Üleskutse on mõistagi seotud maailma ökoloogilise olukorraga –  ehitamise ja ehitusmaterjalide tootmise CO2- jalajälg on inimtegevusest üks suuremaid, sellega on seotud ka suur osa maavarade kaevandamisest ja keskkonna reostamisest.

Arhitektide poolt võib selline üleskutse tunduda endale jalga tulistamisena – uue hoone loomise asemel vana kohendada ei ole üldjuhul arhitekti unistus. Samas õpetatakse arhitekte nägema ette mitut sammu, tajuma suurt pilti ja pikka perspektiivi.

Moratoorium on sattunud tõeliselt viljakale pinnasele – majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on andnud teada, et aastaks 2050 peaksid kõik meie nõukaaegsed korterelamud olema rekonstrueeritud ning selle tarvis on juba jagatud läbi Kredexi ühistutele 80 miljonit eurot rekonstrueerimistoetust. Lisaks on riigil plaan korterelamute rekonstrueerimiseks kasutada veel 330 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. Seejuures tuleb muidugi ühistutel ka oma osa panustada.

27 aasta jooksul on vaja uuendada umbes 14 000 kortermaja – see teeb üle viiesaja hoone aastas. Eesmärk on seeläbi vähendada keskkonnajalajälge, parandada linnaruumi kvaliteeti, kodude sisekliimat ning vähendada küttekulusid. Samas on lubatud toetusraha kasutada ka teisteks vajalikeks parandusteks – konstruktsioonide korrastamiseks, liftide paigaldamiseks, rõdude ehitamiseks, varjumispaikade tegemiseks jne. Tundub, et renoveerimisbuumile on avatud roheline tee, vaja vaid saada korteriomanikud nõusse ja läbida toetuse saamise tihke kadalipp.

Nõukogude ajal kasvanud inimesel panevad aga loosung-üleskutsed ja kampaaniakorras läbiviidavad hoogtööd ajus punase tulukese vilkuma – on see ikka nii õige ja nii hea kui esmapilgul tundub?

Arhitekt Veljo Kaasik rääkis mulle hiljuti ühest katsest rottidega –  pooled rotid paigutati elama tavalisse kasti ja pooltele tehti keerulisem mitmetasandiline elamine. Selgus, et keerukamas keskkonnas arenesid rotid taibukamaks ning õppimisvõimelisemaks kui nn kastirotid. Võib arvata, et sama juhtub ka inimestega. Kas me ikka tahame, et ka järgmised põlvkonnad elavad samasuguses vaimuvaeses keskkonnas kui seda olid sunnitud tegema nõukogude aja elanikud?

Mäletan hästi seda ängi, mis valdas mind lapsena maalt vanaema juurest koju Lasnamäe paneelelamusse saabudes. Õieti juhtus see juba enne kodu-ust tuulisel Pae tänaval, ühesuguste rittalaotud viiekorruseliste kastide vahel. Siin puudus igasugune elusumedus, eeldus mõnusaks olemiseks. Puudub tänaseni. See, mis hiljem Lasnamäele ja mujale uuselamurajoonidesse kerkis, on aga veel kordades õudsam.

Kas seda keskkonda annab muuta inimväärsemaks ja kui, siis mis hinnaga? Paneelikaid võib soojustada, lisada neile liftid, vahetada aknad, toestada rõdud ja panna mööda seina viinapuudki ronima, aga õdusat õueruumi ja hubaseid korterilahendusi sellega ei teki. 

Insenerid rõhutavad, et mõistlik on majad terviklikult renoveerida – kõik vajalikud tööd alates fassaadi soojustamisest kuni ventilatsioonisüsteemi väljaehitamiseni teha korraga. Arhitekti pilgu läbi vaadatuna on mõistlik tervikrenoveerida terve kvartal, ning liita projekti ka majadevaheline ruum.

Kui paneelmajade elueaks arvestati omal ajal 50 aastat, siis on see tänaseks käes või juba ületatud. Viimased paneelikate rekonstrueerimistööd saavad majandusministeeriumi kava kohaselt alguse alles paarikümne või isegi rohkema aasta pärast – on need majad siis veel uuendatavad? Karta on, et korrosioonist puretud paneelide ühendused on selle aja peale üksteisest lahti lasknud ja neid renoveerida pole enam mõistlik. Mingil hetkel kulub vana maja korda tegemiseks rohkem ressurssi kui uue ehitamiseks. Võibolla peaks siin teadlikult planeerima osa majade lammutamise?  Karta on, et paneelikad, mis järgmise kümne-viieteist aastaga renoveeritud ei saa, on nii ehk naa määratud kaduma. 

Vaadates tervikpilti poleks sugugi paha loobuda osadest majadest ning teha nende asemele teenindus-, kultuuri- või haridushoone, spordirajatis, parkimismaja vms. See nõuab aga sootuks laiaulatuslikumaid kokkuleppeid, planeerimist ning rohkem raha. Projekti tuleks kaasata ka erakapital, sest vaevalt, et ühistud ise on huvitatud arendustegevusest. Ainus viis lõhkuda magalate üksluisust on tihendada seda peale- või juurdeehitustega, ka siis, kui lammutada ei taheta. Selle protsessi eestvedaja peaks aga olema kohalik omavalitsus, kellele kuulub enamus paneelmajade vahelisest maast.

Jookseme hetkel küll võidu ajaga, kuid siiski tasub enne lõikamist üheksa korda mõõta.