks meestest tõstis haige lapse sülle ja kandis minema.

— No ja milleks see? küsis labidale nõjatunud Solomjatin, kes oli oma vao just kreeklase kaevatud jupi alguspunktiga ühendanud. — No elab tüdruk veel paar päeva, jõuab nakatada veel terve hulga oma sugulasi selle ajaga.

— Sa ei saa aru! nähvas Jakob. — Sa ainult räägid, sa ei saa tuhkagi aru! Vähemalt kolm kümnest haigeks jäänust ja ei teagi kui mitmest nakatunust võivad haigusest eluga pääseda, kui ainult…

 — Ja ülejäänud seitse surevad piinarikast surma, täheldas Solomjatin. — Aga noh, ise tead. Eks me peame siis tagasiteel vist siin veel korra kinni pidama, selleks ajaks on ülejäänutel ka ehk juba toss väljas.

— Jätta jutukesed! röögatas Jerošin. — Jätta!

Solomjatin sülitas maha, võttis kreeklase käest pudeli süütevedelikuga ja nad läksid kolmekesi koos Krajevskiga fanzasse seda laiali valama. Jerošin aga liitus Jakobi ja Sviridoviga, kes täitsid ojast ämbrid veega, igaks juhuks, kui on vaja tulele piiri panna. Hetk hiljem andis fanzast kostev valjenev pragin märku, et tuli hakkabki juba hoogu sisse saama. Jakob ja Jerošin lükkasid lubjapiimatünni kraavi äärde külili ja korkisid lahti, mulksudes hakkas valge ollus mööda äsja kaevatud vagu mõlemale poole laiali voolama, aga kippus siis maasse vajuma ning Jerošin tõstis tünni endale õlale ja kõndis mööda vagu ümber põleva maja, et ikka igale poole natukenegi saaks. Õhk oli kirbe suitsuga segi.

— Oi kurwa, läks Krajevski korraga näost ära. — Minu instrumendid.

Nüüd ei visisenud hoone palkide vahelt välja enam ainult suits, vaid näha oli ka neid nilpsavaid leeke, seest kostev tuleragin läks valjemaks sama hooga, nagu läks kirbemaks süttinud laipade hais. Kui Krajevski oli tõepoolest oma instrumendid hoonesse unustanud — ja ta oli oma pauna ju vaid korraks õlalt võtnud, et oleks mugavam süütevedelikku laiali valada —, siis polnud neid võimalik päästa. Teadvuse kaotanud kaaslase järele, või noh, üldse inimese järele oleks ehk veel võinud eluga riskides tulest haaratud seinte vahele sukelduda, aga lihtsalt tööriistade järele? Samas, need instrumendid olid Krajevski loomulik jätk, peaaegu et osa temast, nagu küüned ja hambad on kiskjast, kes nendeta on metsas vaid suuremate loomade saak. Ahastus: paratamatuse ja eesmärgi kokkupõrge — Jakob nägi Krajevski silmist, kuidas too juba taipab oma täielikku mõttetust siin, oma hetkelise hajameelsuse hävitustööd tema saatuse kallal, kui ta kreeklase märguande peale koos teistega hoonest välja oli jooksnud, instrumentide pauna kaasa haaramata.

— Kuhu sa jätsid need siis? küsis Solomjatin, nagu oleks tegu mütsi või kinnastega, mida alatasa maha kiputakse unustama.

— Tagaseina äärde, oigas Krajevski. — Seal, vasakul, kus…

— Mis läinud, see läinud, katkestas teda kreeklane, aga Solomjatin ei kuulanud neid kumbagi enam, vaid tõmbas oma kapuutsi üle pea, läigatas ämbrist endale vett kaela ja jooksis, nii kiiresti kui ülikond lubas, hoonesse tagasi.

— No mida kuradit, ütles kreeklane. — Mis on instrumendid. Mis on inimene.

Neil ei jäänud aga üle muud kui hinge kinni hoida. Üks aampalkidest oli juba järele andnud ja pool katust koos sellega sisse vajunud, sealt alt lahvatas üles taeva poole juba täiesti lahtine leek.

— Ei see mees sealt enam tagasi tule, arvas Jerošin ning mõttes noogutasid nad kõik kaasa, välja arvatud näost ära Krajevski, kes pomises omaette, vist mingit palvet. See oli ometi nii Solomjatini moodi, kes ju nüüdsama polnud teist inimelu, olgugi võõrast, millekski pidanud ja oli nüüd kohe valmis ära andma ka enda oma, kusjuures mitte küll päris tühise, ent ometi suuremas mõõtkavas täiesti väärtusetu asja eest. Nii nad teda mäletama jäävadki.

Aga ei. Möirates jooksis Solomjatin leekidest välja, viskus maha ning püherdas poris, tema kaitseülikond oli tuld võtnud ning siit-sealt rebenenud, kohati oli lausa paljast ihu paista. Kreeklase eeskujul võtsid teised maast veeämbrid ja valasid need Solomjatini peale tühjaks ning jooksid siis oja äärde neid uuesti täitma. Ainult Krajevski pigistas käte vahel oma pauna, nagu kallistaks inimest. Paun oli ühest otsast puruks ja süsimust — ent jälle tema juures. "Aitäh sulle," kordas Krajevski, "aitäh sulle aitäh sulle aitäh sulle," justkui räägiks paunaga, ehkki ta pidi mõtlema Solomjatinit, aga too niikuinii ei kuulnud, tuli ulgus nüüd nagu tuul — või nagu oleks see ilma jäetud millestki, mida oli juba enese omaks hakanud pidama.

Salkkond räbalates külaelanikke oli seisnud kõik see aeg natuke eemal ja vaadanud pealt. Nüüd, kus kreeklane ja Jerošin üritasid Solomjatini jaoks kanderaami improviseerida, jooksid mõned neist minema ja just siis, kui sai selgeks, et ilma piisavalt tugeva aluseta ei õnnestu kaaslast kuidagi transportida, astus üks vanamees neile ligi ja pani maha korralikult kokkuvolditud palaka krobelist kangast, mis oleks võinud sobida telgi jaoks.

Kreeklane pani käe südamele ja kummardas. Külaelanikud kummardasid vastu ja taganesid seejärel minema, seljad ees.

— Ja nüüd kähku piiritust, ütles kreeklane, kui nad Solomjatini vagunisse olid vinnanud ja lumememmeülikonnad seljast ajanud. — Ja seda teist salvi, seda sinakat. Mis sa passid, Jerošin, ei kuulnud või?

— Just nii, rõõmustas Jerošin ja oli mõne minuti pärast tagasi, ühes käes pudel piiritust, aga teises hoopis suur käntsakas sinki.

— Mis asi see on? vihastas kreeklane. — Meil on vaja Solomjatin sisse määrida —

— No ma mõtlesin…

— Ma arvan, et tal on õigus, ütles Jakob. — Oleks tõesti vaja ka sisemiselt desinfitseerida.

Sinaka salvi järele pidi Jerošin siiski esimesse vagunisse tagasi minema. "Ma ei unustanud," protesteeris ta, kui teised naersid, "mul lihtsalt on ainult kaks kätt." Pärast kolmandat topsi hakkas meeleolu enam-vähem talutavaks kujunema, õhtu lõppes üldises udus. Jakob oli õigel ajal, kui jalad veel kandsid, taibanud oma kupeesse kobida, kus karsklasest Sviridov juba teise koiku peal õiglase und magas, aga ülejäänud seltskonna leidis ta hommikul sealtsamast laua tagant eest. Õhk ruumis oli väljakannatamatu, või mis õhk, joobnud kehade higilehk põhiliselt, paberossihaisuga segi.

— Ärgake üles, mehed, raputas ta neid. — Midagi toimub.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: