X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Margit Mutso: ajalugu ei saa hoonesse sisse projekteerida

Margit Mutso
Margit Mutso Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR

Arhitekt Margit Mutso ütles intervjuusarjas "ID", et kui Linnahall maha võetakse, siis seal ei ole enam seda ajalugu ega mitmekesisust ja maja, mis meenutaks endaga seotud lugusid. Sellisel juhul jääb tema sõnul ainult see lugu, et kunagi oli meil selline äge asi nagu Linnahall.

Kas tulite intervjuule jala?

Bussiga. Buss peatus mujal, kui ma harjunud olen, tuli teist teed pidi. Mingi tänav oli vist kinni. Aga ma olen bussisõiduga väga harjunud. Olen number 40-ga sõitnud sellest ajast peale, kui ma bussiga liiklema õppisin. Elan samas kandis, kus lapsepõlveski. Mulle on see tuttav.

Kuidas nüüd talvisel ajal on liikumine pealinnas olnud?

Jalgsi liikuda on päris kehva. Eriti oma vanematega. Nad on üsna vanad juba ja nendega on vaja käia arsti juures ja poes ja kohati on mul ikka päris hirm. Kehva, jah.

Kas see on mingi reaalsus, millega meie, eestlaste ja/või tallinlastena peame lihtsalt leppima?

Ei pea. See on reaalsus, millega tuleb võidelda. Ja tegelikult – mis siin ikka võidelda, tuleb lihtsalt korralikult oma töö ära teha. Tänavad puhtaks lükata.

Kellel see töö ära teha tuleb?

See on linnavalitsuse ülesanne ja ma olen absoluutselt seda meelt, et ka kõnniteede puhastamist ei saa jätta erakodanike hoolde. Praegu peab ju majaomanik ise oma maja ulatuses kõnnitee puhtaks tegema, aga see tähendab seda, et see on nii ebaühtlaselt tehtud. Ühel on paremad vahendid, teisel kehvemad.

Pelgulinnas, kus on ka eramajad, vaatan päris tihti, et vanematel inimestel, kes on nende majade omanikud, ei ole jõudlust palgata endale talviseks ajaks kojameest. Nad teevad seda tööd ise ja teevad täpselt nende käepäraste vahenditega, mis neil on ja täpselt sellise jaksuga nagu on. Aga mõni päev võibolla inimene ei ole võimeline voodistki püsti tõusma, haigusi liigub ju palju.

Olen veendunud, et linn või linnaosavalitsus peab soetama endale sellise tehnika, millega ta tänava kerge vaevaga ja ühtlaselt puhtaks lükkab. Mitte nii, et mõnel on korralikult poolteist meetrit puhtaks lükatud, teisel on aga vaid 30-sentimeetrine rada sissekäidud.

Tallinna linna sõnul on kõnniteede puhastamiseks vaja 26 miljonit lisaraha. Kuidas see siis realistlik võiks olla?

Kuskil oli uudis sellest, kui palju tuleb praegu EMOsse inimesi, kes on tänu libedale kukkunud. Kui panna see raha sinna kõrvale – loomulikult, üks tuleb riigikassast ja teine tuleb linnakassast – aga tegelikult on see kõik meie maksumaksja raha. Ma arvan, et me tuleme ots otsaga kokku, kui libedaga kukkumist oleks tänu puhastele tänavatele vähem.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kultuuriportaalis ilmus teie kommentaar Tallinna Linnahalli uue visiooni kohta ning kuidas linnavalitsus on hoone ise käest lasknud. Linna poolt tuli ka vastulause, kus Tiit Terik väitis, et Linnahalli katva dolomiidi alt paljastub väga kehv ehituskvaliteet ning Linnahalli rekonstrueerimine tähendaks ka kõige parema tahtmise juures seda, et hoone tuleks lammutada ja nullist üles ehitada.

Kuidas siis tuleks toimida olukorras, kus muinsuskaitsealuse teose taaskasutamine läheb rahaliselt nii selgelt ebamõistlikkuse poole kaldu?

Selle peale võiks küsida, et mis maksab meie kultuur? Eesti kultuuri hoidmine? Mis maksab selle hoidmine, et meil on olemas Kuressaare linnus, Haapsalu loss, Narva linnus? Need kõik on ka absoluutselt "ebamõistlikud". Need on ka suures osas nullist üles ehitatud. Põhimõtteliselt ilma funktsioonita – neid käiakse lihtsalt vaatamas.

Kõike ei saa panna Exceli tabelisse. Selliseid metafüüsilisi väärtusi ei anna sinna panna. Linnahalli olukorra kurbus seisneb selles, et liiga palju on neid inimesi, kellele see seostub isiklikult ühe perioodiga – nõukogude mentaliteedi, nõukogude korra ja kõigega, mis sellega kaasnes. Aga ka see läheb mööda ja juba 50 aasta pärast elavad siin inimesed, kes ei ole selle korra ajal elanud, kelle jaoks see linnahall on midagi põnevat, märk sellest keerulisest ajast.

Meil ei ole neid objekte üldse mitte nii palju, mis oleks viimasest okupatsiooniajast säilinud. Ning linnahall on selle perioodi tippude tipp. Seda mitte ainult Tallinnas või Eestis. See on erakordne hoone, mis äratas väga suurt tähelepanu üle terve Nõukogude Liidu ja kaugemalgi.

Ma saan aru, et inimestele see maja ei meeldi. Juku-Kalle Raid kirjutas mulle Facebookis õudusega, kuidas ta seal käis ja poistekooriga "Olgu jääv meile päike" laulis. Kolakas ja jurakas ja mis kõik veel – tuleb maha lammutada! Need on üksikud arvamused ja meil on arvamuste paljusus – las olla. Aga siinkohal tuleks usaldada eksperte. Selleks meil ongi väljaõpetatud inimesed, kes oskavad ehitisi vaadata laiema pilguga, ilma, et see distants oleks veel piisavalt suur. Neil on see haridus ja õpetus, kuidas hinnata arhitektuuripärandit.

Hiinlased ütlevad, et 50 aasta tagusest sündmusest on alles nii vähe möödas, et sellele ei saa veel hinnangut anda. Linnahalliga on samamoodi – enamike inimeste jaoks veel liiga vähe aega möödas ajast, mil ta ehitati. Ei olda veel pädevad sellele hinnangut andma, sest mingid isiklikumad emotsioonid on veel alles. Aga kui need kõrvale jätta, siis on ta erakordne teos. Ta on tõesti erakordne.

Kui räägitakse, et linnahall on nii kehvas seisus, et rekonstrueerida ei saa, siis kindlasti on seal küsitavusi, aga kui mõelda millisest seisust toodi välja vesilennukite angaarid, siis tundub linnahall suhteliselt heas korras olevat. Ma käisin angaarides mõned aastad enne seda, kui see restaureerimisse läks – see konstruktsioon oli päris varisemisohtlik. Õhukesed betoonkoorikud pudisesid, raudsarrused olid väljas, oli oht, et kui lumi peale sajab, siis see lihtsalt vajub läbi. Ometi toodi see raskest olukorrast välja. Restaureeriti, mitte ei ehitatud uuesti.

Kui nüüd öelda, et seda ei ole võimalik teha Linnahalliga, kus praegu inimesed käivad sees, kus toimuvad veel üritused, siis mina seda ei usu. Loomulikult see maksab ja siin ongi küsimus, mille eest me oleme valmis maksma? Kas me oleme nõus selle eest maksma, et meie kultuur säilib järjepidevalt, sealjuures ka meie ehituskultuur? Kui nõukogude perioodist peaks valima ühe objekti, mis säilitada, siis ma pakun välja, – ja ma olen kindel, et ma ei ole ainus, suur osa arhitekte arvab nii – siis see oleks Linnahall.

On muidugi teisi hästi toredaid objekte veel, mõned on ka korda tehtud. Näiteks Lillepaviljon, aga suur osa neist on ikkagi lagunenud. Kui oleks saanud valida, siis minu poolest oleks võinud pigem maha võtta Rahvusraamatukogu, mis ei ole päris Linnahalli tasemel töö. Ma olen siinkohal täiesti nõus Siiri Vallneriga, kes ütles Ekspressis, et ta ei vahetaks isegi Linnahalli varemeid Oslo ooperiteatri koopia vastu.

Väide, et sinna ei ole midagi panna – see on arulage jutt! Tallinna ruumiloome kompetentsikeskus tegi linnahalli alale visiooni ilma linnahallita ja pakkus välja terve hulga funktsioone, mis sinna võiks sobida – need kõik võiks Linnahallis oma koha leida.

Funktsiooni puudumine ongi põhiargument, millele apelleeritakse. Et see ei sobi täpselt ooperiteatriks, ei sobi täpselt ERSO-le ega teistele esinejatele kontsertsaaliks. Võib-olla peaks natuke rohkem proovima? Kui ikkagi mõelda läbi, mida oleks sinna kanti vaja ja anda see ülesanne mitmele arhitektile lahendada, teha näiteks kutsutud või avalik võistlus, siis ma arvan, et saab täiesti sobiva tulemuse.

Muinsuskaitse on linnahalli osas minu meelest olnud väga vastutulelik, püüdnud kaasa mõelda ja teha nii palju järeleandmisi kui võimalik. Lisaks välisele vormile on keskne ja kõige väärtuslikum osa amfiteatri tüüpi saal. See peaks säilima. On kindlasti võimalusi anda sellele kuidagi kineetiline jagatavus, et teda saaks väiksemate osadena kasutada. Ta on nii suur, 4000 pealtvaatajaga üritusi meil palju ei ole. Aga samas väiksemad saalid kuluvad ikka ära. Eelkõige on siin tahtmist vaja!

Aga kui taaskasutamine tähendakski nullist uuesti üles ehitamist siis, kas Linnahall tulekski nullist üles ehitada?

Ei, kindlasti ei tule seda nullist üles ehitada. Nullist üles ehitades ei ole see enam muinsusväärtuse restaureerimine. Kui hoone on muinsuskaitse all, siis see tähendab seda, et kogu see substants sellisena on kaitse all, seda tuleb ka sellisena hoida ja korda teha.

See võib vajada mingeid lisatugesid, vundamendi kindlustamist vmt, aga maja maha võtta ja uuesti üles ehitada nagu tehti Sakala keskuse kellatorni osaga – see ei ole restaureerimine. Sakala keskus ei olnud muinsuskaitse all. Seal otsiti mahavõtmise vastastega kompromissi ja integreeriti uude projekti üks jubin vanast majast. Seda silmas pidades ilmselt ütleski Raine Karp, et pigem võtke kõik maha.

Äkki tuleks Linnahalli asemel midagi, mis 30 aasta pärast jällegi mõjub sama fantastilisena nagu praegu mõjub Linnahall.

40-aasta tagust aega me tagasi kerida ei saa. Selle ajastu hooneid enam ei teki. Meil ei olegi kaheksakümnendatest palju järel, mida tulevastele põlvedele näidata. Paneelikad on, aga varem või hiljem võetakse ka need maha. Võib-olla mingi kogum suudetakse hoida, et näidata tulevaste põlvedele, mismoodi sel ajal elati, aga üldiselt selle aja hooned kaovad järjest. Me ei pea tänaseid fantastilisi ehitisi ehitama linnahalli asemele. Selleks on mujal ruumi küllalt.

Kui selle aja tippteos on läinud, siis ta on jäädavalt läinud. Me võime seda aega vihata, põlata, tunda tema suhtes vastikust, aga me ei tohi selle ajastu kohale auku jätta. Me kaotaksime linnahalli lammutamisega väga suure tüki oma ehituskunsti ajaloost. Kui 100 aasta pärast tuntakse huvi, et milliseid hooneid ja kuidas tol ajal ehitati, on meil järel vaid tühimik.

Jah, Rahvusraamatukogu tehakse korda, aga sel ei ole sellist tähtsust võrreldes Linnahalliga. Selline maastikuline lähenemine, et sa võid katustele minna ja sealt üle kõndida mereni – see oli nii sümboolne. Kui nüüd Strateegiakeskuse arhitektid leiavad, et nüüd lõpuks avavad nad päriselt linna merele ja selleks peavad nad võtma Linnahalli eest ära, siis see on natuke naeruväärne. Võtta linna merele avamiseks maha sümbolehitis, mis avas okastraadiga merest eraldatud Tallinna merele - see on küüniline.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mulle mõjub see suur ristmik Linnahalli ja Paksu Margareeta vahel korraliku lõhena. Üle selle vaadates tundub Linnahall väga kaugel.

See ei ole Linnahalli viga, see on ümbritseva linnaruumi viga. Seda enam, et praegu on seal veel ümber suur parkimisala. Kui näidatakse pilti sellest, milline on olukord praegu ja milline keskkond tekiks siia Strateegiakeskuse uue visiooniga, siis muidugi on suur kontrast. Kui me aga teeksime ka praegusest Linnahallist pildi, kus ta on ümbritsetud roheluse ja veesilmadega, siis see kontrast kaoks. Need on sellised teadlikud mõjutamise võtted.

Samas kommentaaris ütlesite ka, et lammutamine ja asendamine ei klapi lõppkokkuvõttes laiemalt ka kliima- ja keskkonnaaspektidega. Kas ja kuidas pealinna näitel see kliimaküsimus üldse eksisteerib laiemas linnaruumist mõtlemises?

Arhitektide seas on see väga-väga päevakohane. Kui vaadata, milliste kriteeriumite järgi arhitektid valivad iga aasta parimaid arhitektuuriobjekte, siis on näha, kuidas on toimunud paradigma muutus. Enam ei pääse löögile see, kes on teinud kihvtima vormi, teinud ägedamad fassaadid või kasutanud kallimaid materjale – ei. Hinnatakse pigem seda kuivõrd nutikalt on majale lähenetud, nii inimese seisukohast kui ka hoone keskkonna jalajälje seisukohast. Kuidas ja kas on seda suudetud teha mitteraiskavalt. Seepärast pääsevad löögile ka pigem väikesemahulised hooned ja rekonstruktsioonid.

Tänavu sai näiteks kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia Pelgulinna riigigümnaasium, mille nii konstruktsioon kui fassaadiviimistlus on puidust. Selle süsinikujälg on seega väiksem kui betoonkoolimajadel.

Valitakse välja selliseid objekte, kus on selle peale teadlikult mõeldud. Ka maastikuarhitektuur on täna rohkem kui varem päevakorras. Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia sai Uus-Veerenni park, kus taaskasutati näiteks ära olemasolevat asfalti. Ei visatud seda ära vaid mängiti võimalikult palju olemasoleva materjaliga. Põhimõtteliselt nagu nõukogude ajal, kui midagi saada ei olnud. Siis me olime ka hästi säästlikud, pidi tegema peedist pesumasina. Nüüd on see sama aeg ringiga tagasi tulnud, teisel põhjusel. Igasugune raiskamine on out ja laristamise aeg on läbi.

Ei saa muidugi öelda, et tellijad nende ideedega ruttu kaasa tuleksid, aga mingil määra ikka. Kui ühiskondlik surve või ka reklaam selles suunas töötab, siis ta hakkab see ühiskonda mõjutama ja hakkavad tulema ka keskkonnateadlikud tellimused. Ehituses rohkem puitu ja taaskasutust.

Kas arhitektuurist nähtub ka juba rohepesu? Ehitatakse näiteks midagi täiesti ebavajalikku, aga väga säästlikult või taaskasutavalt.

Kindlasti, aga ütleme nii, et arhitektid on üsna skeptiline ja terav seltskond. Sellised asjad nähakse läbi. Kui tehakse katus täis päikesepaneele, mis oleks justkui hästi energiasäästlik ja annab ehitisele A-klassi, siis tekib kohe küsimus, et kust need paneelid tulevad, milline energia nende tootmiseks ja transpordiks kulub, milliseid maavarasid nende ehitamiseks kaevandatakse jne. Need küsimused tekivad, eriti siis, kui selgub, et päikeserikkal ajal keegi seda energiat ei vaja, aga paraku tulevad suunised kõrgemalt poolt ja meil ei jää üle muud kui neile alluda.

Puit on praegu hästi aktuaalne materjal, mida propageeritakse kui kõige keskkonnasäästlikumat. Samas tekib kohe küsimus, et kui pikaks ajaks me maja ehitame? Tavaliselt määratakse projektis maja kestvuseks minimaalselt 50 aastat, aga tegelikkuses peaksid majad oluliselt kauem vastu pidama.

Kui teeme näiteks ooperiteatri või ka koolimaja, siis selle iga võiks olla pigem 250, mitte 50 aastat. Sel juhul tekib ka küsimus, kas puit on kõige õigem materjal? Võib-olla on õigem teha need siiski betoonist? Eriti kuna puit vajab välitingimustes ja meie kliimas ka pidevalt hooldust. Mida see omakorda keskkonnale tähendab? Või kui tuleb midagi välja vahetada? Meil on kurb näide, kuidas Vaida puidust jalakäijate sild mõne aastaga ära lagunes. Igal pool ei ole puit kõige õigem materjal, eriti, kui ehitajal puudub vastav kompetents.

Siin peaks hakkama päriselt süsteemselt mõtlema, kui pikaks ajaks me ehitame ja kuidas ehitist saab järelkasutada. Sest järelkasutamine, näiteks konstruktsiooni osas, on igal juhul mõistlikum kui täielik lammutamine. Kõige ökoloogilisem ja ökonoomsem arhitektuur on hea arhitektuur – see, mida maha võtta ei taheta, see, mida iga hinna eest tahetakse alles hoida. Ka 200 või 300 aasta pärast.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas see süsteemsem mõtlemine või keskkonna element Exceli tabelisse võiks jõuda?

Juba hakkabki jõudma. Praegu veel ei nõuta seda jalajälje arvutust, aga see tuleb peagi. Tänavuste arhitektuurpreemiatest järeldatavad märksõnad olid samuti mõistlik ehitamine ja ressursside kokkuhoid. Need peavad saama harjumuspäraseks. Sellist arulagedat raiskamist nagu näiteks oli ministeeriumite ühishoone ehitus, enam ei tohi lubada.

See on kahtlemata kõige ebaökonoomsem ja ebaökoloogilisem ehitusnäide meie linnaruumis - täiesti toimiv hoone võeti maha ja ehitati asemele praktiliselt sama mahuga hoone, natukene kõrgemate vahelagedega, et saaks panna nõuetekohaseid ventilatsioonitorusid. Maa-alused autokohad olid ka olulised. Uus Exceli tabel peaks sellise ehitise kavandamise juures näitama punast tuld. Võid ju teha uue hoone kullast ja karrast, preemiale sellega enam ei kandideeri. Täna vaadatakse rohkem arhitektuuri sisulist poolt.

Muidugi ei tähenda see, et esteetika jääks päris kõrvale. Arhitektuur kui kunst peab ikka olema, aga see ei tohi olla esteetika esteetika pärast – palju kallist materjali, keerukad tööd ja materjalimahukad konstruktsioonid lihtsalt sellepärast, et oleks äge arhitektuur. Asi peab mõtestatud, läbi töötatud ja ruumikasutuse mõttes ökonoomne olema.

Tänavuse kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia sai uute detailidega Põltsamaa loss – ikka see vana väärtustamine ja töös hoidmine. Emotsioon ei jää kindlasti seepärast kõrvale, asi peab ikka arhitektuurilt köitev olema. Lihtsalt maja kordategemine või energiatõhususe tõstmine ei saa kunagi preemiat. Peab andma ka mingi lisaväärtuse, aga see ei saa tulla priiskavalt või prassivalt.

Ka Telliskivi rajooni uus visioon on kirgi kütnud. Kas uut hotellidega lahendust oleks Tallinnal rohkem vaja kui kultuurielu tuiksoont?

Ma olen endiselt äärmiselt üllatunud sellest, kui hästi kogu Telliskivi kvartal käima läks. Need ei olnud mingid ilusad majad seal. Täiesti nõukaaegsed jäänukid, tavalisest silikaattellisest, räämas ja suhteliselt identiteeditud. Vaikselt aga on asi arenenud ning see on tore, et siin ei ole tehtud midagi kapitaalselt teiseks ehk korralikult korda. Endisaegne tööstuskihistus on päris ehedalt alles hoitud, korrastatud ja kujundatud käepäraste vahenditega. Ehk ainult Fotografiska on põhjalikult korda tehtud, aga see on ka väga hästi õnnestunud.

Ja kui mõnus keskkond see on. Kui palju sinna tuleb turiste ja kui palju seal käib oma rahvast ning mitte ainult ümberkaudseid. Kui panna sinna kõrvale näiteks udupeen Porto Franco ala, kus olid ka kunagi vanad paekivist tööstushooned, mida oleks võinud säilitada. Võeti kõik maha ja tehti uus. Väga hea arhitektuur, väga head arhitektid, kõik tip-top, aga kuidagi hingetu on see ühe korraga väljaehitatud kaldapealne. Sellega võrreldes on Telliskivi tunduvalt elavam koht.

Telliskivi ja Reisijate tänava uusarendusplaan õnneks ei näe ette päris kõikide vanade hoonete lammutamist. Alles jääb vana depoohoone. Eks see oli arvata, et nende kõige lihtsamate juurdeehituste asemele kord midagi uut tuleb ja ma loodan, et arendaja pingutab, et see oleks koha vääriline. Loodan, et see arendus ei vähenda ka Telliskivi kvartali kultuurisuunda, iseenesest pole ju ka hotellis ja ärihoonetes midagi halba, kui nad suudavad omalt poolt midagi keskkonnale pakkuda ning ei laiuta suurte parkimisaladega.

Aga vana kihistuse säilimine on väga oluline. Miks on Rotermanni kvartal nii kihvt? Sellepärast, et seal on alles hoitud nii palju vana substantsi, millega seostuvad lood ja legendid – Stalkeri käik on siin ehk kõige ilmekam metafüüsilise väärtuse kandja, koht, mis hoiab mälestust ühe kultusfilmi tegemisest. Kuidas sa seda väärtust Excelisse kirjutaksid? Ja muidugi see uus arhitektuur, mis on siia lisandunud – väga kerge oleks vana uue saamatu ehitusega ära rikkuda. Õnneks on siin head arhitektid tööd saanud. Laudsepa töökoda näiteks oma kolme klaasist torniga – see on nii äge!

Ükskõik milline arhitekt välismaalt külla tuleb, esimese asjana viin ma ta Rotermanni ja Telliskivisse. Need on Tallinnas põnevamadki kohad kui vanalinn. Ka Noblessner areneb jõudsalt. Seal on vanu ja tohutult ägedaid veel tsaariajast pärit tööstushooneid, mis annavad piirkonnale väärtuse ja hoopis teise hingamise kui uusarendustes. Siin on üksjagu metafüüsiline ja müstiline tööstuskeskkond, selline, mida täna enam ei saa teha. Ükskõik kuidas me ka ei püüaks, seda ajaloo aurat me kätte ei saa.

Kui ühes hoones on ajalugu, siis ta seal on. Seda sinna sisse projekteerida ei saa. Sellepärast ongi kahju, kui võetakse vanad hooned maha ja tehakse läbinisti uus keskkond. Samamoodi Linnahalliga – kui see maha võetakse ja kõik ühe ajastu hooned asemele ehitatakse, siis seal ei ole enam seda ajalugu ega mitmekesisust ja maja, mis meenutaks endaga seotud lugusid. Jääb ainult see lugu, et kunagi oli meil siin selline äge asi nagu Linnahall. Paarisaja aasta pärast on muidugi jälle omad vanad hooned, aga midagi väga olulist läheb kaduma.

Telliskivis tehti millestki, mis kedagi eriti ei huvitanud, midagi, mis kõiki huvitab. Nüüd suunatakse kogu asi kellelegi uuele ning kohalik ja pikemas perspektiivis ka turist peab omale uue koha leidma.

Nii selle gentrifikatsiooniga on, aga seda annab natukene suunata. See ongi töö, mida peab tegema Tallinnas Strateegiakeskuse ruumiloome osakond. Sealt võiks tulla ideed, kuidas hoida seda väärtust, mis meil on. Seda, et piirkonnad muutuvad, eks see on loomulik ja tean seda omast käest väga hästi. Kuskil paarkümmend aastat tagasi, kui me hakkasime Pelgulinna kortermaja ehitama, kuhu ka ise elama tahtsime minna, ja ehitamiseks pangalt laenu küsisime, siis öeldi, et sinnakanti te ei müü ju ühtegi korterit. Mitte keegi ei tule ju niisugusesse kohta elama.

Siis me püüdsime näidata, et vaadake, 20 minutiga jalutab Pelgulinnast Raekoja platsi ja 20 minutiga ka Stroomi randa - kuidas te ütlete, et sellel kohal puudub väärtus? Öeldi ei, kinnisvarahindajad analüüsisid ja teatasid, et puudub väärtus. Analüüs toimus selle põhjal, et seal polnud eelnevalt midagi müüdud. Loomulikult ei olnud, sest sinna ei olnud varemalt ka ühtegi arendust tehtud.

Kui kõik tagastamisprotsessid olid lõpuni jõudnud, inimesed oma majad tagasi saanud ja said hakata vabalt nendega tegutsema, siis läks müük ka lahti. Loomulikult avastati, et see on hea koht, loomulikult hakkas ta arenema, võib-olla isegi liiga suure kiirusega, tõusid korterite hinnad ja maamaks ning uued jõukamad elanikud on eluheidikud ja pensionärid suures osas välja vahetanud ja majad remontinud. Ehedaid vanu maju jääb järjest vähemaks, samuti rohelisi aedu. Peened koeratõud on ka krantsid välja vahetanud. Eks ta on nii läinud kõikjal kesklinnaümbruse agulites.

Veelkord Telliskivi juurde tagasi tulles – eks eraomanikul on oma õigus omal maal toimetada ja oma nägemus, mida ta seal teha tahab. Linn saab ehk veidi suunata, aga mitte öelda, mida ta tegema peab.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida veel teha, et steriilsus ei sõidaks pidevalt elule sisse?

Selles mõttes selle vastu midagi teha ei saa, et kui sa tahad, et maja sul püsti püsib, siis pead midagi ette võtma. Pelgulinna majad on paljud üle 100 aasta vanad ja vajavad renoveerimist. Ainus lohutus on see, et eks nad 20 aasta pärast on jälle natuke kulunud. Linn jälgib väga tõsiselt, et neid maju ära ei rikutaks, miljööväärtuslikel aladel on väga karmid nõuded. Teinekord liigagi karmid.

Sveta Baari osanik Roman Demtšenko ütles eelmine nädal "Terevisoonis", et kultuurikorraldajad pidevalt tõstavad tänamatu tööna arendajate jaoks kinnisvara väärtus. Kas selle eest saab ka mingit kaitset pakkuda?

Eks ma arvan, et selle töö eest täname me neid kõik, kes me nendel kultuuriüritustel käime ja sellest rõõmu tunneme. See võib olla ka kinnisvaraarendajate kava, et meelitada sinna kõigepealt kultuur kohale ja siis, kui koht on nii-öelda sisse söödetud, siis teha sellest korralik äriprojekt. Aga see on erakapital.

Kahju on pigem sellest, et nii palju kohti on läinud liiga tavapärase vana suhtes ignorantse arenduse teed. Näiteks hipodroom. Seal oleks võinud vähemalt hobuste ovaalse võidusõiduraja säilida. See oli esimene Eesti ringrada, meeletult hästi ehitatud. Kes seal sõidavad, kiidavad seda siiamaani. Kuidagi oleks võinud seda aurat seal säilitada, ka see on meie kultuur. Aga ei – mindi ülbelt ja ahnelt peale, et saaks aga rohkem kinnisvara arendada. See on see kurb moment.

Kas Tallinna selle suve valulikud ümberehitused olid oma valu väärt?

Minule tundub, et ei olnud. Ma lootsin ikka midagi palju enamat. Et nüüd tulevad uhked bulvarid ja rohkelt haljastust – puud, põõsad, rohukõrred – see kõik hoiab linnakeskkonna inimlikuna. Aga ei midagi sellist! Ikka laiutavad autod liiga laiadel sõiduridadel, mis kutsuvad kiirust ületama.

Me elame täna teadmisega, et meie naaberriik on agressiivne et me peame ka kõige hullemaks valmis olema. Kus on meie varjendid, varjumispaigad? Selle kapitaalse tänavate ehituse käigus oleks võinud ka sellele mõelda. Olen mõelnud, et meil käib kogu tänavaehitus autode ja torude järgi. Haljastust saab panna täpselt nii palju, kui torudest ja autodest ruumi üle jääb. Tavaliselt ei jää seda üldse üle. Nüüd tuli esimene teade, et puid on hakatud torudes istutama, et puud ajaksid juured hästi sügavale ja ei lõhuks kommunikatsioone. Võib-olla oleks mõistlikum panna kommunikatsioonid kinnisesse kanalisse jooksma.

See võiks olla nii kõrge, et seal saab püsti liikuda ja vajadusel parandustöid teha ning ühtlasi oleks see hädakorral ka varjumiskoht. Ma kujutasin ette, et midagi niisugust tuleb nüüd kohe-kohe, kui see sõda Ukrainas lahti läks, aga ei midagi sellist. Meil on igal torutüübil oma valdaja, hoolitseb ainult oma torude eest. See tähendab, et kui on vaja paigaldada gaasitoru, siis tuleb Eesti Gaas, kaevab tänava lahti, asetab sinna oma torustiku ja paneb asfalti peale tagasi. Järgmisel päeval võib aga tulla näiteks Tallinna Vesi oma torusid paigaldama ja kaevata täpselt sama koha uuesti üles – kohutav prassimine.

Puudub süsteem, et neid asju koos hallata. See on puhtalt organiseerimise küsimus. Võiks ju teha kasvõi Messengeri grupi kõikide toruvaldajate vahel ja kirjutada, kui keegi kaevama asub, et kuulge, kaevame nüüd need tänavad lahti, äkki teil on ka miskit seal vaja asjatada?

Ma just puutusin sellega kokku Magdaleena tänaval. Meil on seal paar maja ehituses ja tekkis probleem, et ehitusele ei saa tuua materjale, sest kogu tänav oli üles kaevatud. Siis pandi tee kokku tagasi, aga töödejuhataja ütles, et kohe-kohe tulevad veemehed ja kaevavad uuesti täpselt sama koha üles, et oma torud välja vahetada.

Sellist kilplaslikkust on palju ja see on see prassiv ja raiskav stiil, mille vastu peaks praegu tõsiselt seisma. Ma ei ütle, et me peame hakkama kohutavalt askeetlikult elama, aga me peame otsima neid kohti, kus saab kokku tõmmata ja ökonoomsemalt tegutseda ja nutikamalt organiseerida. Meil on olemas kõik nutisüsteemid, et asi võiks toimida.

Suvisest tee-ehitusest - jalutasin ühel kuumal suvepäeval Estonia juurest Raua tänavale mööda kitsaid puidust sildasid. Ilm oli kuum, päike kõrvetas lagipähe ja ei olnud kuhugi hetkekski kõrvale astuda, et natukenegi varju leida, mingi hetk hakkas päris paha, istuda ka ei olnud kuskile. Vaatasin siis vanu inimesi, kes tulid kepi najal – kui peaks keegi ära minestama, siis ei pääse ka kiirabi ligi.

Oleme täna olukorras, kus me peame tänavaehituse ja liikumisruumi väga põhjalikult läbi mõtlema, sest äärmuslikud ilmastikuolud sagenevad. Nii kuum päike kui tugevad tormid. Üks jubedamaid nähtusi on viimastel aastatel sagenenud jäävihm. Tänavate projekteerimisel ei piisa enam autopöörderaadiuse ja valgusfoori läbilaskevõime tundmisest.

Kas trammi- ja ühistranspordiliinide lisandusi saab vähemalt tähistada?

Ma tahaks loota. Mulle tundub, et selles vallas liigume vaikselt paremuse poole. Loomulikult ollakse linnavalitsuse suhtes kriitilised, kõik ei ole kaugeltki hästi, aga tegelikult juba räägitakse ka linnavalitsuses õigetest asjadest. Ei räägita enam ainult sellest, et auto on inimõigus ja sellega peab saama iga ukse ette. Räägitakse juba ka ratastest, jalakäijatest ja ühistranspordi parandamisest ja see on suur samm edasi. Veel mõned aastad tagasi tundus, et linna juhivad vaid autousku inimesed.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas uuest automaksust võib loota, et see muudab linnad jalakäijasõbralikumaks?

Kui mõnda maksu tõsta või panna lisaks, siis automaks on see, mille puhul ma arvan, et see läheb õigesse kohta. Samas on palju makse, mida võiks vähendada, et inimestel oleks kergem ja nad käituksid õigemini. Aga automaks on täna minu jaoks täiesti põhjendatud. Meil on täna vähemalt linnas võimalik elada ilma autota.

Maapiirkondades see kindlasti nii ei ole ja siinkohal tuleks võib-olla teha erisusi. Kui inimene elab piirkonnas, kus ei ole võimalik ühistransporti kasutada, siis võib-olla tuleb leida talle mingi kompensatsioon. Rääkimata invaliidiautodest või paljude väikeste lastega pered. Siin peaks jälle hoolitsema linn selle eest, et tänavatel saaks hästi kõndida. Meil on majas noor perekond, kes viib lapsed iga hommik kastirattaga lasteaeda. Neil on ka õigus minna oma kastirattaga, mitte autoga.

Töökohta ei saa ka muidugi valida. Kui sa elad Mähel ja käid tööl Nõmmel, siis on keeruline, aga siis peakski olema mugav ka ümber istuda. Tegelikult on hästi klappivate bussidega palju mugavam sõita, kui hommikul ummikus istuda. Eelkõige tuleb ilma autota liikumine teha inimestele kättesaadavaks ja mugavaks.

Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussarjas "(H)arutus" ütles Tallinna abilinnapea Madle Lippus, et Tallinnas on ruumiloomes vastutus ära hajunud ja seda ametkondade mastaabi tõttu. Ta tõi näiteks välja, et üksnes Tallinna linnaplaneerimise ametis töötab 110 inimest. Kuidas võiks ruumiloome olla korraldatud ja kes selle eest lõpuks peamiselt vastutada võiks?

Praegu see olukord ongi ju selline, et Madle Lippus vastutab Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üle ja samal ajal on loodud Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome osakond, mis allub läbi linnakantsleri linnapeale. Need kaks omavahel millegipärast kokku ei saa. Linnaplaneerimise amet, kes vastutab Tallinnas linnaplaneerimise eest, ei tea, mida ruumiloome osakond teeb. Vaat see on haige süsteem.

See ei ole demokraatlikus riigis kohane, et linna planeeritakse salaja suletud uste taga nii, et isegi teised linnaruumiga tegelevad inimesed ei tea, mis seal sünnib. Linnaplaneerimine peab olema eelkõige avatud. Nii avatud kui veel olla saab ja linnakodanikud peavad teadma, millega linnas tegeletakse. Nagu mõnikümmend aastat tagasi, et kellelgi on oma rühmake, kes omaette toimetab ja siis nad tulevad välja, et vot nüüd me teeme niimoodi hoopis. Me salaja projekteerisime siin. See oli minu jaoks niivõrd üllatav.

Peaksime teadma mis on nende peamised küsimused. Meil peaks olema võimalus anda suuniseid, mõelda kaasa, saata ettepanekuid. Rääkimata sellest, et kursis peaks olema ka Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Nemad, kes vastutavad ja reaalselt peavad neid asju ellu viima. Kuidas nemad nüüd sellest visionääride tööst on välja jäetud? See ei ole kuidagi tänasel päeval ühele Euroopa pealinnale kohane.

Ja loomulikult tekib sellises olukorras kohe üles küsimus vastutusest – kes vastutab Tallinna linnaruumi eest, kui selle eest vastutama pandud aselinnapead linna strateegilistesse planeeringutesse ei pühendata? Ja kus on linnaarhitekt, kellega linnaruumi ja arhitektuuri teemadel rääkida? Ei ole võimalik arutada asju terve osakonnaga, keegi peab olema võtmeisik – linnaarhitekt, kellega neil teemadel rääkida, kes linna esindab.

Mis takistab Tallinnas seda, et oleks üks inimene, kellest kõik need küsimused kuidagipidi läbi jooksevad?

Mitte miski ei takista. Linnaarhitekti ametikoht kaotati meil ära, ei tea miks. Selge on see, et üks inimene ei vastuta ega ei otsusta kogu linna planeerimise ja arhitektuuri üle ning see, et on suurem ekspertrühm kes linnaruumiga tegeleb, on väga positiivne. Aga linnal peaks olema ka keegi, kellega suhtleb ajakirjandus, kellega saab linnas projekteeriv arhitekt või arendaja asju arutada. kellel on kogu linnaplaneerimisest ülevaade. Praegu Tallinnas sellist inimest ei ole.

Tartu on siinkohal hea näide. Seal on viimased kümmekond aastat olnud tugevad noored linnaarhitektid, kes on väga jõuliselt suunanud linna kvaliteetse linnaruumi poole. Alati võib kritiseerida, kas see või teine samm oli õige, aga vähemalt on sellele seal tähelepanu pööratud. Võib ka öelda, et Tartu on maastikuarhitektuuri pealinn. Seal on maastikuarhitekte päris palju rakendatud just nimelt tänavate, platside ja parkide projekteerimisel ning see on kohe näha: mis taimi on kasutatud, kuidas on tänavad projekteeritud, mis materjale on kasutatud. See on nii oluline.

Tallinnas kohtab siiani mõtteviisi, et tänav on ju teeinseneri teema. Peab olema äärekivi 10 sentimeetrit, rentsel ja kõik kalded õigesti, aga see, kuidas inimene seal liigub ja milline emotsionaalne teekond tekib – see ei ole teema. Tartu on selles osas olnud suunanäitaja.

Viimaste aastate jooksul on palju mõtteid ja arvamusi linnaruumi teemal hakatud avaldama ka ühismeedias. Kuidas need võiks jõuda edukalt inimesteni, kes neist aru saavad ja midagi peale oskavad hakata?

Ma tean, et neid lehti ja arvamusi jälgitakse. Ka linnavalitsuse töötajad jälgivad seda, Madle Lippus kindlasti hoiab linnateemalistel kirjutistel silma peal. Selles mõttes on ühismeedial ikka väga suur mõju. Paljud ideed, mis sinna tulevad, korjatakse ka kuskil üles. Loomulikult võiks see olla süstemaatilisem. Linnal võiks olla oma koduleht, kuhu saab panna mõtted ja ettepanekud ning suhelda, sest häid ideid võib tulla igalt poolt.

Positiivne on see, et mõtted, mis vanasti jäid võib-olla sõpradega napsulaua taha, jõuavad nüüd suurema lugejaskonnani ja keegi võib need üles korjata ning edasi jagada. Osatakse juba nõuda ka kvaliteetset linnaruumi.

Arhitektide liit on mitu aastat vedanud Hea avaliku ruumi projekti. Väikelinnade keskused, mis on valmis tehtud ja millest osad meeldivad rahvale rohkem, teised vähem, on näidanud, millised on meie võimalused ja mida saab ära teha selleks, et avalik ruum oleks selline, kus on mõnus aega veeta. Et puhkamiseks ei pea tingimata linnast ära tormama.

Kordatehtud Vana-Kalamaja tänaval on näiteks tõesti mõnus liikuda. Vahel mulle tundub, et kiputakse isegi üledisainima, kui selline võimalus antakse, aga see on parem kui kujundamata tänav, kus on ebamugav liikuda. See on uskumatu, kuidas heas ruumis distantsid vähenevad. Kui on selline linnaruum, nagu on Vana-Kalamaja tänaval, siis sa ei pane tähelegi, kuidas oled Balti Jaama juurest jõudnud juba mere äärde.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Lõpetuseks äkki oskate anda mõned arhitektuurisoovitused?

Mina olen muidugi vanade keskkondade ja majade fänn ikka. Mulle endale meeldib teha uusi ja moodsaid projekte, aga inspiratsiooni kogun pigem vanadest majadest. Mu lemmikobjekt Eestis on Kuressaare loss, mida Kuressaares käies alati külastan. Ehkki ta ei ole päris ehe, paljuski on ta üles ehitatud vanade joonise järgi. Aga seal on siiski tugev metafüüsika, lausa müstiline noot sees. Seal on minu jaoks ka tugev Louis Kahni vaim. Tema isa töötas lossis ja Kahn on oma mälestustes korduvalt maininud saart, kust ta tuleb ning kus on suur vana loss.

Vanematest hoonetest tuleb ehk ka mu armastus betooni kui materjali vastu. See kannab tugeva ja jõulise ehitise kuvandit. Mulle meeldib seda kasutada katmata, nii, et valu jäljed jäävad nähtavale, tulemus on jõuline ja igavikuline.

Mulle meeldivad ka vanad tööstusehitised, Tallinna mereääres on neid peale ranna avanemist palju välja tulnud. Kuulsaim on kindlasti vesilennukite angaar. Noblessneri alal on palju põnevat näha: allveelaevaehituse angaarid, rööbasslipp ja põikstaapelplats, kus on veel täiesti töötav liikuv sild. Palju on ka kaduma läinud juba, uued ehitised pressivad jõuliselt peale.

Mul on puitagulites ka üksikud väikesed lemmikmajad, mida ma käin aeg-ajalt vaatamas. Teen vahest teadlikult väikese ringi ja käin vaatan ja pildistan neid jälle. Mõtlen, et kuidas ikka on omal ajal tehtud selline maja – natuke nagu ebaloogiline, isegi juhuslik, aga samas väga lummav.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "ID"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: