Janika Kronberg on suure osa oma uurimistööst pühendanud teise maailmasõja lõpus Eestist lahkunud kirjanike loomingule, suurima tähelepanu all on olnud Karl Ristikivi, keda uurima sattus Kronberg enda sõnul suuresti läbi juhuse.

"Kui ma otsisin teemat, millest kirjutada kursusetööd ja diplomitööd, siis otsisin sellise teema, millega mul oleks olnud võimalik pääseda erifondi lugema. Eesmärk oli pääseda nii vabariigiaegse kirjanduse kui ka pagulaskirjanduse juurde, mis siis oli veel keelatud," rääkis Kronberg. "Ülikooli viimastel aastatel, 1988 ja 1989, need erifondid avanesid ja meeletu kogus pagulaskirjandust tuli iga päev uudiskirjandusena raamatukogu lauale," lisas ta.

Läbi Ristikivi loomingu on Kronbergi sõnul võimalik end harida Euroopa ristisõdade ajaloo vallas. "Need on nagu järeleaitamistunnid ajaloos. Ma ei pruugi seda kõike väga tõsiselt võtta – ilukirjandus on ikkagi ilukirjandus. Aga on oluline see Ristikivi mõtteviis, mis on väga aktuaalne ka tänapäeval," märkis Kronberg.

Tänu Kronbergile sai 2009. aastal välja antud ka Ristikivi päevaraamat. "Kui ma praegu loen mingit Ristikivi teost üle, siis see päevik pakub mulle järjest mingit uut teadmist ainet ja teadmist Ristikivi kohta," sõnas Kronberg. Ta märkis, et päevikus avaldub ka Ristikivi loomingulise protsessi kohta päris palju.

"Kui mõelda Ristikivile, kes käis ka päevatööl, siis selline distsipliin, et kirjutada iga päev midagi ja lisaks sellele veel kirjutada päevikut, on imeteldav," sõnas ta. Päevikust rohkem, avab Kronbergi sõnul Ristikivi aga 2003. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi poolt avaldatud kirjavahetused. "Kirjavahetused on ikkagi suhtlemine teise inimesega ja nõuab vastuseid. See annab laiema pildi Ristikivi suhtlemisringkonnast."

Oma romaanides rändas Ristikivi Kronbergi sõnul keskaega selleks, et mõista tänapäeva maailma olukorda ajaloo kaudu. "See oli üks ta loomingu motiive," sõnas ta. Kronberg märkis, et kuigi Ristikivi poliitilisi seisukohti üldiselt vältis, oli ta siiski põhimõttekindel, olemata näiteks nõus tulema tagasi okupeeritud kodumaale, kuna see oleks olnud okupatsiooni tunnistamine.

Pagulaskirjanduse lõpp

Juba peaaegu 30 aastat tagasi lõpetas Rootsis tegevuse Eesti kirjanike kooperatiiv, samuti Eesti Kanada kirjanike ühendus. Kronberg nõustus, et pagulaskirjanduse tähenduses väliseesti kirjandust tõesti enam ei eksisteeri. "Teiselt poolt võib Eesti kirjanikke leida ma ei tea kust maailmast. Minu teada seikleb üks Laoses ja kirjutab reisikirju. Selles mõttes võib eesti kirjandust sündida igal pool," arvas Kronberg.

"Pagulaskirjanduse lõpp 90ndate alguses oli väga otsustav aeg, kui need Eesti kirjanikud, kes olid Eestist läinud, jõudsid tagasi kodumaale mitte ainult teostena, vaid ka inimestena. Mõned sellised teosed olid väga märgilised nii omas ajas kui ka praegu, näiteks Ilmar Talve romaan "Maapagu" või Arved Viirlaiu jutustustekogu "Saatuse sõlmed", mis puudutab just üleminekuaja nähtusi," rääkis Kronberg.

Tartu ja Eesti kirjanduselu

Kronbergile tundub, et märgatavat kirjandusrühmituste koondumist Tartus hetkel eriti pole. "Kirjanikud on suuresti individualistid, kes teevad oma tööd rahus ja vaikuses," märkis ta. Siiski tõi ta praegustest kirjanduselu vedajatest välja näiteks noorte kirjandusväljaande Värske Rõhu, kust märkis, et on palju kirjutajaid tulnud Loomingusse üle. "Ja muidugi Tartu Kirjanduse Maja – Berk Vaher ja Siim Lill on siin väga kõvasti teinud tööd kirjanduse propageerimisel," kiitis ta. Tartu kui kirjanduslinna maine kujundajana, töötab Kronbergi sõnul väga edukalt ka Tartu linnaraamatukogu.

Kronberg arvas, et praegused pinged Eesti Kirjanike Liidus pole võrreldavad kunagiste vastasseisudega. "Minu jaoks pole need nii ideelised või põhimõttelised, kui olid omal ajal näiteks Tartu-Tallinn. Need pinged on veidi teistsugused," sõnas Kronberg. "Ma ei ole ka väga märganud, et sellistele ametikohtadele, nagu Loomingu peatoimetaja või EKL-i esimees oleks erilist tunglemist või intriigitsemist," lisas ta.

Kirjanike liidu liikmetele on Kronbergi sõnul Looming väga oluline platvorm. "Looming on peamine tribüün või foorum, kus sa saad mistahes žanris end kuuldavaks teha," sõnas ta. "Mulle näib, et kaks kõige suuremat probleemi on pakutava luule ja proosa hulgast valiku tegemine ning artiklite ja arvustuste hankimine," sõnas Kronberg ja märkis, et ilukirjanduslikku loomingut pakutakse üle, aga mõtestavat materjali tuleb rohkem tellida.

Õppimine ei toimu ainult loenguruumis

Otsuse kirjanduse uurimisega tegelema hakata, võttis Kronberg vastu keskkoolis. "Meil oli väga hea kirjanduse õpetaja, Vesta Leesalu, kes oli parajalt irooniline ja üleolev sellest jamast, mis ümberringi toimus ja mida räägiti ajalootundides, ja kes oma hoiakuga oskas mind kuidagi märkamatult suunata sinna kirjasõna poole," sõnas Kronberg.

"Õpetajaid võib nimetada ka selliseid, kes ei ole kunagi sulle pidanud loengut või tundi, kuid kellega suheldes sa oled lihtsalt hästi palju õppinud. Eks neid inimesi, kellelt on midagi saada, ilma, et nad sellest ise vaesemaks jääksid, vaid rikkamaks saavad, on palju," arvas ta.

"See, et ma olen sattunud väliseesti kirjandusega tegelema, on tõepoolest olnud suuresti juhus ja mingil määral on mul jäänud võlg meie kaasaja uuema kirjanduse loojate ja kolleegide ees. See, et kirjanikud on loonud heas eesti keeles oma loomingut, on ikkagi alus ka meie rahvuskultuuri säilimisele ja jätkumisele. Isegi, kui me eesti uuemat või üldse eesti kirjandust ei pruugi iga hetk hinnata, mõjutab see meid nii või teisiti," märkis Kronberg.