Arhitektuurimuuseumis on 15. oktoobrini avatud Karin Pauluse kureeritud näitus "Ruumidiplomaatia", mis tutvustab Eesti saatkondade arhitektuuri. Saatkond on kui tükike Eestit võõral maal ning paljudel kujuneb just siin meist esmamulje. Arhitektuuril ja ruumide kujundusel on selles suur roll ning sestap on saatkonnahoonete projektid leitud valdavalt läbi arhitektuurivõistluse. Odavhanke ruumidiplomaatia head tulemust ei anna. Tundub, et saatkonnahooned teevad head tööd.

Eestimaa visiitkaart siin kohapeal on pealinn. Paljud külalised Tallinnast kaugemale ei jõuagi ja siinse linnaruumi taustal saab suures pildis hinnangu kogu riik. Tallinn näitab, kas võime tunda end euroopaliku kultuuriruumi osana või nähakse meid pigem mahajäänud Ida-Euroopana. Siinne keskkond annab vihje, kas liigume inimliku keskkonna ja Lääne-Euroopa väärtuste suunas või ülistame ülbet autokeskset ruumi, kas valutame südant kliimasoojenemise ja süsinikujalajälje pärast või pigem ignoreerime neid teemasid. Tallinn on seni liikunud suhteliselt piiri peal, aga siiski paremuse suunas. Nüüd kurdavad paljud arendajad ja arhitektid, et linna areng pidurdub.

Kes on täna Tallinna ruumidiplomaat? Kelle poole vaadata, kui linnaruum kipub rappa jooksma, kellelt pärida aru, kui loodav keskkond pole kutsuv, kultuurne, inimsõbralik, kui endiselt laiuvad majade vahel asfaltparklad või kui otsustus- ja menetlusprotsessid on ebamõistlikult aeglased? Kellega arutada keerulisi planeeringuküsimusi, vastuolusid eri ametkondade vahel, kelle kohus on öelda, et oluline koht väärib arhitektuurivõistlust?

Sajandeid on Tallinna linna arhitektuuri juhtinud linnaarhitekt. Linnaarhitekti koha kaotamisest Tallinnas on möödas neli aastat. Tõsi, peale Endrik Männi lahkumist oli linnaplaneerimise osakonna juhataja arhitekt Ignar Fjuk, keda rahvasuus ikka linnaarhitektiks nimetati, kuid peale Fjuki lahkumist sellelt kohalt on linnaarhitekti nimetus Tallinnast kadunud.

Võib muidugi küsida, nagu aselinnapea Madle Lippus 26. septembri Vikerraadio Reporteritunnis, et kui meil on hästi töötavad struktuurid – strateegiakeskus, kus luuakse linna suuri visioone ja linnaplaneerimise amet ja kus menetletakse planeeringuid ja ehitusprojekte –, siis kas meil on veel lisaks vaja linnaarhitekti? Võibolla piisab ametite juhtidest?

Parafraseerides – kui eesti konsulaaresindused on piisavalt hästi ametnikega mehitatud ja süsteem töötab, siis milleks meile suursaadik?  Me ei ole praegu veel sellel tasemel, kus kõik linna hammasrattad sujuvalt liiguvad, ikka ja jälle kiilub miski kuskilt kinni, palju on erandjuhte. Tallinna maa ei kuulu linnale ja eraomand tekitab ootust ja pinget.

Need ajad, kus linnaarhitekt ise linna projekteeris või iga ehitusprojekti üle otsustas, on ammu möödas. Linnaarhitektilt oodatakse praegu märgatavalt avaramat teadmist kui maja ehitamine või tänavate-väljakute kujundamine. Selleks, et suunata linna arengut, peab tundma linna arhitektuuri selle kõige laiemas tähenduses – alates energia-, kliima- ja keskkonnaküsimustest kuni mööblidisaini ja tänavakunstini. Linnaarhitekt ei vali välja ilusaid maju ega sillutiskive, ta suunab linna arengut, lahendab vastuolusid, teeb selgitustööd, kui vaja ehk võitleb iganenud seisukohtadega süsteemis.

Tema tervikpildis peab olema lisaks arhitektuurile ka visioon taristute, liikluse, roheluse, muinsusväärtuste, kultuuri ja palju muu kohta ning ta peab suutma hinnata iga üksikut projekti suure pildi taustal. Linnaarhitekt on see, kellega linna projekteerivad arhitektid, maastikuarhitektid ja insenerid saavad arutada, ka vaielda ja argumenteerida. Ta ei pea olema tegevarhitekt, aga ta peab olema võrdne vestluspartner nii projekteerijatele kui kõrgete ootustega arendajatele, suutma head ruumiideed maha müüa nii avalikkusele kui poliitikutele ning hoidma ära asjatundmatud ruumirumalused. Tundub, et viimastel aastatel on see kõige paremini õnnestunud Tartus, kus head mõtted on linnaarhitektide jõulisel eestvedamisel jõudnud päriselt ka linnaruumi.

Kui oma ala tipptegija Ain Anger või Tiit Härm võtab avalikkuse ees sõna ja ütleb, kuhu tema meelest tuleb ehitada uus Estonia kontserdi- ja balletisaal, siis peab linna poolt vastama sellele linnaehituse professionaal. Mitte poliitik, keegi osakonna juhataja või osakonnajuhataja asetäitja. Seda suudab teha oma ala autoriteet, linnaarhitekt. Jah, ka ametinimetus lisab jõudu.