X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Loe katkendit Kōbō Abe romaanist "Kastimees"

Kōbō Abe
Kōbō Abe Autor/allikas: WIkimedia Commons, Unknown author, Japanese magazine "The Mainichi Graphic, 1 September 1954 issue" published by The Mainichi Newspapers Co.,Ltd., Public Domain

Loomingu Raamatukogus ilmus Kōbō Abe romaan "Kastimees", mille on jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan "Kastimees" on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus.

Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna "Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris", mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.

Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed "Neljas jääaeg" (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), "Luitenaine" (Eesti Raamat, 1968) ja "Härra S. Karma kuritöö" (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).

Katkend

MINU JUHTUM

Need on ühe kastimehe märkmed. Ma istun praegu kasti sees ja alustan märkmete tegemist. Ma olen üleni pappkastis, mis ulatuks mulle täpselt niueteni, kui ma selle all püsti seisaksin. Niisiis olen mina praegu kastimees ja see tähendab, et üks kastimees teeb kasti sees istudes ülestähendusi kastimehe elust.

Kuidas valmistada kasti

Materjalid:

tühi pappkast
50 cm küljepikkusega ruut (poolläbipaistvat) kilet
umbes 8 meetrit (veekindlat) teipi
umbes 2 meetrit traati
teravaotsaline väike nuga (tööriist)
(Lisaks tänaval liikumiseks vajalikule tavariietusele varuda kolm vana puldankotti ja paar kummist töösaapaid.)

Kasti valmistamiseks sobib igasugune tühi pappkast, mille laius ja pikkus on üks meeter ning kõrgus enam-vähem meeter ja kolmkümmend sentimeetrit. Aga tegelikult oleks parem, kui see oleks niinimetatud standardkast. Esiteks on standardset kasti lihtsam hankida. Teiseks kasutatakse standardsuurusega kaste enamasti suure hulga erineva kujuga kaupade, nagu näiteks toiduainete ladustamiseks, mistõttu on kasti konstruktsioon vastupidav. Kolmandaks on selliseid kaste üksteisest keeruline eristada. Ja see on ka kõige tähtsam põhjus. Niipalju kui mina tean jutuajamistest teiste kastimeestega, kasutavad nad tegelikult kõik kuubikujulisi standardkaste. Sest juhul, kui kastil on mõni silmatorkav eritunnus, kaotab see suuresti taotlusliku anonüümsuse.

Viimasel ajal on ka tavalised lainepapist kastid küllaltki tugevast ja üsna veekindlast materjalist, seetõttu sobivad nad kõik ühtviisi hästi. Muidugi välja arvatud juhul, kui kasti kavatsetakse kasutada vihmaperioodil. Tavalise kasti ventilatsioon võib olla isegi parem ning selline kast on kergem ja kasutajasõbralikum. Aga neile, kes soovivad sama kasti kasutada pikka aega ja erinevatel aastaaegadel, soovitan ma veekindlat kasti. Selle pind on kaetud vinüülikihiga, ja nagu nimigi ütleb, peab see ülimalt hästi vett. Tuttuuena läigib selle pind, justkui oleks see õlitatud, aga kuuldavasti tekib sellise kasti pinnal lihtsasti staatiline elekter, mis võtab kergesti külge mustust, jättes mulje, nagu oleks kast tolmune. Veekindla kasti servad on ka paksemad kui tavalisel kastil ning näivad veidi lokkivat, mille järgi saab neid hõlpsasti teistest eristada.

Ei ole täpseid protseduurireegleid, mida kasti valmistamisel tuleks silmas pidada, kuid kõigepealt peaks siiski otsustama, kumb kasti ots jääb ülespoole ja kumb allapoole, aga seda võib teha kastile trükitud pildimustri järgi. Või jätta ülespoole see ots, mis on vähem vigastatud, ja lõigata ära alumine osa – igaüks võib talitada oma parema äranägemise järgi. Kui on tarvis palju asju kaasas kanda, jäta pappkasti põhi ära lõikamata ja murra papilapakad lihtsalt sissepoole, kinnitades need traadi ja teibiga – niiviisi saad neid kasutada riiulitena asjade hoidmiseks. Seejärel kinnita teibiga ripnema jäänud papilapakate servad kolmest kohast kasti laes ja ühest külgedel.

Äärmist hoolt nõuab piiluava tegemine. Kõigepealt tuleb paika panna selle suurus ja asukoht. Kuna need parameetrid sõltuvad kastielaniku individuaalsetest mõõtudest, soovitan järgmisi numbreid võtta vaid üldiste soovitustena. Poleks paha, kui ava asetseks nii, et selle ülemine serv jääks kasti laest neliteist sentimeetrit ja alumine serv sellest omakorda kakskümmend kaheksa sentimeetrit allapoole; ava laiuseks võiks olla nelikümmend kaks sentimeetrit. Kui oled välja arvestanud, kui paks peab olema üle pea tõmmatud kasti tasakaalustamiseks mõeldud kiht (näiteks mina kasutan selleks pea peale asetatud ajakirju), siis peaks kasti laest mõõdetud neljateistkümne sentimeetri joon jääma kusagile su kulmude kõrgusele. Sulle võib tunduda, et ava asub liialt madalal, kuid igapäevaelus tuleb harva ette olukordi, kus sa peaksid ülespoole vaatama. Seevastu piiluava alumist poolt kasutatakse sagedamini ja sinu toimetulekut mõjutab see rohkem. Kastiga oleks keerulisem kõndida, kui sa ei näe vähemalt poolteist meetrit endast ettepoole. Ava laiuse osas ei ole tegelikult väga rangeid nõudmisi. Selle võib paika panna vastavalt vajadusele, peaasi et kast on tugevast materjalist ja laseb hästi õhku läbi. Kuna kast on altpoolt niikuinii avatud, siis võiks piiluava olla võimalikult väike.

Järgmiseks tuleb piiluava ette kinnitada poolläbipaistvast kilest kardin. Sellega on seotud ka üks väike trikk: kile ülemine äär tuleb kleepida teibiga piiluava välisserva külge ning jätta see siis vabalt rippuma, samas ei tohi unustada, et kileribade kinnitamisel peaks nende vahele jätma pilu. See pisike täiendus võib ootamatult vajalikuks osutuda. Pilu peaks asetsema täpselt piiluava keskel. Selleks aseta mõlema kileriba servad paari-kolme millimeetri ulatuses teineteise peale. Seni kuni kast on püstises asendis, varjab selline kardin sind võõraste pilkude eest ning sa saad ringi liikuda, ilma et keegi kasti sisse näeks. Kui kasti pisutki kallutada, avaneb kardinapilu ja sa saad välja piiluda. See on lihtne, kuid äärmiselt peen leiutis, seepärast vali kiletüki materjali hoolikalt. Soovitav oleks võtta võimalikult paks, ent elastne materjal. Odav kile, mis temperatuuri muutudes otsekohe jäigastub, tekitab probleeme. Iseäranis sobimatu on õhuke kile. Kasti kallutades saad pilu laiust vabalt reguleerida ning kilekardin peaks olema niipalju raske ja elastne, et sa saaksid kastis elada muretsemata iga kergema tuulehoo pärast. Pilu kilekardina sees on kastimehe puhul umbes sama mis väljendusrikas pilk. Oleks vale arvata, et see on lihtsalt üks piiluauk. Vaid väheke pilu suurust muutes on võimalik selgelt väljendada oma suhtumist. Muidugi mõista ei vaata kastist vastu heatahtlikkusest pakatav pilk. Ka kõige pahatahtlikum jõllitamine ei mõju nii ähvardavalt kui sellest pilust paistev sarkastiline pilk. Ilma liialdamata võib öelda, et see on üks väheseid abivahendeid, mis kaitsetu kastimehe käsutuses on. Ma tahaksin näha inimest, kes suudaks stoilise rahuga niisugusele pilgule samaga vastata.

Juhul kui tuleb sageli viibida tihedas rahvamassis, võiks kasti mõlemasse külge teha augukesed. Kasutades jämedamat naela, torka umbes viiesentimeetrise läbimõõduga alale nii palju auke, kui saad, jättes nende vahele piisavalt ruumi, et need ei nõrgestaks lainepapi tugevust. Need avaused täidavad ühtaegu lisapiiluaukude otstarvet, kuid on kasulikud ka selleks, et tuvastada, kust suunast tuleb heli. Selleks et vihma sisse ei sajaks, oleks kasulik need augud torgata kasti seest, nii et servad jääksid väljapoole turritama, ehkki see on muidugi inetu.

Ja viimasena lõika järelejäänud traat kolme eri mõõtu – viie-, kümne- ja viieteistkümnesentimeetristeks – juppideks ning painuta traatide mõlemad otsad konksudeks, mille külge saab asju riputada. Isiklikke esemeid võiks sul olla võimalikult vähe, kuid samas on esemeid, nagu näiteks raadio, kruus, termos, taskulamp, käterätik ja väike kotike pudi-padi jaoks, millest on miskipärast raske loobuda ja mille välja valimine nõuab üksjagu vaeva.

Kummisaabaste osas ei ole mul midagi erilist lisada. Peaasi, et neis poleks auke. Puldankotid tuleks puusale kinnitada, et need täidaks sinu keha ja kasti seinte vahele jääva vaba ruumi ning kast istuks hästi selga. Samuti on see vajalik selleks, et kast püsiks stabiilses asendis. Kui puldankotid asetada kolme kihina nii, et kasti sees olles jääb ettepoole pisut ruumi, siis on sul lihtne liikuda. Nii on mugav ka keha kergendada ja teha mitmesuguseid muid tegevusi.

A JUHTUM

Kasti tegemine on iseenesest lihtne ülesanne. Vähem kui tunniga on see valmis. Kuid selleks, et kast üle pea tõmmata ja hakata kastimeheks, läheb vaja märkimisväärselt rohkem julgust. Niipea kui keegi seab end sisse selles lihtlabases paberkuubikus ja astub linnatänavale, muutub ta monstrumiks, mis pole enam ei kast ega inimene. Kastimehest õhkub mingit ebameeldivat sapisust. Üsna sarnane sapisus avaldub ilmselt ka rahvale näitamiseks välja pandud huntmehes või reklaamitahvlil ilutsevas madunaises, aga ainult nii palju, kui on tarvis inimestelt piletiraha välja meelitamiseks. Kuid kastimehes peituva sapisusega niisama lihtne ei ole.

Näiteks sinu puhul olen ma kindel, et sa ei ole kastimeestest üldse midagi kuulnud. Ja ma ei pea silmas kuuldusi minust. Sest mina ei ole ju ainuke kastimees. Kuigi mingit statistikat pole olemas, on tõendeid selle kohta, et igal pool üle kogu meie maa varjab end üsna suur hulk kastimehi. Sellegipoolest ei ole ma kunagi kuulnud kedagi kastimeestest rääkimas. Miskipärast tavatseb maailm selles küsimuses oma suu kramplikult lukus hoida.

Kas sina oled näinud mõnda kastimeest?

Aitab nüüd juba küll teesklusest, et sa neist midagi ei tea. Ehkki kindel on see, et kastimeest on raske märgata. Ta on justkui rämps, mis on pühitud jalakäijate silla alla või avaliku tualeti ja trepikäsipuu vahele. Kuid jääda märkamatuks või olla nähtamatu pole üks ja seesama. Kuna kastimees ei ole sugugi haruldane nähtus, on sul tõenäoliselt olnud küllalt võimalusi mõnda neist näha. Kindla peale oled sinagi teda vähemasti üks kord märganud. Kuid ma mõistan väga hästi, kui sa ei soovi seda endale tunnistada. Sest sina pole ainus, kes näeb, aga teeb näo, nagu ei näeks. Ilmselt tekib ilma igasuguse tagamõtteta instinktiivne soov pilk mujale pöörata. Juhul kui keegi kannaks öösel päikeseprille või varjaks oma nägu maskiga, arvataks muidugi, et ta haub kurje kavatsusi. Või vähemasti peetaks teda üheks üsna pahatahtlikuks tüübiks. Pole siis ime, et kogu oma keha varjav kastimees äratab kahtlust.

Olgu kuidas on, kuid mis võiks selles olla nii meeldivat, et keegi hakkaks heast peast kastimeheks? Võib-olla tundub see sulle veider, kuid enamasti on sellel hämmastavalt lihtlabane põhjus. Kastimeheks hakkamise ajend võib olla niivõrd tühine, et esmapilgul ei tundu see üleüldse mingi põhjusena. Näiteks võib siinkohal tuua A juhtumi

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: