X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Loe katkendit Borgese kogumikust "Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Jorge Luis Borges
Jorge Luis Borges Autor/allikas: bookfans.net

Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus argentina kirjaniku Jorge Luis Borgese kogumik "Liivaraamat. Shakespeare'i mälu", mille tõlkis hispaania keelest Kai Aareleid.

"Liivaraamat" ja "Shakespeare'i mälu" on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. "Liivaraamatut" pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare'i mälu maailma.

Uustrükile on lisatud Klaarika Kaldjärve saatesõna "Tagasivaatav Borges".

Katkend "Liivaraamatust"

...thy rope of sands...

George Herbert (1593–1633)

 

Sirge koosneb lõputust arvust punktidest; tasapind lõputust arvust sirgetest; ruum lõputust arvust tasapindadest; hüperruum lõputust arvust ruumidest... Ei, ilmselgelt ei ole see more geometrico parim viis mu jutustuse alustamiseks. Nüüdseks on iga fantaasialoo puhul saanud tavaks öelda, et see on tõestisündinud; sellegipoolest minu oma on tõestisündinud.

Ma elan üksi viienda korruse korteris Belgrano tänavas. Mõni kuu tagasi kuulsin õhtul koputust uksele. Tegin lahti ja sisse astus võõras mees. Ta oli pikka kasvu, laialivalguvate näojoontega. Võimalik, et nägin teda nõnda oma lühinägelikkuse tõttu. Kõik temas kõneles väärikast vaesusest. Tal olid hallid rõivad ja käes hall reisikott. Tundsin kohe ära, et ta on võõramaalane. Alguses arvasin, et ta on vana; siis taipasin, et mind olid eksiteele juhatanud tema hõredad juuksed, nii heledad, et olid peaaegu valged nagu skandinaavlastel. Meie jutuajamise jooksul, mis ei kestnud kauem kui tunni, sain teada, et ta on pärit Orkney saarestikust.

Viipasin mehe istuma. Läks aega, enne kui ta rääkima hakkas, temast õhkus nukrameelsust nagu minust praegu.

"Ma müün Piibleid," lausus ta lõpuks.

"Siin majas on mitu Inglise Piiblit, kaasa arvatud esimene, John Wycliffe'i oma," vastasin mõnevõrra pedantselt. "Mul on ka Cipriano de Valera oma, Lutheri oma (mis on kirjanduslikus mõttes kõige viletsam) ja ladinakeelne eksemplar Vulgatast. Nagu näete, Piiblitest mul just puudust ei ole."

Ta oli natuke aega vait ja jätkas siis:

"Ma ei müü ainult Piibleid. Ma võin teile näidata püha raamatut, mis teile ehk huvi pakub. Ma juhtusin sellele Bikaneri lähedal."

Ta tegi reisikoti lahti ja pani raamatu lauale. See oli riidest oktaavköide. Ilmselgelt oli see käinud läbi paljudest kätest. Uurisin seda lähemalt, selle ebatavaline raskus üllatas mind. Raamatu seljal oli kiri "Holy Writ" ja selle all "Bombay".

"XIX sajandist arvatavasti," märkisin.

"Ma ei tea. Mul pole siiani õnnestunud teada saada," kõlas vastuseks.

Lõin raamatu huupi lahti. Tähed olid mulle tundmatud. Leheküljed, mis näisid kulunud ja kehvasti laotud, olid trükitud kahes veerus nagu Piiblis. Tekst oli tihe ning jaotatud värssideks. Iga lehekülje ülemises nurgas olid araabia numbrid. Minu tähelepanu köitis asjaolu, et paarisleheküljel oli (ütleme näiteks) number 40 514 ja järgmisel, paaritul 999. Pöörasin lehte ja järgmine lehekülg kandis kaheksakohalist numbrit. Samuti oli seal väike illustratsioon, selline, mida vahel näeb sõnaraamatutes: sulejoonistus ankrust, justkui oleks selle kritseldanud oskamatu lapsekäsi.

Just siis hakkas võõras uuesti rääkima.

"Vaadake seda tähelepanelikult. Midagi sellist ei näe te enam kunagi."

Sõnades oli ähvardus, hääles mitte.

Jätsin koha meelde ja panin raamatu kinni. Tegin selle kohe uuesti lahti. Lehekülg lehekülje järel otsisin tulutult ankru pilti. Oma kimbatuse varjamiseks laususin:

"See on pühakiri mingis hindi dialektis, eks ole?"

"Ei," vastas tema.

Seejärel tasandas ta häält, nagu usaldaks mulle saladuse.

"Ma sain selle ühest tasandikukülast, vahetasin mõne ruupia ja Piibli vastu. Selle omanik ei osanud lugeda. Ma kahtlustan, et ta nägi raamatute raamatus amuletti. Ta oli kõige madalamast kastist, inimesed ei saanud tema varjulegi astuda, ilma et see oleks neid määrinud. Ta ütles mulle, et tema raamatu nimi on Liivaraamat, sest ei liival ega sel raamatul pole algust ega lõppu."

Ta palus, et ma otsiksin üles esimese lehekülje.

Võtsin raamatu vasakusse kätte ja tegin selle lahti, pöialt ja nimetissõrme tihedalt kokku surudes. Sellest polnud mingit kasu: alati jäid mõned leheküljed kaane ja sõrme vahele. Need oleksid raamatust justkui välja kasvanud.

"Ja nüüd otsige üles lõpp."

Ka see ei õnnestunud, suutsin vaid endalegi võõral häälel kogelda:

"Ei saa olla."

Piiblikaupmees vastas niisama vaikselt kui enne:

"Ei saa, aga ometi on. Lehekülgede arv selles raamatus on sõna otseses mõttes lõpmatu. Mitte ükski lehekülg pole esimene, mitte ükski pole viimane. Ma ei tea, miks need on niimoodi juhuslikult nummerdatud. Võib-olla selleks, et anda mõista: lõpmatu jada osasid võib nummerdada kuidas tahes."

Seejärel jätkas ta, justkui mõtleks valjusti:

"Kui ruum on lõpmatu, siis me asume ruumi mis tahes punktis. Kui aeg on lõpmatu, siis me asume aja mis tahes punktis." Tema mõtisklused ärritasid mind. Küsisin:

"Te olete kindlasti usklik?"

"Jah, ma olen presbüterlane. Minu südametunnistus on puhas. Ma olen kindel, et ma ei tüssanud seda põlisasukat, kui ma andsin talle selle saatanliku raamatu eest Jumalasõna."

Kinnitasin talle, et tal ei ole ennast milleski süüdistada, ja küsisin, kas ta on pikalt siin kandis rändamas. Ta vastas, et kavatseb mõne päeva pärast kodumaale naasta. Siis saingi teada, et ta on šotlane ja on pärit Orkney saarestikust. Ütlesin talle, et mul isiklikult on Šotimaa vastu soojad tunded, sest ma armastan Stevensoni ja Hume'i.

"Ja Robbie Burnsi," parandas ta.

Vestluse ajal uurisin lõpmatut raamatut edasi. Küsisin teeseldud ükskõiksusega:

"Kas teil oli kavas seda kummalist eksemplari Briti Muuseumile pakkuda?"

"Ei, ma pakun seda teile," vastas ta ja nimetas suure rahasumma. Vastasin talle täiesti ausalt, et selline summa käib mulle üle jõu, aga jäin siiski mõttesse. Mõne minuti pärast olin sepitsenud plaani.

"Ma pakun teile tehingut," ütlesin talle. "Te saite selle köite mõne ruupia ja pühakirja eest. Ma pakun teile oma pensionit, mille ma just kätte sain, ja gooti kirjas Wycliffe'i Piiblit. Ma sain selle oma vanematelt päranduseks."

"A black-letter Wycliffe," pomises ta.

Läksin oma magamistuppa ja tõin talle raha ning Piibli. Ta keeras lehti ja uuris köidet bibliofiili innuga.

"Oleme kokku leppinud," sõnas ta.

Mind üllatas, et ta ei tinginud. Alles hiljem taipasin, et juba mu majja astudes oli ta otsustanud raamatu mulle müüa. Raha üle lugemata pistis ta selle taskusse.

Vestlesime Indiast, Orkney saartest ning norra jarlidest, kes olid seal kunagi valitsenud. Kui mees lahkus, oli väljas juba pime. Rohkem pole ma teda näinud ega tea tema nimegi.

Mõtlesin panna Liivaraamatu Wycliffe'ist jäänud tühimikku, aga lõpuks otsustasin peita selle paari "Tuhande ühe öö" köite taha. Heitsin voodisse ega saanud und. Kella kolme-nelja paiku varahommikul panin tule põlema. Otsisin tolle võimatu raamatu välja ja sirvisin seda. Ühel leheküljel oli gravüür, mis kujutas maski. Lehekülje nurgas oli number, ma enam ei mäleta, missugune, üheksandas astmes.

Ma ei näidanud oma varandust mitte kellelegi. Selle omamise õnnele lisandus hirm, et see võidaks minult varastada, ja hiljem kahtlus, et äkki see ei olegi tõeliselt lõputu. Need kaks muret üksnes süvendasid minu loomuomast misantroopiat. Mul oli paar üksikut sõpra ja nendegagi lakkasin kohtumast. Olin selle raamatu vang ja peaaegu ei käinudki väljas. Uurisin luubiga selle kulunud köidet ja kaasi ja välistasin võimaluse, et tegu võiks olla võltsinguga. Avastasin, et väikesed illustratsioonid esinevad kahe tuhande leheküljeliste vahedega. Hakkasin neid tähestikulises järjekorras märkmikku üles kirjutama ja varsti oli see täis. Ükski illustratsioon ei kordunud. Öösel, neil harvadel tundidel, kui unetus mulle asu andis, nägin raamatut unes.

Suvi hakkas lõppema ja ma sain aru, et raamat on koletislik. Mõte, et mina, kes ma seda oma ihusilmaga vaatan ning oma lihast ja verest kätega puudutan, olen niisama koletislik, ei olnud eriliseks lohutuseks. Tundsin, et see on midagi painajalikku ja rõvedat, mis määrib ja rikub tegelikkust.

Kaalusin tuld, kuid kartsin, et lõputu raamatu põlemine võib olla niisama lõputu ning maailm lämbub suitsu kätte.

Mulle meenus, et olin kuskilt lugenud, kuidas parim paik lehe peitmiseks on mets. Enne pensionile jäämist olin töötanud México tänavas Rahvusraamatukogus, mis sisaldas üheksasada tuhat raamatut; ma teadsin, et vestibüülist paremat kätt viis keerdtrepp keldrisügavusse, kus hoiti perioodikat ja kaarte. Kasutasin ära raamatukoguhoidja hajevilolekut ja panin Liivaraamatu vargsi ühte niiskesse riiulisse. Püüdsin mitte tähele panna, kui kõrgele või kui kaugele uksest.

Mul on nüüd veidi kergem olla, aga mul pole vähimatki tahtmist oma jalga sinna tänavale tõsta, kus raamatukogu asub.

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: