X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Piret Raud: haritlasviha on meil ühiskonnas täiesti olemas

Piret Raud
Piret Raud Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Kirjanik ja illustraator Piret Raud ütles intervjuusarjas "ID", et negatiivsust on ühiskonnas praegu oluliselt rohkem kui 20 aastat tagasi ning üldine õhkkond on pigem vaenulik ja ärev, sest sõda ja mure tuleviku pärast mõjutab meid kõiki.

Möödunud nädalal kuulutati välja uued kirjanikupalgalised. Osa on juba avalikult ka öelnud, et nad kandideerisid, aga ei osutunud valituks. Kas kandideerisite ka?

Ma olen kirjanikupalgale kandideerinud kahel korral: kord on see jäänud mul saamata, kord jälle olen osutunud valituks. Nii et mulle on tuttavad mõlema variandiga kaasnevad emotsioonid. Tunnen kaasa neile, kes on ilmajäämise pärast nukrad ja soovin palgasaajatele loomerahu ja kirjutamisrõõmu.

Olite kirjanikupalgal aastatel 2018–2020. Kuidas te seda aega meenutate? Kas hea sõnaga?

Ühelt poolt oli tõesti meeldiv, et oli mingi stabiilsus ja rahu, teisalt tajusin ikkagi pidevalt kuklas, et mul tuleb näidata ka tulemusi ning tegin seetõttu päris kõvasti tööd. See ei olnud kindlasti mingisugune loorberitel puhkamine. Mul ilmus selle aja jooksul neli raamatut, mida on kolme aasta kohta väga palju: kaks neist nomineeriti kultuurkapitali preemiale, üks sai Tammsaare preemia ja üht neist saatis teistest suurem tõlkeedu. Tänaseks on kõigi palgasaamise ajal loodud raamatute tõlkeid kokku 11, lisaks on üks ilmumas järgmisel aastal. Ma arvan, et maksumaksjal ei ole põhjust mu peale pahane olla.

Aga kas see oli selline meeldiv kuklas kratsiv kohustus või pigem tüütu?

Kuivõrd mulle meeldib minu töö, siis ei tajunud ma seda tüütuna. Pealegi, kui ma juba kord töhe olin sukeldunud, siis ei mõelnud ma enam, et mingi luurav pilk võiks mind jälgida. Küll aga tuli see meelde muudel hetkedel. Näiteks kui mind kutsuti välismaale esinema ja soovitati reisiraha küsida kultuurkapitalist, siis ma ütlesin need sõidud ära, sest lisaraha küsimine tundus teiste kirjanike suhtes ebaõiglane. Käisin ainult sellistel üritustel, mille sõidukulud maksis kinni kutsuja riik.

Umbes seitse aastat on meil Eestis kirjanikupalka makstud. Kas selle loomine oli teie arvates vajalik? On see meie kirjandusväljal mingeid probleeme lahendanud?

Minu meelest on see ikkagi hea asi. Palku võiks muidugi olla rohkem. Tihti on palgalisi kirjanikke võrreldud näitlejatega, kes käivad riigiteatris tööl ja saavad tasustatud. Kui nii, siis on iseenesest veel kõvasti arenguruumi – palka saavaid näitlejaid ei ole meil just vähe.

Aga jätame selle kirjanikupalga nüüd kõrvale ja küsin hoopis ühe hästi suure küsimuse: kuidas praegu üldse Eestis kirjanikud elavad?

Mulle on jäänud mulje, et enamus kirjanikke käivad kuskil ametis ja kirjutavad vaid õhtuti pärast tööd ja puhkuse ajal – see võib olla kaunikesti kurnav. Ma ise olen enamuse oma elust olnud vabakutseline ja niimoodi hakkama saanud, aga ma olen ka oma 30 aastat juba raamatuid avaldanud, olen illustreerinud, olen kirjutanud. Mul on loomingut kokku päris palju saanud, mind tõlgitakse, mu raamatutest antakse välja kordustrükke. Samas ei ole ma kindlasti mingi privileegipimedusega löödud, ma saan väga hästi aru, et üldine seis pole kaugeltki roosiline.

Honorarid on väga väikesed. Kui ühe kobedama romaani kirjutamiseks peaks vähemalt kaks aastat endale võtma, siis 3000 eurot, mis võiks olla sellise romaani honorar, on kahe aasta töö eest täiesti naeruväärne tasu. Kirjanikud on sel teemal ka sõna võtnud, aga see on millegipärast üldsust pahandanud. Mul on tunne, et need pahased inimesed tihti ei adu seda, et kui nad lähevad raamatupoodi ja ostavad raamatu, mis on küllaltki kallis, näiteks 22 eurot, siis kirjanik saab sellest summast endale kaks eurot.

Kord ühes raamatukogus lugejatega kohtumisel küsiti minult, et miks ma päris tööle ei lähe. Täiesti ootamatu küsimus raamatukoguriiulite vahel … Tegelikult teeb nõutuks ja kurvaks suhtumine, et see inimene, kes raamatut trükikojas trükib, on väärikas tööinimene, nagu ka inimene, kes seda raamatupoes müüb. Vaid too õnnetu, kelle nimi on raamatukaane peal, saab Delfi kommentaariumis peksa kui muidusööja kaabakas.

Loete neid kommentaare?

Olen vahel lugenud, ehkki võib-olla ei peaks. Haritlasviha on meil ühiskonnas täiesti olemas.

Aga kas selle 30 aasta jooksul, mis te olete vabakutseline olnud, on tekkinud siis ka tunnet, et peaks minema päris tööle?

Ma olen teinud tööd, mida nimetatakse päris tööks. Töötasin paar aastat Tähekese peatoimetajana. See oli huvitav kogemus ja kõik oli väga kena, samas tekkis mul seal suur igatsus ise kirjutada ja joonistada. Mulle sai selgeks, et minu raamatuid ja minu pilte ei saa keegi peale minu luua.

Aga Tähekest saab ka keegi teine teha?

Jah, just.

Kuivõrd te üldse kirjutamist-illustreerimist tööna võtate?

See on pigem ikkagi eluviis. Kuivõrd ma olen kasvanud vabakutseliste kirjanike peres, siis minu jaoks hästi loomulik eluviis. Ja eks sel eluviisil on omad eripärad. Üldlevinud seisukoht teha tööd vaid tööajal ja tööasju mitte koju kaasa võtta ei ole loomeinimese puhul lihtsalt mõeldav. Kui käsil on romaanikirjutamine, siis käib kogu see maailm kirjanikuga igal pool kaasas: kõik tegelased oma veidrustega ja erinevad tegevuspaigad, need on kogu aeg hästi lähedal, mõttes kõlavad dialoogikatked, kuskil alateadvuses toimub õige väljendi või sõna otsimine. Sellega ei ole nii, et kindlal kellaajal keerad selle kupatuse lukku. Kõige paremad mõtted tulevad tihti näiteks enne magamaminekut duši all.

Aga kas teil on kujunenud mingisugune praktika välja ka, et sellest selle ajani kirjutan ja mingil ajal üritan sellest kirjutamisest pigem ka eemale hoida? Kas see on üldse võimalik?

Eks ma kasutan tööajaks ärksamaid tunde päevast, hommikuid, kui mõte jookseb paremini. Õhtupoolikul olen harilikult väsinum, siis tegelen argiaskeldustega. On päevi, kui ei tule midagi välja, ometi ei saa selliseid puhkepäevadeks nimetada. Tööprotsessi võivad mõjutada ka tähtajad, siis võib olla nii, et päeval ja ööl pole vahet.

Aga praegu kirjutate iga päev?

Ikka. Mul on pooleli pikem romaan, millega olen juba mõnda aega tegelenud. Ma kirjutan aeglaselt, teinekord vaid pool lehekülge päevas, nii et see kõik võtab päris palju aega.

Kui ratsionaalne või irratsionaalne on teie jaoks inspiratsioon? Kas see tuleb kuskilt müstilisest kohast või on see teie jaoks pigem loogilisem ja käega katsutavam?

Mingeid müstilisi kohti ei ole. Selge on see, et vahel pea lõikab paremini ja ideid on rohkem, siis tuleb seda ka kasutada. Eelkõige sünnivad mõtted töö käigus, vähemalt minuga on see nii – need tulevad siis, kui neid mõtlema hakata. No ja kui oled oma mõtlemise instrumendi nii-öelda soojaks saanud, siis pole muud, kui need üles kirjutada. Ja siis seisab ees kõige raskem osa: mida võtta ja mida jätta. Valikute tegemine võib vahel olla päris raske, teinekord on vaja lasta lahti nii mõnestki heast ja armsast lõigust, mis terviku seisukohast on parem välja jätta.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Viimastel aastatel olete kirjutanud täiskasvanutele. Tundsite vist ühel hetkel, et teie lastekirjandus hakkas rohkem täiskasvanute kirjandusele lähenema, seega üleminek käis hästi loomulikult?

Jah, mu lasteraamatutes on alati olnud olemas nii lapse kui täiskasvanute tasand. Aegamööda ma märkasin, et täiskasvanutasand hakkab seal üha valdavamaks muutuma, sama juhtus illustratsioonidega. Ma sain aru, et see on natuke justkui valetamine seda kõike teha lastekirjanduse sildi all. Siis tunduski õige hetk proovida midagi muud.

Eks need raamatud, mida olen täiskasvanutele kirjutanud, on samuti erineva keerukuse astmega. Mõned on lihtsamad, teised nõuavad suuremat lugemiskogemust.

Kui te nüüd olete rohkem täiskasvanute raamatute juurde liikunud, siis kas te üritate neid lastekirjanduse praktikaid, mis teil ka hästi käes on, kuidagi ka seal ära kasutada? Nii-öelda lastekirjandust täiskasvanute kirjanduse ridade vahele peita.

No lastekirjanduses on hästi oluline see, et lugeja oleks looga kogu aeg kaasas, et ta ei pudeneks tee peal maha. Teda on vaja köita, hoida tema tähelepanu. Ma arvan, et see on küll üks hea asi, mida lastele kirjutamise kogemusest kaasa võtta.

Kas lapsed või lapsevanemad on uurinud ka, millal uut Piret Raua lasteraamatut lugeda saab?

Kogu aeg kasvavad uued lapsed peale ja neile sobivad minu vanad raamatud ka väga hästi, nad ei oota ilmtingimata uusi.

Kas saate välistada, et kunagi enam lastekirjanduse juurde tagasi ei lähe? Või lootus on ikkagi olemas, et kunagi äkki?

Ma ei välista mitte midagi. Kord ma ütlesin, et ei kavatse kunagi täiskasvanutele kirjutama hakata, see lubadus sai aasta hiljem murtud. Mul on tegelikult mõtteid, mis sobivad lasteraamatuks, aga need ootavad praegu õiget aega. Hetkel on muud asjad mu jaoks tähtsamad.

Mis on praegu teemad, küsimused või probleemid, mis teid üldse autorina huvitavad? Eelmine raamat "Nimepanija" näiteks oli üsna tume.

Ma jään alati hätta, kui pean kirjandusega seoses rääkima teemadest ja probleemidest. Teemad on koolis kirjanditel ja probleeme lahatakse arvamusartiklites. Kirjanduses on mu jaoks olulisem miski muu: karakterid, atmosfäär, kujundid, kõik see, mille kaudu asjadest räägitakse. Küsimustest ja vastustest tähtsam on viis, kuidas lugu on jutustatud.

"Nimepanija" on tumedapoolne tõesti, pooleliolev romaan saab loodetavasti veidi helgema lõpu.

Tunneli lõpus paistab valgus?

No loodame, ehkki ma tõesti ei saa mingeid lubadusi jagada. Mulle ei meeldi väga asjadest rääkida enne, kui need valmis on. Aga kui olla üldsõnaline, siis eks kirjanikku huvitab ikka eelkõige inimene, nii banaalselt kui see ka ei kõla. Vaat inimestest räägib ka uus raamat.

Olete kirjutanud kümneid raamatuid, aga kas on ka mõni selline teos, mille puhul olete positiivselt üllatunud, et see sai nii populaarseks?

See, kui raamat saab populaarseks, on alati positiivne üllatus. Kuid populaarsus pole minu jaoks olnud kunagi eesmärk, pigem on nii, et kui mõnel raamatul läheb hästi, siis ma võin sinna vahele kirjutada asju, millest ma tean, et neil kommertsedu olema ei saa, aga mis on mulle endale miskitpidi olulised.

Kui palju te kirjutamise ajal üldse potentsiaalse lugeja peale mõtlete, kellele see raamat võiks sobida?

Ei mõtle üldse ja ma arvan, et ei peagi mõtlema. Mõtlen pigem loo enda peale ja tegelaste peale, seal on ka mingid tehnilised nüansid, millega tegeleda, stiil on oluline, töö keelega.

Teie raamatuid on väga palju tõlgitud ka. Kui palju neid keeli ja erinevaid tõlkeid praegu juba kokku on?

Tõlkeid on ilmselt kuskil 70 ringis, osadega on nii, et õigused on juba müüdud, aga ilmumist peab veel ootama. Keeli on kokku 22.

On mõni keel veel selline, mis on kättesaamatu, aga mida tahaksite saavutada?

Jaa, on küll ja see paneb mind ennastki muigama. Nimelt hoolimata sellest, et minu raamatud on ilmunud kaugetes maades nii hiina, jaapani, korea kui ka araabia keeles ja muidugi ka suuremates Euroopa keeltes, siis soome keeles pole mul ilmunud ainsatki teost. Nüüd lähiajal järgmisel aastal plaanib Soome kirjandusajakiri Parnasso avaldada minu Tuglase novelliauhinna saanud novelli "Pink". Kui see juhtub, siis tuleks seda lausa tähistada.

Kui neid numbreid ja keeli vaadata, siis võib öelda, et olete rahvusvaheline kirjanik. Kas tunnete ise ka nii?

Väikestviisi tunnen küll, jah.

Aga kas välismaalt tuleb tagasisidet ka?

Jah, seal on lugeja ikka väga lahke oma kiitusega. Ka meedias on arvustusi olnud, nii Le Figaro kui ka The Sunday Times on mu raamatuid soovitanud.

Eriti tore on, kui lugu raamatukaante vahelt veel kuhugi edasi liigub: näiteks Prantsusmaal ja Sloveenias on mu juttude põhjal teatritükke tehtud, Poolas on samuti just üks etendus välja tulemas. Mitmed lastelood on jõudnud kohalikesse kooliõpikutesse.

Kui me räägime teatrist või filmist, siis käivad ikka filmitegijad festivalidel ja teatrilavastused tuuritavad ka mööda maailma. Kuidas kirjanikega on, kas tõlge võimaldab ka mööda maailma rännata?

Enne koroonaviiruse puhkemist käisin päris palju välismaal lugejatega kohtumas. Ma arvan, et näiteks Pekingisse ei oleks ma kindlasti muidu sattunud, kui poleks olnud üht kirjandusfestivali, mis tutvustas hiinlastele Euroopa Liidu kirjanikke.

Ühelt poolt on tõesti tore võõraid maid näha, aga ma pean tunnistama, et ma tegelikult ei naudi väga seda lugejatega kohtuva rahvusvahelise kirjaniku rolli. Need on olnud väga väsitavad reisid ja ma olen olnud väga läbi omadega. Kui pandeemia puhkes, jäi mul ära üks sõit Oslosse, ja ma mäletan, kui kergendanud ja rõõmus ma selle üle salamisi olin, sest ma tahtsin nii väga lastega kodus olla (naerdes).

Pärast koroonat olen päris mitmeid kutseid ära öelnud. Mingi tõrge on tekkinud. Sellest tuleks tegelikult üle saada ja eks ma tasapisi tegelengi enda kokkuvõtmisega.

Kas selline rahvusvahelisus teeb rikkaks ka?

Ei tee. On muidugi juures üks tuluallikas, mis aitab ära elada, aga need honorarid ei ole muinasjutulised.

Aga tuleme Eesti juurde tagasi. Milline on teie arvates praegu Eestis üldse kirjanduse staatus?

Meil on puudus lugejatest, seega väga kõrge see staatus ei ole.

Aga milles probleem on? Kas kirjandusest räägitakse liiga vähe?

Kirjandusest võiks muidugi rohkem rääkida, sest kui millestki palju räägitakse, siis tasapisi suureneb ka üldine huvi. Aga ega siin midagi liigselt hõisata pole. Sel sügisel näiteks kadus Klassikaraadiost kuidagi märkamatult ja ilma suurema kärata ära "Gogoli" kirjandussaade. Mina olin selle saate kuulaja ning muidugi see kurvastas mind. Igakuist ETV "Kirjandusministeeriumi" saadet nutetakse juba pikemat aega taga, aga sellest hoolimata pole midagi sarnast selle asemele tekitatud. Tundub tõepoolest, et teised kultuurivaldkonnad lähevad kui mitte üldsusele, siis programmide koostajatele rohkem korda.

Eks kirjandusega ongi keerulisem kui kasvõi näiteks muusikaga: raamatu lugemiseks sa peadki end pisut justkui kokku võtma ja pingutama, oma ajusid liigutama. Muusika puhul piisab sellest, et paned loo mängima ja kohe see haarab sind endasse, sellega on tunduvalt lihtsam kontakti saada kui raamatuga, millesse sisenemiseks läheb aega, teinekord oma viiskümmend lehekülge.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Inimestel on tõesti neid muid meelelahutusvorme nii palju, Netflix ja muud audiovisuaalsed meediumid suruvad igast küljest peale. Kas kirjandus peaks selles valguses kuidagi lugejale vastu tulema? Mis te arvate?

Ta ju osalt tuleb ka, meelelahutuskirjandust ilmub päris palju. Samas ma olen ka seda meelt, et kõik inimesed ei peagi ilmtingimata lugema. Võib-olla kirjanduse tulevik ongi olla väheste valitute privileeg, täpselt nagu varasematel aegadel, kui raamatuid luges väike hulk inimesi ning enamik vaatas laadaplatsil nalja ja sai oma kultuurilaksu sealt.

Nii et ma ei nutaks praeguse olukorra üle, ehkki heameelt ei oska samuti tunda.

Ühelt poolt öeldakse, et loetakse vähe, teisalt öeldakse vahel ka seda, et osa inimesi justkui loeb valesid raamatuid. Kas saab üldse öelda, et üks raamat on õige ja teine raamat on vale?

Siin olen ma ikkagi suhteliselt tolerantne, minu jaoks on kirjanduses väga oluline just mitmekesisus – kõike ja igasugust peab olema.

Kui me nüüd rääkisime kirjanduse staatusest Eestis, siis ikka räägitakse ka seda, kuidas veel 1990. aastatel olid kirjanikud ka arvamusliidrid. Kas see on midagi sellist, mis on on praeguseks kadunud, et kirjanikel ei ole enam tugevat sõna jõudu väljaspool oma teoseid?

Raske öelda, sest mul on niisugune tunne, et mitte kellegi sõnal ei ole praegu jõudu. Delfi kommentaator ise teab, mis on kõige parem, siin ei ole asi selles, et kirjanikku keegi ei kuula, sest mitte kedagi ei kuulata.

Kas te ise tahaksite, et teil oleks rohkem võimalik avalikult sõna võtta?

Oh ei! Mulle on ettepanekuid sõna võtta tehtud rohkem kui küll. Nagu näha, siis ei ole ma väga kasutanud neid võimalusi.

Seega naudite pigem kirjanikuametit ka seepärast, et kohati on võimalik ka mitte sõna võtta, õigemini võtta sõna oma raamatute näol.

Mingitest asjadest ongi õigem ja ainuvõimalikum läbi kirjanduse või kunsti rääkida, see huvitabki mind isiklikult rohkem. Maailm on tunduvalt nüansseeritum paik, kui seda arvamusartiklis näidata on võimalik.

Kas teid oma kirjanduses huvitab üldse see, et pista näpp kuskile ühiskonna mädapaisesse?

Ma ei saa küll öelda, et minu tekstides ühiskondlik mõõde puuduks, see on seal vägagi olemas. Küll on see kohati kujundite ja allegooria sisse ära peidetud ning siis sõltubki rohkem lugeja intelligentsist, kas ja mida ta sealt välja loeb.

Kogu kultuur ja kaasa arvatud kirjandus on viimastel aastatel kallimaks läinud. Kas raamatud peaksid teie arvates olema odavamad?

Muidugi mul oleks hea meel, kui need oleksid odavamad, aga ega eriti näha pole, et see oleks võimalik.

Enne mainisite ka, et võib-olla kõik inimesed ei peagi lugema. Aga äkki selle nurga alt võib ka raamatute hinda vaadata, et inimene ei pea ka nii palju raamatuid ostma, sest kui ta nüüd kalli hinnaga ühe ostab, siis tal on äkki sellega hoopis tugevam side.

Ma olen viimane inimene, kes paneks kellelegi tema valikuid pahaks. Eks igaüks elab oma elu nii hästi, kui oskab. Mind ennast peatab raamatute ostmisel hinnast rohkem see, et mul pole neid kodus riiulitel kuskile enam panna. Ja ega see ei ole nõnda ainult raamatutega, maailmas ongi kõike korraga hästi palju saanud, kõiksugu kaupu on pillavas külluses. Muide ei tasu unustada, et kasutatud raamatuid võib ka odava hinnaga hankida, ka täiesti tasuta on võimalik raamatuid soetada, neid võib ka raamatukogust laenata. Ma ei arva, et raamatu kõrge hind on see kõige olulisem põhjus, miks inimesed eelistavad lugemisele muid tegevusi.

Aga kas eesti keeles ilmub liiga palju raamatuid?

Ma ei ole see inimene, kes saaks öelda, et ilmub liiga palju. Ma ju ise kirjutan neid ka. Ma olen ise samuti raamaturohkuses süüdi. Jah, mul on see õnn, et mu raamatuid, vähemalt mingit osa neist, ka ostetakse ja loetakse. Siinsamas raamatupoes (intervjuu toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus, toim.), on ilukirjanduse osakonnas minu nimeline riiul. Ma ju ei hakka ütlema, et teie, kellel teil pole omanimelist riiulit, ärge üldse kirjutage. See oleks ülimalt nõme. Kõigil on õigus kirjutades end väljendada.

Eestis on kirjandus väga demokraatlik kunstivorm, sest kui me vaatame suuremaid kultuure, siis seal ikkagi raamatu avaldamine pole nii lihtne, kui see on Eestis.

Jaa, tõsi. Seal on konkurents suurem, kusjuures ka raamatupoed ei võta sugugi kõiki raamatuid müüki. Tean oma kogemusest Prantsusmaaga, et kirjastused teevad seal juba hulk aega enne raamatute ilmumist kõva tööd, et neid poodidele tutvustada ja aidata neil tihedast sõelast läbi pääseda.

Aga Eestis on vähemalt kirjaniku staatus lihtne välja teenida. Võid endale ise Vikipeedia lehe teha ja end kirjanikuks nimetada.

Jah, nii see on. Kunstnikega on sama lugu.

Jõuluperiood on kirjanduses ja tegelikult kogu kultuuriväljal väga tihe aeg. Eestis ilmub sel ajal rohkem raamatuid, kui isegi kõige suuremad kirjandusfännid jõuaks ära osta. Kas olete ma oma raamatuid pühadeks ajatanud?

Mina ei ajasta midagi, kirjastus planeerib neid asju. Mulle on kirjastaja öelnud, et teinekord on mõnel muul aastaajal ilmunud raamatul isegi suurem šanss lugejale silma jääda. Minu viimane raamat, tilluke pildiraamat "Järve kiri" ilmuski hoopis aasta alguses.

Oleme rääkinud eestikeelsetest raamatutest, aga praegu tegelikult väga paljud noored loevad juba inglise keeles. Kirjastajad ütlevad ka, et paljusid noorteromaane ja mangasid pole mõtet eesti keeles välja anda, sest noored on need juba inglise keeles ära lugenud. On see teie arvates probleem, et loetakse üha rohkem inglise keeles?

Taas ei oska ma siin kedagi hukka mõista: mul on endalgi kaks poega, kes mõlemad loevad inglise keeles. Eesti keele arengu seisukohast on ingliskeelse kirjanduse võidukäik muidugi nukker – eesti keele köögikeeleks taandumist ei taha ju keegi. Samas ei saa eitada, et inglise keeles on võimalik lugeda ka väga head kirjandust, selliseid raamatuid, mida eesti keelde kunagi ei tõlgita, ja ma ei räägi siin noorteromaanidest või mangadest, vaid ka näiteks Bookeri kirjanduspreemia nominentidest või võitjatest. Kui loetakse väärt raamatuid, mis avardavad lugeja maailmapilti, siis on mul selle üle ikka pigem hea meel.

Seega on inglise keeles lugemine mingis mõttes paratamatu.

Võib ka nii öelda.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Lisaks kirjutamisele olete ka illustraator. Kas need kaks ametit ka kuidagi konkureerivad? On teil kuskil kuklas mingi nupp, mille keerate ühte asendisse ja olete kirjanik ja teises asendis olete illustraator?

See on tõsi, et päris hopsti ma ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda ei suuda. Kui tahta süvenemisega kirjutada, siis tuleb pikem kirjutamisperiood ette võtta. Kui olen varem pikalt kirjutanud ja soovin asuda illustreerima, siis see võtab aega, et käsi soojaks joonistada. Ma olen ka inimesena nendel perioodidel veidi erinev: kirjanik-mina on pisut rahulikum ja illustraator-mina natuke närvilisem tüüp.

Kas tunnete ka, et kui kirjutate, siis hakkab juba vaikselt närima, et tahaks illustreerida?

See on tõepoolest nõnda. Mulle meeldib neid asju vaheldada.

Kui erinevad need tööprotsessid teie jaoks on? Ütlesite, et praegu kirjutate igapäevaselt, aga kuidas illustreerimisega on? Kas istute ikka samamoodi hommikul maha?

Ikka samamoodi. Tegelikult ongi kirjutamises ja joonistamises ka üllatavalt palju ühist: nii tekstis kui piltides on tähtsal kohal rõhud ja rütm, kompositsioon. Mõlemal pool on täpselt samamoodi vaja leida õiged värvingud, tumedused ja heledused, peenused ja robustsused. Vahendid, mida kasutatakse, on küll erinevad, aga kogu see kaalumine, et mida, kui suurel määral ja kuhu, on sama.

Küsin jälle tüütu trotsliku küsimuse, et kui nüüd valima peaks ühe – illustraator või kirjanik –, siis kumma valiksite?

Sellist valikut ei ole võimalik teha. Olen end alati rohkem kunstnikuks pidanud, sest mul on kunstniku haridus, aga ka kirjutamisest loobumine tundub võimatu. Kui nüüd aga hakata mõtlema, et vanusega läheb kunstnikul silmanägemine kehvemaks ja töötamine keerulisemaks, siis kirjanikul on selles osas kergem, ta võib arvutis kirja suuremaks sättida …

Praegu ilmselt on ka võimalus, et loed jutu sisse ja siis robot kirjutab maha.

See variant mulle siiski vist eriti ei meeldiks.

Olete kirjandus- ja kunstiväljal aastakümneid tegutsenud, aga kas teis on endiselt säilinud ka mingi ebakindlus? Pean silmas, et kui teie kirjutatud või teie illustreeritud teos hakkab välja tulema, kas on ka mingi hirm, et äkki inimestele ei meeldi, äkki sellel ei lähe hästi ja äkki keegi ütleb midagi pahasti?

Pahasti ütlemine käib asja juurde, ma kahjuks ei saa küll öelda, et see on palga sisse arvestatud, sest palka ma ju ei saa (naerdes). Aga ütleme nii, et kui keegi kuskil karmilt kritiseerib, siis tuleb sellega leppida.

Aga kas seda on ajaga vähemaks jäänud või oletegi sellega lihtsalt harjunud ja ükskõiksemaks muutunud?

Ajaga on tulnud arusaamine, et ei ole tervislik kõike liiga südamesse võtta. Kindlasti on viimaste aastate jooksul ka mingid üldisemad hoiakud muutunud, aga mitte sõbralikumaks: negatiivsust on ühiskonnas praegu oluliselt rohkem kui 20 aastat tagasi. Üldine õhkkond on pigem vaenulik ja ärev, sest sõda ja mure tuleviku pärast mõjutab meid kõiki. Selline ebakindlus teeb närviliseks ja kurjaks, vähesed suudavad oma ärevust kontrolli all hoida ja jätta oma tigedad mõtted enda teada. See kõik võiks iseenesest mõjuda koguni koomiliselt, kui see poleks nii kurb.

Enne mainisite, et välismaal ilmunud tõlgetele tuleb tihti positiivset tagasisidet. Kas Eestist on keerulisem seda positiivset tagasisidet saada?

Pisut keerulisem on tõesti, aga olen ka eestlastelt lahkeid sõnu kuulnud. Ma ei kurda.

Aga kas kirjanduskriitikat on ka teie arvates vähe ja võiks rohkem olla?

Minu meelest on seda päris piisavalt. Päevalehtedes vist küll vähem, aga Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk töötavad täistuuridel. Ka Sirbis ilmub igal reedel midagi.

Aga kas kirjanduskriitikat ka kardate, et äkki öeldakse kehvasti?

Alati on nukker, kui öeldakse kehvasti, aga ega ma ju selle pärast oma raamatuid kirjutamata jäta. Õnneks on ka väga palju häid sõnu öeldud.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teie perekonnas on olnud kirjanikke ja loomeinimesi väga palju. Kas seal on ka olnud mingit ebakindlust, et mina nüüd kirjutan, et aga teised teevad äkki paremini?

Mulle endale pole küll kordagi pähe tulnud end vendadega võrrelda ja ebakindlust tunda, me oleme piisavalt erinevad. Pigem ollakse peres äärmiselt toetavad ja tuntakse üksteise edu üle rõõmu. Ja vajadusel lohutatakse: kui juhtub, et ilmub mõni kehv arvustus, siis tuleb Rein ja patsutab sõbralikult õlale ja ütleb, et see kriitik ei ole eriti asjatundlik, ära üldse muretse. Emast ma ei räägigi, ta on meile kolmele kõigile alati tohutult suureks toeks olnud.

Samas on meil omavahel niimoodi kokku lepitud, et avalikult me üksteise loomingut ei kiida. See ühe perekonna märk on meil nii tugevalt kõigil küljes, et üksteist kiites, kiidaksime me justkui iseennast. Vahel see ikka häirib, et meid võetakse monoliitse seltskonnana, kes mõtleb ja tunneb täpselt samamoodi. Päriselt see ju nii ei ole.

Te ei taha, et see Raua nimi kuidagi teid raamiks.

Ei taha jah. Aga selle eest pageda ei ole kerge, kui kord on otsustatud, et meie näol on tegemist imetabase kirjandusliku klanniga, kelle liikmed juba hällis raamatuid kirjutavad. Õnneks pole see asi, mida peaks liialt häbenema.

Kas hea kirjanik peab palju lugema?

Ikka võiks lugeda, halba see ei tee. Ent kui asuda enda lugu kirjutama, siis oleks parem võõrad hääled ja toonid unustada ja ajada oma asja.

Aga kui palju te ise loete? Mitu raamatut aastas läbi loete?

Ma ei oska seda numbrit öelda, see ei oleks ka kuigi kõnekas: romaanitriloogia läbilugemine võtab ju rohkem aega kui õhuke luulekogu.

Kui ma ise kirjutan, siis ma loen vähem. Ühelt poolt olen ma õhtuks tekstist, lausetest ja sõnadest lihtsalt väsinud, teisalt ei taha ma võõraid mõjusid ligi lasta. Intensiivsemad lugemisperioodi jäävad kahe töö vahele: kui olen mingi teksti kirjastusse ära saatnud, võtan terve kuhja raamatuid ette. Samuti loen rohkem nendel aegadel, kui parajasti on käsil illustreerimistöö.

Mainisite, et olete aktiivsel kirjutamisperioodil õhtuks nii-öelda tekstist ja sõnadest väsinud. Aga mis aitab teil sellest väsimusest üle saada, millega te siis akusid laete, et jälle hommikul uuesti teksti juurde tagasi minna?

Filme armastan vaadata. Loodus on mu jaoks oluline, mulle meeldib väga jalutada. Loomulikult hoian ka sellel silma peal, mis kunstimaailmas toimub.

Mis teie viimase aja suurem lugemiselamus on olnud?

Äsjaräägitu taustal ei saa ma nüüd Reinu "Katkurongi" mainida, see on viimane raamat, mida lugesin. Kasutan siis juhust ja tõstan esile hoopis Maryliis Teinfeldt-Grinsi murdekeelset luulekogu "Kivi alla kükakille". Hakkasin seda lugema väikese eelarvamusega, sest murdeid ja juurteotsimist on viimase aja eesti kirjanduses päris palju saanud, aga seda siiram ja ehtsam oli mu rõõm, kui sain aru, kui väga mind see kogu liigutab.

On teil ka mingid valdkonnad, teemad või žanrid, mida te üldse ei loe?

Ulmet ja krimkasid ei loe, romantilisi naistekaid ka mitte. Aga põhjus pole siin selles, et ma mõnd žanri teisest halvemaks peaks, kindlasti mitte. Lihtsalt kuidagi nii on juhtunud. Eelkõige huvitab mind kaasaegne ilukirjandus, palju loen tõlkekirjandust. Hoian silma peal Varraku "Moodsal ajal", Tänapäeva "Punasel raamatul" ja Eesti Raamatu "Põhjamaade romaanil". Loomingu Raamatukogu on tellitud postkasti.

Aga millal saab lugeda uut Piret Raua romaani?

Ma ei julge midagi lubada, aga ma väga loodan selle järgmisel aastal valmis saada.

Aitäh teile!

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Allikas: "ID"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: