X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Loe katkendit Raymond Guérini romaanist "Visa hing"

Raymond Guérin
Raymond Guérin Autor/allikas: Loomingu Raamatukogu

Loomingu Raamatukogus ilmus tänavuse aasta viimane väljaanne, prantsuse kirjanik Raymond Guérini "Visa hing", mille on tõlkinud eesti keelde Heli Allik.

Kolm õde – Clara, Jacquotte ja Louison – jutustavad kolmel häälel oma lugu. Teine maailmasõda on äsja lõppenud, vaesest miljööst pärit neiud proovivad oma elu sisse seada ja kes kuidas hakkama saada. Elu ei hellita, aga neil on visa hing.

Raamat ilmus Prantsusmaal esimest korda 1949. aastal. 2018. aastal avaldatud uustrükk pälvis auhinna Mémorable, mis antakse kõige parema leiu eest unustatud ja uuesti avaldatud teoste hulgast. "Ja on tõsi, et see 1940. aastate moodi feminism, see ühtaegu natuke vanamoodne ja nii värskelt mõjuv stiil ning lõpuks Guérini tuntav kaastunne kõige nõrgemate vastu teevad sellest raamatust väikese pärli, mis pea seitsmekümne viie aasta tagant meile omal kombel meie aega peegeldab," ütleb oma saatesõnas tõlkija Heli Allik.

Katkend

Clara

Nagu iga hommik terve nädal, pühapäev välja arvata, ärkasin ma täna ka kell kuus. See oli järjekordselt äratuskell, mis mu voodist välja sikutas. Ma näen öösel õudusunenägusid. Ja siis vastu hommikut, selge see, et ma olen läbi ja väsinud ja ma jään magama nagu nott. Kui äratuskell ei tiriseks, siis ma kardan, et ma norskaksin lõunani.

Kell kaheksa, peale seda, kui ma olen end korda sättinud, natuke koristanud ja kohvi teinud ja kui ma neile hommikusöögi nende magamistuppa viin, vaatab proua mind alati naljaka näoga ja härra ütleb raudkindlalt, kui tõstab pilgu ajalehelt ja naeratab lahkelt: Clara, te olete täna jälle koomas.

Mis ta sellega öelda tahab? Härra kasutab alati igasuguseid imelikke sõnu! Või noh, ma saan enam-vähem aru. Tõsi ta ju on, et ma pole juba mõnda aega oma parimas vormis. Eks see ole see õudne jama, mis mind piinab. Selge see, et mu teenindus jätab soovida. Mu mõtted on laiali. Mul on nagu mingi raske asi kõhus. Minuga juhtub kindlalt midagi halba. Ma ei mõtle sellele, mida ma parasjagu teen. Ma unustan kõik, mis mulle öeldakse. Palun kuulake, Clara, kui ma teiega räägin, korrutab proua kogu aja. Aga ma ei saa sinna midagi teha! Tagatipuks ütleb härra, kellele meeldib nalja visata, et ma pole võimeline mõtlema.

Peremehed on kõik ühesugused. Isegi kõige paremad! Muud ei tee, kui mõistavad kohut, kuigi ise ei tea asjast midagi. Aga sellegipoolest ma ei uskunud täna hommikul, et see pauk nii kiiresti tuleb. Meil oli just lõunasöök plaanis. Härra sõbrad. Tihedad külalised. Luuletaja ja kirjanduskriitik või midagi sinnapoole. Siin majas on alati lauas rahvast. Aga see on täitsa tore. Saab uusi nägusid näha. Igasugu keerulisi asju meisterdada. Köögis meeldib mulle tegelikult kõige rohkem. Lauda katta, valges põlles roogi ette kanda, küpsetada mustikakooki või teha üks eriti hea šokolaadikreem, see on palju toredam värk kui pesu pesta või potte-panne läikima lüüa. Ühesõnaga, hommikupoolik möödus lennates. Mul polnud aega nina nokkida. Ja kuigi ma tundsin, et mul on kurgus see imelik klomp, olin ma peaaegu rõõmsas tujus ja laulsin, sest homme on pühapäev ja ma lähen koos oma sõbranna Irène'iga tantsima ja me saame Impérialis jälle kokku nende kahe väikse hispaanlasega, kellega me eelmisel pühapäeval tuttavaks olime saanud.

Ja siis kõlas uksekell. Täiesti võimatu, mõtlesin mina, need ei saa veel härra sõbrad olla. Ma läksin pahaaimamatult uksele. Seal seisis keegi sandarm. Ta tahtis härraga rääkida. Ma siis juhatasin ta üles. Kabinetis, kui ma tema tulekust teatasin, vaatasin härrat. Ta ei paistnud eriti rõõmus, et teda tülitatakse. Ta on nagu mina, talle ei meeldi, kui tema juures mingid sandarmid või politseinikud ringi luusivad. Ma saan temast aru, selles kambas on kõik üks suurem nuhtlus kui teine. Aga sellel siin oli täitsa sõbraliku inimese nägu peas. Ma jätsin nad igastahes omavahele, aga mingi aja pärast hakkas see mulle imelik tunduma. Nad muudkui rääkisid, kõik kolmekesi, proua ka, kes oli üles nende juurde läinud. See ajas mind närvi, sest ma tahtsin proua käest kalavormi asjus nõu küsida ja ma ei julgenud teda segada.

Aga kui ta minu juurde alla kööki tuli, sandarm tema kannul, ja ta oli täiesti näost ära, siis oli mulle selge, et midagi on lahti ja et minu oinapäev on käes.

Kuidas teie nimi on? küsis sandarm pikema sissejuhatuseta. Kõigepealt ajas see mind natuke segadusse. Nad peavad ikka alati selliseid kahtlustajaid mängima. Üleval kabinetis oli proua talle ju kindlasti mu nime öelnud. Mis trikk see siis oli? Aga ma ei tahtnud hakata tsirkust tegema. Ütlesin Clara. Aga sellest talle veel ei piisanud. Clara mis? Clara Coustu, püha issand! Te olete sündinud Pariisis, eks ole? Ma noogutasin pead. 7. juuli 1926? Nii oli just. Ta tundis mind tõepoolest nagu oma viit sõrme. Ja teil on õde, teatas ta siis, teist vanem, Louise. On teil tema aadress? Ma isegi ei iitsatanud. Praegu polnud aeg pead kaotada. Selge, et ma teadsin, kus mu õde elab, aga ma tegin lolli nägu. Ma ei tea mitte midagi, vastasin ma talle. Ma pole temast juba kuude kaupa mitte midagi kuulnud. See kahjuks ei paistnud talle meeldivat. Ja siis ladus ta oma kaardid letti. Aga seda te ikka teate, et ta aborti tegi? Ma olen üsna kindel, et ma punastasin. Seda ma ka teadsin. Ja ma nägin väga hästi, mis tema küsimuste eesmärk pidi olema. Aga ma ei lasknud end verest lüüa. Ma ei topi oma nina õe asjadesse, ütlesin ma. Ja kas ka mitte teie ise ei teinud aborti? Ja mõelda, et ma olin veel ust lahti tehes leidnud, et tal on sõbraliku inimese nägu peas! Nüüd olid tema huuled kurjad ja pilk karm. Ma ei saanud kohe aru, et ta teadis minu kohta peaaegu kõike ja et ta lihtsalt lasi mul vingerdada. Ühesõnaga, ma ei tea isegi päriselt, miks, ma eitasin kõike. Ma isegi ei mõelnud, et mis see hea asi oleks teha, aga nagu iseenesest tuli pähe, et igal juhul on parem väga ettevaatlik olla. Ma tahtsin kõigepealt näha, mis plaan tal täpselt on. Lõppude lõpuks ta võib-olla ikkagi ainult lollitas mind. See oli selge, et keegi oli minu peale kaevanud. Aga mida ta täpselt ikkagi mu mineviku kohta teadis?

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: