Tänapäeva linna iseloomustab lokaalse ja globaalse segunemine ehk glokalism – asumine ülemaailmse ja kohaliku sõlmpunktis.¹ Seejuures kehtib ütlus "mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt".² Väiksed sekkumised võivad esile kutsuda suuri muutusi, ka väike võib olla globaalse võrgustiku sõlmpunkt ning kohalik võib olla vastuvõtlik maailmast tulnud ideedele ja info liikumisele.

Arhitektuuri väikevormides peitub tahe teha rohkem kui just hädapärast vaja ning realiseerida tahetakse see vähemaga, kui ehk võimalik oleks. Kui väikesed asjad pole korras, häirib see tervikpilti. Modernismi käilakuju, Saksa-USA arhitekt Ludwig Mies van der Rohe on öelnud, et jumal peitub detailides.

Kunsti, disaini ja arhitektuuri piiril paiknevad väikevormid sunnivad loojat väljendama vähesega rohkemat. Rakk on keha kõige väiksem n-ö ehitusüksus, millel on kõik elu tunnused. Nii võiks iseloomustada ka kioskit: see on linnakeskkonnas üks väiksemaid autonoomseid ruume, millel ometi on kõik linnalikud tunnused. Kioskid kui linnarakud on väikesed ning sageli nii enesestmõistetavad, et jäävad sootuks märkamata. Sarnaselt rakkudega kioskid vananevad, uuenevad. Kioskid vahetavad asukohta. Ruumifragmentidena, osana suuremast tervikust jaotavad need linnaruumi osadeks.

Ühiskonnas on paljude väikeste arhitektuuriteoste mineviku, oleviku ja tuleviku määranud ja määravad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised hoovused. Kui näiteks tehnoloogias joostakse võidu, et luua aina väiksemaid esemeid, millel on aina enam funktsioone ja suurem võimsus, siis ruumiliselt käib võistlus vastupidise ehk suurema poole. Kas kõike suurt ka vajatakse või peaks otsima võimalusi, kuidas lahendada suuremaid probleeme väiksemate lahendustega?

Kioskimajanduse õitseng

Kioski kui hoonetüübi juured ulatuvad Pärsiasse ja Osmani impeeriumi aladele, kus neid oli rajatud alates XIII sajandist. Kioskid asusid paleede läheduses või nende aedades. Hoonetüüp arenes järk-järgult välja väikeseks, kuid võimsaks vormiks. Lääne kultuuriruumis peetakse kioskit aga harilikult ruumiks, mille vähemalt ühel küljel on avatav aken ning kus tavaliselt müüakse soodsa hinnaga tarbekaupu, nt ajalehti, ajakirju, tulemasinaid, sigarette ja maiustusi. Tallinna vanalinna ilmusid esimesed müügikioskid juba kesk- ja varauusajal, kuid laialdasemalt hakkasid levima koos raudtee rajamisega 1870. aastal. Kioskites müüdi tarbekaupa ja vahetati ka teateid.

Nõukogude Eestis sai nn kioskimajandus hoo sisse 1980. aastate lõpul ning tõelise õitsenguni jõuti pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Justkui üleöö pidi riik ümber lülituma tsentraalselt sotsialistlikult plaanimajanduselt kapitalistlikule süsteemile koos vabaturumajanduse, eraomandi ja ettevõtlusega. Ühiskonnakorralduse ja linnaruumi liberaliseerumine tekitas äritsemist ja kontrollimatut linnastumist. Kioskid paljunesid kui seened pärast vihma. Need andsid äsjase sotsialismimaa elanikele võimaluse proovida õnne eraviisilise kauplemisega ning seejuures täita linnaruumilisi tühimikke.³ Välimüügipunktid asusid käiguteede ristumiskohtades, majaesistel või varem olulise sümbolväärtusega väljakutel. Kioskite levikus ja paiknemises võib täheldada nõukogudeaegse modernismi nn puhta linnaruumi ideele vastanduvat kaootilist avaliku ruumi hõivamist.

Kioskikaubandus oli nii linnaliste kui sotsiaalsete muutuste indikaator, samamoodi nagu uued läänelikud hoonetüübid ja ehitusviisid iseloomustavad vastuolulist postsotsialistlikku linnaruumi. Pangahoonete ja hotellide kõrval said kioskid Eesti arhitektuurile iseloomulikuks ruumitüübiks. Ametlik arhitektuur jõudis ruumi kavandamisse enamasti alles lõppfaasis, kui sooviti tegevust laiendada, rajada üksikkioski asemele kioskite kogum või ehitada kioskist väikekauplus. Seega said paber­arhitektuuriga tegelemise kõrval arhitektid viimaks ometi ka midagi füüsilisel kujul realiseerida.

1990. aastatest 2000. aastate keskpaigani kavandasid iseehitajate kõrval kioskeid tuntud arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke, Vilen Künnapu ja Ain Padrik, Andres Alver ja Tiit Trummal, Madis Eek ja Margit Mutso ning Leonhard Lapin. Toona projekteeritust püsib tänini oma kohal siiski vaid kaduvväike hulk kioskeid. Üks eredamaid ja iseloomulikumaid näiteid on arhitektuuribüroo Okas & Lõoke kavandatud ASi Milamet tüüpkiosk, mis meenutab pigem väikest eset kui ehitist. Sellist kioskitüüpi võis leida Tallinna kaubamaja eest, Vabaduse väljakult, Narva maanteel postimaja juurest, Stockmanni lähistelt ja mujalt.

Poolsilindrikujulise perforeeritud plekist kaitseekraaniga kioski maksumus oli 130 000 krooni ehk tolleaegse keskmise korteri hind. Arhitekt Jüri Okas on märkinud, et sellist kioskit ei tule vaadelda kui hoonet, vaid kui tänavaruumi disainielementi. Arhitekti seisukoht oli ka see, et kioski tellijal pole suurt tähtsust, kuna iga huviline peaks seda saama poest osta samamoodi, nagu ta näiteks ostab muruniiduki.⁴ Selle näite põhjal on raske määratleda, kas kioski puhul on tegemist hoone, tarbeeseme, kunstiteose, arhitektooni, reklaamobjekti, tänavadisainielemendi, toote või kõige eelnimetatu segunemisega.

Ohustatud liik

Paljud taasiseseisvumisperioodil eraettevõtlusega alustanud, kes aitasid kaasa majanduse ja linnakeskkonna elavdamisele, on silmitsi seisnud muutuva maailma kriisidega. Muutunud on tarbimisharjumused ning veel enam kui varem on nõutav kauba ja teenuste kättesaadavuse kiirus ja mugavus. See tähendab nii kojuveoteenuseid kui ka kiireid (toidu)kullereid tänavatel.

Kunstnik Flo Kasearu käsitles näitusel "Ohustatud liigid" (Tartmus, 2020) Eesti eraettevõtluse, täpsemalt, väikepoodide võlu ja valu. Nähtus, et mõne või tihti ka vaid ühe töötajaga mikroettevõtted moodustavad Eesti ettevõtetest kuni 95 protsenti. Kõigist ettevõtjatest 28 protsenti on naised, kellest omakorda 72 protsenti on üksikettevõtjad.⁵ 

Kunstniku ema Margo Orupõld, kes on ka ise väikepoodi pidanud, rõhutab, et toidupood ei ole ainult toiduainete ostmise koht. Väikekohas muutuvad need paigaks, kus vahetatakse infot, saadakse kokku ja veedetakse meeldivalt aega. Kui seesugused väikepoed ja teenusepakkujad kaovad, kaob ka võimalus suhelda.⁶ Supermarketite levik on muutnud hoiakuid ja tarbimisharjumusi ning väikepoodidest on saanud valdavalt kaduv nähtus.

Kohalikel väikeettevõtetel on majanduse edendamisel siiski tähtis osa, nad pakuvad mitmekesiseid tooteid ja teenuseid. Pandlikkuse tõttu on neil võimalik kohaneda ja areneda ka keerulistel aegadel. Pealegi palkavad väikeettevõtted enamasti kohalikku tööjõudu, aidates vähendada töötuse määra ja hoides piirkonnas raha ringluses. Väikeettevõtete toetamine on oluline kõige eelmainitu kõrval ka kohaliku majanduse tuleviku kindlustamisel.

Nn ohustatud liikide nagu kioskite ja teiste väikeettevõtete kadumine linnaruumist on peale ruumilisele hõrenemise kahandanud ka vahetut suhtlust. Isegi kui elanike hulk linnades kasvab, siis nii Eesti kui paljude teiste riikide linnade territooriumid laienevad ebaproportsionaalselt.

Linnade laienemise, valgumise ja kasvuga on muutunud linna keskused, mis vastukaaluks tühjenevad, kahanevad ja kaovad.⁷ Linnad on harilikult ootamatute, pooljuhuslike kohtumiste ja ennustamatuse kasvulava. Ometi seisame silmitsi linnale omase spontaansuse kadumisega.

Nõrgad sidemed

Paratamatult mõtlen sellele, kas moderniseerumine peab alati toimuma millegi arvelt. Olgugi et tuleb otsida uusi väljakutseid, näen, et inimeste elus väheneb sotsiaalne lähedus ja ka huvi üksteise vastu. Levima on hakanud anonüümsus ja ükskõiksus. Kioskid on aga vahetu, ootamatu ning põneva suhtluse paigad.

Tavaliselt on neid rajatud pigem hädavajadusest kui sotsiaalsete sidemete parandamise soovist, kuid pea alati on nende lihtne ja sihipärane sekkumine toonud uut energiat ning muutnud nende asupaiku tähenduslikumaks. Omajagu kannustatuna nostalgiast leian siiski, et kioskitüüpe on võimalik edasi arendada ja tuua need taas, kuid uuel moel linnaruumi ning aidata sellega kaasa sotsiaalsete, majanduslike ja ruumiliste lünkade täitmisele.

Jaapani arhitekt Kazuyo Sejima on tõdenud, et avaliku ruumi määrab inimtegevus, mitte omandiõigus, juurdepääs või formaalne tüpoloogia.⁸ Avalikus ruumis saab korraga olla nii üksi kui ka seltskonnas. Teenuseid pakkuv avalik ruum toimib ühiskonna tihendajana, mis kas või lühikeseks perioodiks pakub inimestele võimalust kokku puutuda sõltumata rassist, klassist, vanusest, soost või usust. Erinevalt sotsiaalsetest kihtidest, kuhu oleme sündinud või millega liitunud, ei toimu juhuslikud kokkupuuted sugulussuhete, huvide ega usu pinnalt.⁹ Mida rohkem avalik ruum soosib suhtlust, seda rohkem üksteist mõistetakse ja hinnatakse.

Suhteid võib olla mitut laadi. 1973. aastal pakkus USA sotsioloog Mark Granovetter välja sotsiaalsete sidemete tugevuse ja nõrkuse teooria, mis kõneleb kolme tüüpi sidemetest: tugevad, nõrgad ja puuduvad sidemed. Tugevateks sidemeteks võib pidada suhteid perekonna, sõprade ja kolleegidega, kellega me palju kokku puutume ning mille sõlmimiseks kulub palju aega. Nõrgad sidemed on pooljuhuslikud ning tekivad seejuures kiiremini.¹⁰ 

Avalikus ruumis viibimine tekitab nõrku sidemeid, stimuleerib sidemete tekkimist sotsiaalsete võrgustike liikmetega, kellega me üldjuhul kokku ei puutu.¹¹ Seega pakuvad väikesed arhitektuurivormid hüvesid, mis pole üksnes majanduslikud, vaid ergutavad linlaste läbikäimist. Granovetter on tõdenud, et sotsiaalse mobiilsuse ja informatsiooni levimise seisukohalt avavad nõrgad sidemed ühiskondlikku süsteemi ning on seega tähtsamad kui tugevad sidemed.

Linnaruumi akupunktuur

Vastukaaluks suurtele avatud ruumidele, kuhu kutsutakse sisse, toimuvad sündmused kioski ümber. See loob erisuguse ruumikogemuse, mida ükski teine ruumitüüp nii kontrastselt esile ei kutsu. Avatud kiosk võib olla ekstravertne ruum, avatud luugi kaudu suheldakse tavalisest palju enamatega, kui kioski väike maht seda eeldaks. Avalikku ruumi paigutatud kioskid edendavad tegevusi, ruumiline katkestus pakub võimalusi astuda korraks kõrvale. Koordineeritud juhtimisstruktuur kioskipidamisel üldiselt puudub. Kehtivad kirjutamata reeglid alates sellest, millist teenust keegi pakub, kuni selleni, kuidas külastajatel on kombeks käituda. Nii püsivad kioskid tavatu ja argise vahemaal.

Seega võiks kioskite kavandamisel lähtuda linnaruumilise akupunktuuri meetodist, mille rakendamine ning praktiline vajadus on tihedalt seotud ühiskonnas levivate ilmingutega. Mõte leevendada valupunkti vaid väikese tervendava puudutusega pole seotud ainult konkreetse paiga, vaid kogu piirkonna tervendamisega. Väikeses mõõtkavas on võimalik nn akupunktuuripunkte asetada hõredalt, kuid katta siiski suurema maa-ala, selleks et lahendada ruumilised kitsaskohad ja rahuldada nii argiseid kui ka tavatuid vajadusi. Tundlikult kavandatud avalik ruum koos eriilmeliste ruumifragmentidega võimaldab nii suuremate rahvahulkade kui ka väiksemate rühmade kogunemist ning toob tagasi linnale omase sumina ja vahetu suhtlemise võimaluse.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl "Väike, mis on suur" (juhendajad Martin Melioranski, Ingmar Melioranski ja Eik Hermann).

¹ Jussi Jauhiainen, Linnageograafia: Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 53.

² Ezio Manzini, Disain kui kõik disainivad: Sissejuhatus sotsiaalset innovatsiooni edendavasse disaini. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, lk 46.

³ Ingrid Ruudi, Ehitamata: Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015, lk 14.

⁴ Ümar kiosk müüb paremini. – Äripäev 6. XI 1996, https://www.aripaev.ee/uudised/1996/11/05/umar-kiosk-muub-paremini.

⁵ Flo Kasearu isikunäitus "Ohustatud liigid". – Tartmus, https://tartmus.ee/naitus/flo-kasearu-isikunaitus-ohustatud-liigid/

⁶ Hanna-Liis Kont, videotuur näitusel Flo Kasearu "Ohustatud liigid", Tartu Kunstimuuseum, 7. IV 2020. Videosalvestus, 6 min 18 sek. Kättesaadav: Youtube, https://www.youtube.com/watch?v=1Hbp79dt8Ko&t=8s (vaadatud 27. X 2023).

⁷ Rafi Segal, Els Verbakel, Urbanism without Density. Hoboken: Wiley, 2008, lk 6–11.

⁸ Eve Blau, Inventing New Hierarchies. – The Pritzker Architecture Prize, 2010, https://www.pritzkerprize.com/2010/essay

⁹ Samas.

¹⁰ Ezio Manzini, Disain kui kõik disainivad: Sissejuhatus sotsiaalset innovatsiooni edendavasse disaini. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, lk 155.

¹¹ Andres Sevtšuk, Elu ja äri Londonis ja Annelinnas. – Vikerkaar VII 2020, https://www.vikerkaar.ee/archives/26310