X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Gregor Mändma: lagunenud Linnahalli apoloogia

Lagunenud Linnahalli apoloogia
Lagunenud Linnahalli apoloogia Autor/allikas: Villem Roosa

Linnahalli puudutavates debattides antakse liiga vähe sõna noortele, kes on andnud hoonele selle praeguse iseloomu. Linnahall on Z-generatsiooni jaoks koht, mis resoneerib nende kogemusega. Uus Noblessner või konverentsikeskus võtaks noortelt ära viimase paiga, mis võimaldab neil vaidlustada pealesurutud identiteedinarratiive, kirjutas Gregor Mändma Müürilehes.

Olen sündinud 2000. aastal. Minu põlvkond on praktiliselt esimene, kellel puudub läbielatud kogemus Nõukogude perioodist. Esimene põlvkond, kelle mälu sellest perioodist ei moodusta mitte ajalugu, vaid lugu ajast – vanavanemate küüditamisest, leivasabadest, stalinistlikust terrorist, lõhutud perekondadest, kuid teisalt ka nostalgilistest maitsemeenutustest Võidu väljaku kuumade saiade putkast, erutusest, mida tunti Bulgakovi käsikirja salajasest lugemisest, või uhkusest, mis langes õlgadele koos esimeste Adi dressidega. Ühelt poolt see, millest jutustab igati õigustatult Mart Laari ajalooõpik, teisalt mitteametlikud mälupudemed, mis (vana)vanemate veiniga ülevoolavast hingest nende keelele valguvad ja melanhoolsete nostalgiatilkadena minu teadvusesse jõuavad.

Sinna ambivalentsesse mälusuppi tahaksin lisada veel mõned nii-öelda vahetud kogemused. Näiteks Viktor Tsoi ja Кино laulud, mille sõnadest ma hästi aru ei saa, kuid mis räägivad siiski sedasama tuttavat keelt nagu The Cure. Või Tarkovski visuaalid. Või selle vaimsuse, mis istub vanavanaema Mustamäe korteri sektsioonkapi riiulil Norma valgete täppidega plekist suhkrutoosis. Sellises mälukultuurilises kliimas – olgu siis irratsionaalsest mässumeelsusest või siirast segadusseaetusest – muutub monoliitselt mustvalge mälulugu aina vähem tõsiseltvõetavaks. Kuidas orienteerub üks Z-põlvkondlane sellisel meenutuslikul võitlustandril?

Ideaalne mäluline objekt

Üks ruum, kus kõik need aja lood minu jaoks ristuvad, põimuvad ja põrkuvad, on Linnahall. Linnahalli tulevik on jälle päevakajaline. Õigemini paistab, et see on alati olnud päevakajaline. Linnahall on tõestanud, et ta hakkab vastu igasugustele lõplikele lahendustele, tõrgub konkreetse määratluse vastu. Ja tänu sellele on ta mäluline objekt par excellence – kollektiivselt konstrueeritud kogemus, mille määratleb palju enam subjektiivne olevik kui minevikuline materjal. Kui mälu ei saa linnavalitsuse otsusega lammutada või rootslastele maha müüa, siis füüsilise objekti puhul on see paraku võimalik. Selles suhtes on eriti alarmeeriv äsja Pealinnas avaldatud artikli pealkiri "Linnaplaneerija: Linnahall on füüsiliselt ees. Uut linnaruumi vana Linnahalliga ei saavuta".

Võim on alati nõudnud selgust, lahendust; ta tahab asjale punkti panna. Tallinna linnavalitsuse konkreetsete soovide taga seisab muidugi vähem metafüüsiline vajadus – raha. Võimumeeste jaoks on praegune Linnahall nagu kõnnumaa, millel pole mitte mingisugust väärtust ega funktsiooni. Sellepärast tahabki Kõlvart rajada Linnahalli kontserdisaali või rahvusvahelise konverentsikeskuse, teisisõnu rakendada ta kultuuri või äriajamise vankri ette. Kahjuks on sellised dihhotoomsed lahendused postsovetliku võimu puhul ootuspärased ning meedias lahtirulluvad mustvalged vaidlused leiavad laiemat kajastust just tänu sellele, et üks pool viitab alati oma vastaspoolele. Nüansseeritumad vaatepunktid jäävad tagaplaanile.

Seetõttu on kahetsusväärne – ent üldse mitte üllatav –, et Linnahalli-teemalises avalikus debatis ei ole saanud oma sõna noored, tänu kellele on Linnahall tegelikult saavutanud oma praeguse iseloomu. See ruum kuulub just nendele, kes ei käi ooperis ning kellel pole mingit asja ühelegi rahvusvahelisele ärikonverentsile. Veel hullemad on vihjed lammutamisele. Olgu linna otsus milline tahes, oma "lahendustega" sulgeks linnavõim ühe nendest vähestest noortele ligipääsetavatest ruumidest, mis pole lammutatud või turumajanduslikus eufoorias erastatud. Usun, et minuealiste noorte eelistatud lahendus liiguks edasi "raisatud potentsiaali" ja Kõlvarti "laiema visiooni" retoorikast.

Taltsutamata tsoon linna südames

Kui ma pärast pikemat aega Eestist eemalolekut uuesti koju jõudsin, oli Linnahall oma hallide toonidega esimene koht, mis mind enesesegaduses lohutas. Oli soe suvepäev, ostsin pätsi Muhu leiba ja Saaremaa soolavõid (sest mida sa ikka sööd pärast pikalt võõrsil viibimist) ning – kui õigesti mäletan – paar pudelit Saku Ice'i ja lonkisin mööda Põhja puiestee alleed Linnahallini. Oma mahajäetuses oli see üks ainsaid kohti Tallinna kesklinnas, mis ei lajatanud mulle kohe vastustega. Vastik on näha igal pool vastuseid, kui ise kubised igasugustest küsimustest. Vastik on näha kaubanduskeskusi, parklaid, ameerikalikku autostumist, Tornimäe kõrghooneid. Vastik on näha, et ainus, mida avalik ruum pakub, on mingisugune vilets püüdlemine läänelikkuse või põhjamaisuse poole.

Kuid jah, õnneks oli Linnahall. Ta on selline huvitavalt taltsutamata tsoon linna südames. Just nimelt Tsoon. Sest ma ei saa üle ega ümber Linnahalli ja Tarkovski Tsooni võrdlusest. Mõlemad on mingid metsikud ja mahajäetud kohad, kus noored, kes tunnevad, nagu ülejäänud maailm oleks nad maha jätnud – maailm, mida valitsevad ostukeskused, finants-start-up'id ja frantsiiskohvikud –, suudavad isegi iroonia seljataha jätta ja küsida sama naiivselt sügavamõttelisi küsimusi, nagu seda tegi Tarkovski Pisatel. Tol päeval läksin minagi Linnahalli umbes samasuguste küsimustega: mis on tõde ja kas ma ikkagi tahan olla taimetoitlane, kui süda ihkab mahlakat lihatükki – või mida ma üldse tahan?

Nagu Tsoon, ei anna ka Linnahall vastuseid. Kuid ta ärgitab küsima ja otsima. Ühelt poolt on ta ümber piiratud selle lääne-/põhjamaise moderniseerimismissiooni spekulantidest, kes lendavad nagu raisakotkad ümber ta sureva keha. Teisalt kummitab teda nõukogude nostalgiline pärand. Selles mõttes on ta umbes samasuguses segaduses nagu meie, noored, kelle ühel õlal on Mart Laari ajalooõpik ja sealt vastandina võrsuvad kaudsed lääneliku masstarbimise kutsed ning teisel need rõõmsamad raasukesed ajast, mida me kunagi tundma ei saa, kuid mis vist ikkagi moodustab tükikese meist endist. Linnahallis leiame omale koha, mis resoneerib meie kogemustega. Tahaks isegi öelda, et noored loovad Linnahalli, mis omakorda annab neile liminaalse paiga, kus seedida ja vaidlustada pealesurutud identiteedinarratiive, ning võimaluse ise öelda, kes me oleme ja mida me tahame.

Linnahalli kultuuriline väärtus ei peitu kaugeltki mitte lammutatud tühermaa ruutmeetrihinnas, mida saaks teise Noblessneri ehitamiseks kinnisvaraarendajatele müüa, ega ka mitte kuskil kauges potentsiaalis, mis avaldub ainult kontserdisaali või rahvusvahelise konverentsikeskuse kujul. Linnahall on väärtuslik siin ja praegu sellisena, nagu ta on – demokraatlik, nooruslik, liminaalne, isetekkeline. Ning seetõttu tuleb linnal leida võimalus selle metsiku vaimsuse ja välimuse säilitamiseks oma kujus ja vormis nii, et ta ei langeks rahvusvahelise rahanduse, tarbimisdüstoopiate ega eksklusiivse kõrgkultuuri ohvriks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: