Kirjanikel, mõtlejatel, kunstnikel ja teistel loomeinimestel on tihti teatud tõmme hullumeelsuse poole. Gogoli hullumeelse päevaraamat, Antonin Artaud' kerjuse sõge hambaplagin, Nietzsche turuhull, Simone Weili külahullust tõearmastaja (kes on targem kui Sokrates) või Mehis Heinsaare Käru poe ees kohatud elujõust rõkkav asotsiaal on vaid mõned näited, mis kohe pähe tulevad.

Sellega käib kaasas teatav meeltesegaduse ja hullumeelsuse romantiseerimine. Ka Rosa Montero "Oht olla täie mõistuse juures" reedab seda kalduvust – juba raamatu eesmärk jutustada "[s]eosest loovuse ja teatud ekstsentrilisuse vahel" (lk 11) näib vihjavat, et nende kahe vahel peab olema mingi müstiline põhjuslik seos. Et kõik kirjanikud peavad olema veits kreisid. Või et kõikidel vaimuhaiguse käes vaevlevatel isikutel peab tingimata olema (veel avastamata) loomeimpulss. Kuid teisalt tuleb selgelt esile ka autori sümpaatia nende samade kirjanike elude, olude ja kannatuste vastu. Montero populaaresseistlikku reportaaži võibki tõlgendada kui katset leida tasakaal veidi naiivsena mõjuva hullumeelsuse romantiseerimise ja vaimuhaigete kirjanike osavõtliku biografeerimise vahel.

Kahjuks osutus raamatu teema minu ettekujutuses palju huvitavamaks ja sügavamaks kui Montero teos. Sanna Kartau küsib rubriigis "Kümme küsimust [Müürilehele kirjutamiseks]", kas peale Nietzsche, Foucault' ja Bourdieu' leidub ka teisi mõtlejaid.¹ Võiks arvata, et Montero võttis retoorilist küsimust päris tõsiselt, kuna Foucault'd ei maini ta kordagi. Kuid kas just sellest, millest Foucault² oma raamatu kirjutamist alustas, ei peaks pärast teda algama kõik mõtisklused antud teemal: hullumeelsuse loob selle defineerimine.³

Enne kui keegi ütles, et keegi teine on hull, elasid hullud ja mittehullud kõrvuti. Teisisõnu, hullumeelsust võiks näha kui üdini diskursiivset moodustist: võim lausuda reaalsust; poliitiline võim öelda, kes on hull ja kes mitte. Montero teoses puudub hullumeelsuse poliitiline kriitika. Ta ei näi kahtlevat, et hullud on tõesti hullud, ei sea kordagi konkreetselt kahtluse alla struktuuri, mis hulle defineerib (loe: loob). Keegi ütles, et kõige poliitilisemad on tegelikult just sellised raamatud, millel puudub eksplitsiitne poliitiline ideoloogia. Eeldades (nagu mina seda paraku tegin), et teos asub vaimuhaigust ja hullumeelsust mitmekülgselt ja kriitiliselt analüüsima, viib aga selles pettumiseni.

See ei ole Montero uurimistöö ainus puudujääk. Teos laveerib aeg-ajalt üsna sobimatult traumade, vaimuhaiguste ja süütute kentsakuste vahel neid selgelt eraldamata. Autor ei ole sellest küll täielikult mitteteadlik⁴, kuid tekitatud üldpilt "mõjub aeg-ajalt kohatu ja pealiskaudsena", nagu märgib Karola Karlson oma arvustuses.⁵ Ühel hetkel kirjutab Montero, kuidas Emily Dickinsoni isa ja vend teda vägistasid, kuidas see mõjus Dickinsoni vaimsele tervisele, tema loomingule ja elule, millest viimased kakskümmend aastat veetis ta toast lahkumata, aga juba järgmisel räägib ta sellest, kuidas "[e] ilsed Rosad on minust mingis mõttes erinevad" (lk 154). Kas see viimane on siis päriselt nii "hullumeelne" tähelepanek? Ja kui ongi, siis võiks ju lihtsalt nublut kuulata ja nentida, et jah, mind on mitu. Lihtsalt ebamugav hakkab, kui niivõrd erinevaid kogemusi ühes ja samas mõtteraamistikus arutatakse. Montero asetab ühtede kirjanike – kaasa arvatud iseenda – ekstsentrilised kapriisid ja tundmused – eilsed Rosad on minust erinevad – vaikimisi samasse kategooriasse mõne teise kirjaniku tõsiste vaimsete traumadega.

Raamat räägib peamiselt kirjanikest ja mõjub nii, nagu ta oleks kirjutatud lugejale, kes ise samuti kirjutab. See on kahtlemata Montero teadlik taotlus. Lugeja poole pöördub ta tihti – ja seda familiaarses ainsuse teises või mitmuse esimeses pöördes. Mõnikord tasub see end ära, näiteks siis, kui autor räägib sellest, millega ilmselt paljud osavad literaadid, aga ka minusugused sulevedajad rinda pistavad: "Söövitav kahtlus on osa meie pagasist" (lk 165, kursiiv lisatud) – see tunne, et kõik, mida sa pliiatsist välja imed, on ilmselt täielik saast. Milan Kundera kutsub seda häbitunnet omaenda näiva viletsuse ees lítos'eks (lk 166). Cringe, öeldakse vist tänapäeval. (Jaa, elu ongi pidev leppimine asjaoluga, et sa oled cringe.)

Kuid juba järgmisel hetkel võib autor mõjuda nagu mõni asendusõpetaja või noorpoliitik, kes, püüdes auditooriumiga kontakti luua, kasutab selles liminaalses ebamugavuses väljendeid nagu "kirevase päralt" (lk 72) või "tulise päralt" (lk 116), kuna ei julge "türa küll" öelda. Asi võib muidugi ka tõlkes olla. Siia kategooriasse kuuluvad ka grotesksed kirjanduslikud atavismid stiilis "Tunnistan sulle midagi üles" (lk 201) või kõiksugused las-ma-jutustan-sulled. See poolik autentsus ei tekitanud vähemalt minus autori taotletud samastumistunnet. Leidsin end päris mitmel korral Montero sõnakasutuse tõttu cringe'imas.

Raamat ilmub ajal – originaalis avaldatud 2022. aastal –, mil parem osa ühiskonnast püüab vaimsetest probleemidest rääkimise tabu tühistada. Mõnikord ei anna elu sulle sidruneid, mõnikord annab ta sulle näiteks onu, kes sind heal juhul ainult näperdab, mõnikord lasteaiakaaslase, kelle issi on pedofiil, teinekord jälle ei anna midagi, vaid võtab hoopis su vanematelt enneaegselt kõik nende järelejäänud eluaastad, ning mõnikord ei vea lihtsalt geenidega. Kuid võib ka paremini minna – siis annab ta sulle näiteks lihtsalt püksid, mille oma elu teisel koolinädalal puhveti järjekorras täis situd. Elu annab ja võtab kõigilt midagi ning tulemus on see, et paljudel meist on oma rist kanda. See on üks järeldustest, milleni Montero jõuab – lapsepõlvetrauma ning selle tagajärjed on pahatihti loomingulise väljundi allikaks.

Mul ei jätku küll nii palju pretensioonikust, et end loomeinimeseks kutsuda (miks sa siis kirjutad seda arvustust?), kuid kõige suuremat empaatilist rõõmu pakkusid just kirjeldused kirjanike katsumustest omaeneste vaimuprobleemidega. Selles mõttes võiks Montero uurimus kanda näiteks pealkirja "Hullumeelsete ja ekstentriliste kirjanike mittetäielik entsüklopeedia". Või midagi sellist. Sellises formaadis oleks ta kindlasti paremini mõjunud, sest see eemaldanuks Montero teelt tõkke, mida ta küll proovis ületada, kuid millega ta hästi toime ei tulnud: hullumeelsuse (kriitilise) mõtestamise. Sest tegelikult jutustab suurem osa teosest, olgugi fragmentaarselt, kirjanike tasakaalu otsivast võitlusest vaimuhaiguse ja loovuse vahel. Montero on võtnud kirjandusajaloo segasemast seltskonnast kamaluga erinevaid isiksusi ning pannud nende lood ühtede kaante vahele.

Arvustus pälvis Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil peapreemia.

¹ Sanna Kartau. "Kümme küsimust Müürilehele kirjutamiseks" – Müürileht, 3, 2023.

² Sorry, Sanna.

³ Michel Foucault. "Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul" –
Tartu: Ilmamaa, 2003. Tõlkinud Mirjam Lepikult.

⁴ Näiteks lk 16: "…minu õnneks ei saa minu vaimseid häireid tema [Virginia Woolfi] omadega võrreldagi."

⁵ Karola Karlson. "Mine sa hullu tea!" – Sirp, 30.08.2024.