Suveperioodi kõige kuumem arhitektuuriuudis oli see, et pealinnale valiti pärast viieaastast arhitektuuripeata olekut uus linnaarhitekt. Eestis on olnud väga säravaid linnaarhitekte. Meenub kohe Olev Siinmaa, kelle juhtimisel sai Pärnust 1930-ndatel moodne kuurortlinn. Samuti uudse süsteemse lähenemisega Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus, kelle planeeritud on Tähtvere aedlinn, Tartu üks ihaldatumaid elamispaiku, aga kelle suurimaks teeneks peetakse hoopis seda, et paneelelamute pealetung ei jõudnud Tartu mahapommitatud südalinna. Linnaarhitekt lasi sinna kiirelt puud ja põõsad istutada.

Tallinnas 20 aastat linnaarhitektina töötanud Dmitri Bruns pidas üheks oma suurimaks teeneks seda, et ta suutis tõestada Tallinna sobilikkust 1980. aasta olümpiamängude purjeregatiks ning sai seeläbi siia suured investeeringud olümpiaehitiste tarvis. Samas heidetakse talle ette, et ta ei kaitsnud piisavalt Keldrimäe puitasumit ning 1970-ndatel täitus see pika ajalooga koht paneelelamutega.

Nullindatel tuli Eestis peale noor arhitektide põlvkond, mis nägi linnaarhitekti ametis suurt potentsiaali ja väljakutset: Toomas Paaver asus tööle Kuressaarde, Oliver Alver Rakverre, Karri Tiigisoon Pärnusse, Tiit Sild Tartusse, Marko Männik Viljandisse ja Jaak-Adam Looveer läks Kihnu valla arhitektiks. Ülar Mark oli juba mõni aasta varem saanud Narva linnaarhitektiks. 2013. aastal asus noor Tšehhist pärit arhitekt Jiří Tintěra tööle Valga linnaarhitektina.

Noorte jõuliste ideedega linnaarhitektide pealetulek jätkus ka edaspidi ning  tundus, et meie suuremad linnad liiguvad üsna õigel kursil. Kõige tuntavam oli ehk Tartu areng Tiit Silla ja Tõnis Arjuse juhtimisel – noorte julgete meeste tulekuga said igapäevaseks arhitektuurivõistlused, linna arengut suunati  äärealadelt kesklinna ning otsustavalt võeti tähelepanu alla jalakäijad, ratturid ja linnahaljastus. Tundub, et linna juhtkond usaldas oma arhitekti. Aga häid muutusi oli ka väikelinnades – Valga kindla kavaga kahanemise plaan on kahtlemata Tintera töö. Paljudesse väikelinnadesse tekkisid võistlusega silmapaistvad avalikud hooned, tähelepanu alla võeti linnakeskus.

Tallinn on taasiseseisvumise ajast saati olnud kõige suurem ehitustanner ning siin on ka kõige rohkem nii-öelda asjast huvitatud pooli, raha ja ka sellega seotud võimumängu. Üle 20 aasta Tallinna linnaruumi käekäigu eest vastutanud Endrik Männi tööpõld oli laiem kui ühelgi tema ametivennal või -õel, kindlasti ka surve, nii alt kui ülevalt. Siinne maastik on olnud turbulentne – on olnud nii suuri õnnestumisi kui ka karme möödalaske. Suures pildis on linn siiski õiges suunas liikunud. Endrik Mänd on oma panusest oluliseks pidanud Tallinna suunamist mere poole – see on olnud küll aeglane, aga tänaseks juba hästi märgatav.

Juulis valiti 26 kandidaadi seast pealinna linnaruumi juhtima peagi 43-aastaseks saav Andro Mänd, kes on kahel korral ka arhitektide liidu presidendiks valitud. Seega ei ole vähemalt arhitektidel põhjust kahelda tema kompetentsis, vaadetes ega juhtimisoskuses. Andro Mänd on kahtlemata võimekas arhitekt ja tugev meeskonnamängija, süsteemne juht ja planeerija, hea esineja ja diplomaat, kes püüab oma eesmärgini jõuda läbi rääkides ja ka kompromisse otsides. Tal on kahtlemata väga hea ülevaade, mis on viimastel aastatel toimunud nii Tallinnas kui Eesti arhitektuurimaastikul laiemalt.

Loomulikult ootame me kõik, et ta teeb, nagu oma loosungiga lubab, Tallinnast parima elukeskkonnaga Läänemere linna. Andro on avalikult öelnud, et tema ülesanne ei ole tegeleda pisiasjadega, üksikute projektide või väikeste detailplaneeringutega – et hea elukeskkonna jaoks on vaja rööbastele seada linnatransport ja jalakäijate turvalisus, peatada segregatsioon, monofunktsionaalsete piirkondade teke ja valglinnastumine, tegeleda kliimamuutustest ja sõjaohust tingitud probleemidega ning viia ellu 15 minuti linna idee. Lisaksin siia siiski veel vajaduse leida senisest suuremal hulgal projekte arhitektuurivõistlusega – kui mitte avaliku, siis kutsutud formaadina. Saatan kipub end ikka detailidesse peitma.

On aga linnaarhitektil võimu nii suurte asjade üle otsustada? Aus vastus on, et kui linnapoliitikud kaasa ei tule, ei saa ta teha midagi. Linnaarhitekti ametikoht kõlab küll uhkelt ja võiks arvata, et ta allub otse linnapeale või vähemalt abilinnapeale, siis tegelikult on ta vaid üks lüli linnaplaneerimise osakonnas, ametiredelil üsna teisejärguline. Siinkohal meenub Irina Raud, kes oli aastatel 1989–1991 Tallinna peaarhitekt ja ühtlasi Tallinna abilinnapea. 

Ideaalis peaks aga linnaarhitekt olema sõltumatu spetsialist, kes on ametis kindla perioodi, kel on otsepääs linna valitsuskabinetti ja kes ei sõltu poliitilisest turbulentsist. Linna arengu suunamine eeldab järjepidevat kindla suunaga tööd, mida ei tohi tühistada poliitikute juhuvisioonid või nende toetajate ärihuvid. Mitte nii nagu juhtus hiljuti Rakveres, kus linnavalitsuse suurtoetaja eesmärkide teostamiseks tühistati senised mängureeglid ning linnaarhitekt vaikima sunniti. Mis seal salata – ka Tallinnas pole selline praktika võõras olnud.

Loodan väga, et see aeg on läbi saanud ning parima võimaliku elukeskkonna poole püüdleb mitte ainult pealinna arhitekt, vaid kõik Eesti omavalitsused. Linnaplaneerimises on väga suur jõud ja selle kasutamine jätab jälje aastakümneteks, kui mitte sadadeks.