Süku võistlust võib võrrelda siiani Tartu kõige võimsama arhitektuurivõistluse, 2005. aastal väljakuulutatud Eesti Rahvamuuseumi ehk ERMI konkursiga, mis oli samuti rahvusvaheline, otsis lahendust võimsale sümbolhoonele ja mille tegemisel oli võistlejatel tavatult palju mänguruumi.

Kui ERMi võistlusele saabus üle ilma 108 projekti, siis SÜKU puhul on suurusjärk sama – 105 pakkumist maailma eri paigust. Väljamaalaste silmis tegi võistluse atraktiivseks kindlasti kahe rahvusvaheliselt tuntud arhitekti osalemine žüriis. Lina Ghotmeh sai tuntuks siinsamas Tartus ERMi hoone võiduga, Nieto Sobejano nimi seostub eestlastele eelkõige Pärdi keskusega Laulasmaal.

Eestist laekus SÜKU võistlusele 27 tööd, mis oli ka etteaimatav, umbes selline hulk arhitektuuribüroosid osaleb meil aktiivselt võistlustel. Võrdluseks – ERMI võistlusest võttis osa vaid 12 eesti võistkonda. Nagu ütles üks kolleeg – kui sellest sündmusest osa ei võta, siis on pärast tunne, nagu oleks ühest suurest peost ilma jäänud.

Aga tean mitmeid tugevaid tegijaid, kes siiski pittu ei saabunud. Mõnel ei tulnud ehk head mõtet, aga oli ka neid, kes kurtsid võistlustingimuste üle, mis teps mitte väga võistlejasõbralikud ei olnud.

Olles paarkümne aasta jooksul aeg-ajalt arhitektuurivõistluse žüriis töötanud, julgen ma väita, et sellise võistlejate arvu juures on otsustajate esimene sõel üsna kiire ja karm –  pilk väljapakutud ideele ja professionaal näeb ära, kas töö võiks tippu jõuda või mitte. Valik käib nagu Tinderi äpis – kui esmamulje on veenev ja tekitab huvi, läheb kosilane paremale, kui mitte, siis lükatakse pakkumine suuremate süümepiinadeta kõrvale. Ei huvita kedagi, et ära on tehtud meeletu töö, arvestatud kokku kõik materjalid, määratud puude-põõsaste liigid, et ruumiprogramm on täpselt täidetud, mööbel ja uste avanemised plaanidel väljajoonistatud ning parketimustridki maha märgitud. Vasakule heidetakse kiirelt oma 80 protsenti projektidest, seega kuskil 85 pakkumist. 

Süsinikukalkulaatori kasutusnõue on minu teada esmakordne ja see paneb õlgu kehitama – sellise hoonemahu juures annab juba näiteks pool senti õhem betoonsein kalkulatsioonis märgatava erinevuse. Ehk siis kaval võistleja sisestab kalkulaatorisse lihtsalt üliõhukesed materjalikihid, millega reaalsuses hakkama ei pruugi saada.  Keegi ei suuda sellises faasis reaalset materjalikulu arvestada, küll aga selle arvutamiseks kulunud mõttetut tööjõudu – võistlejate peale kokku teeb see üle 800 tunni... Ka inimjõud on ressurss, mida tasuks säästa. Mis puutub hoone süsinikujälge, mis kahtlemata on oluline, siis vilunud ekspert oskab seda hinnata ka ilma kalkulaatorita.

Kui võrrelda võistlusprojekte ja lõpptulemust, siis enamasti on viimases säilinud vaid põhiidee. On juhuseid, kus lõpplahenduses on hoone pööratud teise suunda või tõstetud sootuks teisele kohale. See, et edasise töö käigus vahetatakse materjale, muudetakse fassaade, logistikat, ruumide asetust, suurusi jmt on tavaline.

Peale ERMi tulemuste selgumist kirjutas võistluse ekspert Karin Hallas-Murula Eesti Päevalehes, et lisaks okupantide lennuväljaga flirtimisele on võiduprojekt ka siseruumide osas lootusetult puudulik. Ilmselt oligi seal palju vigu, aga võidutöö põhikontseptsioon oli tugev ja  koostöös tellijaga leiti lennukasse vormi sobiv lahendus.

Ka Süku puhul on kõige olulisem suur pilt – see, milline saab olema südalinna kvartali lahenduse põhiidee: kas asendatakse perimetraalne puudeallee hoonestusega, nii nagu ta oli enne pommitamist, või vastupidi – tõstetakse ehitusala puudest eemale pargi sisemusse, kas hea tulemuse saab, kui pugeda hoonega maa sisse ja katta maja mättaga või kui rajada see julgelt maa peale. Võimalusi on palju.

Kõige veidram selle pea igal sammul ökoloogiat rõhutava võistluse puhul oli aga nõue esitada projekt füüsilistel planžettidel, väljatrükituna mastaabis 1:250'le. See tähendab, et iga võistkond pidi esitama 7-10 planžetti, kokku kuskil 1000 tugevale alusele kleebitud joonist, millest üle 80 protsenti saadeti kohale lennukiga. Nagu mainitud – sama  arvu töid võib peale esimest žüriiringi tagasi saata või prügikasti visata. Preemia saavad vaid 6 võistkonda, ülejäänutele jääb lisaks kuudepikkusele vabatahtlikule tööle tasuda ka mitmesaja eurone trüki- ja postiarve.

Kusjuures žürii teeb tavaliselt oma kodutöö ära arvutis. Keegi ei jõua kõiki neid väljaprinte kohapeal vaadata, isegi, kui selleks spordihall üüritakse ja viimane kui üks planžett seina äärde mahutatakse.  See vist ei ole loodussäästliku e-riigi vääriline korraldus? Lihtsam oleks paar projektorit muretseda ja tööd seinale kuvada.

Võistlus on aga kahtlemata põnev ning loodan väga, et Tartu saab endale seeläbi uue südalinna väärilise sümbolehitise, mida üle ilma kaema tullakse. ERMi teostumiseks kulus võistlusest avamiseni 11 aastat, seekord ehk läheb kiiremini.