Iga-aastane noorte kriitikute konkurss on tänuväärne võimalus nii uusi kriitikuid leida kui ka ise sellena alustada. Pole midagi parata, tunnustus loeb ja innustab – tean, sest kui 2021. aastal peapreemia sain, andis see väga palju enesekindlust ja -usku. Noorte kirjanike üha tõusvast tasemest annab aimu see, et 2024. aastal anti välja lausa kolm peapreemiat ja üks eripreemia. Istusime ühel jaanuariõhtul Meribel Leppiku, Rasmus Politanovi, Erin Ruudi ja Lena Kurega Von Krahli baaris maha (Gregor Mändma liitus ekraani kaudu) ja arutasime, kuhu nad end täna loomeväljal asetavad.

Johanna Rannik: Kõigepealt tahaks teie kõigiga tutvuda. Kes ja kust? Kuidas ja kellena maailmas ringi liigute?

Erin Ruudi: Ma praegu pigem veel hõljun maailmas ringi ja vaatan, kuidas ja kellena. Aga gümnaasiumis käin ka.

Meribel Leppik: Mina olen Meribel, käin ka gümnaasiumis. Veel meeldib mulle tantsida (hiphoppi peamiselt), aeg-ajalt kirjutan.

Rasmus Politanov: Ma olen Rasmus, õpin ka gümnaasiumis. Üldiselt mulle ei meeldi midagi väga tõsiselt võtta. Teen nii, nagu tuleb, ja vahel tuleb hästi. Teen rahvatantsu juba kaua. Peamiselt kirjutan luulet, Rõhku olen ka saatnud.

Lena Kurg: Mina olen Lena. Õpin neljandat aastat ülikoolis riigiteaduste bakas, kõrvale õpin kirjandust. Ma olen ka hetkel kuidagi omadega vahepeal – ma ei tea veel täpselt, mida ma tahan või kas ma tahan neid asju teha, millega praegu tegelen.

Gregor Mändma: Aa, tsau, Lena, ma ei näinud sind! Mina… Ma ei tea, ma olen ka fookuseta, ei ole mingit sellist konkreetset asja väga. Ja isegi füüsilises maailmas ei ole päris enda kohta veel. Tulin Prahasse, proovin minna Ukrainasse, enne olin Eestis…

Johanna: Millest te kirjutate, kui te kirjutate?

Rasmus: Mulle meeldivad tohutult looduskujundid, aga ma arvan, et see on suht tavakas… Hiljuti hakkasin lihtsalt igavusest oma kirjutisi ühte faili koondama ja märkasin, et mulle meeldib kindlate inimtüüpide üle natuke nalja teha. Seda võiksin isegi rohkem teha, ühiskonnakriitika on ju suur hea asi kirjanduses. Ja mulle meeldib, kui mu tekstid on hästi metafoorsed ja allegoorilised ning pole otsa vaadates kohe aru saada, millest jutt on.

Erin: Ma kirjutan üldiselt ainult endale. Proovin maailma lahti kirjutada. Ma ei oskagi konkreetselt öelda, kaua seda teinud olen, sest ma kirjutan märkmikusse igasuguseid mõtteid juba pikalt. See Värske Rõhu tekst oligi tegelikult esimene konkreetne asi, mida kirjutada. On hea, kui antakse raam ette, et milleks või kuidas kirjutada.

Meribel: Jaa, mulle meeldis ka, et oli koht, kuhu kirjutada. Mul on tavaliselt nii, et kell 3 öösel ei suuda magama jääda ja mõtlen asjade peale liiga kaua ja siis kirjutan end välja. Ja alati, kui raamatu läbi loen, kirjutan Goodreadsi. Sõbrad, keda on seal umbes viis, väga naudivad neid kirjutisi. Viimati lugesin Clarice Lispectori "Tähetundi", tsiteerisin sealt midagi ja kirjutasin, et nüüd ma olen märg põrandalapp. Selline kiire kriitika.

Lena: Ma pigem kogun mõtteid, vahel käin need üle ja panen neist siis midagi kokku. Olen midagi avaldanud küll ka, aga need tekstid pole nii loomingulised – rohkem kindla raami ja vormiga, pigem ülevaatlikud ja ei peegelda mind ennast liiga palju. Ma arvan, et konkursil tahtsin proovida teistmoodi kirjutada, sest lugesin millalgi tagantjärele eelmise aasta töid ja need olid hästi ägedad ja eksperimentaalsed. Tundus, et selliseid asju on tore kirjutada, sest tekib dialoog minu ja teose vahel; et ma saan sellele midagi lisada ja sellega kaasa eksperimenteerida ning olen vähem mingis kriitikapilgus kinni.

Gregor: Mina ei oska näiteks mingit originaalset teksti ise kirjutada – sellist klassikalist fiktsiooni kolmandas isikus. End väga distantseerida tundub keeruline mu jaoks. Äkki mul pole lihtsalt loovust, et uut maailma luua; kirjutan sellest, mis on juba olemas ja mida ma proovin läbi enda sünteesida.

Johanna: Meribel ja Rasmus, teie kirjutasite Valge Tüdruku albumi "Emo G" lüürikast. Ma kuulasin teie Delta intervjuud ka ja seal te ütlesite, et küsite endalt vahepeal, kas üldse tohiks kirjutada – et see on miski, mis on "suurem kui mina".

Rasmus: Kui me koos seda arvustust kirjutasime, siis me jagasime ta sektsioonideks – et kes millest räägib –, aga kui ma meenutan oma muljeid selles tekstis, siis ma ei teagi, kas seal üldse minavormi kasutasin. Kuidagi ju millestki rääkisin ja ikka oma perspektiivist. Ilmselt lihtsalt kaudsemalt kui et "ma arvan" või "mul tekkis tunne, et".

Meribel: Ma kirjeldasin ka seda albumit enda kogemuse pealt, aga mul ei olnud seda mõtet küll otseselt, et kes mina olen, et midagi öelda, sest ma tunnen, et väga vahet ei ole… Rohkem on mul see probleem, et kui ma midagi loen või kuulan, siis mul on kinnisidee, et mina saan valesti aru. Ilmselgelt võib ükskõik kuidas asju tõlgendada, see ongi kunsti põhimõte, aga see on ka põhjus, miks ma pärast raamatu lugemist teiste arvustusi loen – et aru saada, kas mina sain "õigesti" aru. Mul vist puudub veel see enesekindlus.

Johanna: Kas kahekesi on lihtsam?

Meribel: On küll. Kui Rasmus mõne mu ideega kaasa läks, siis see täiega aitas mind. Sain aru, et mu ideed on head. Aga raske oli see, et enne kui ma ise kirjutama hakkasin, lugesin ühisdokumendist Rasmuse osa ja meie stiilid on päris erinevad. See teeb esiteks kokkukirjutamise keeruliseks, aga ma hakkasin end temaga võrdlema ka ja mõtlesin, et "okeiii, ma ei taha kirjutada enam". Vajas natuke eneseületust.

Rasmus: Ma arvan, et kaks on piisav arv, et ei läheks liiga suureks mõttemüraks. Pärast tunniajast rääkimist arvad, et isegi mingid esmapilgul totakad või liiga out there-ideed on täiega plaan. Kui sa kellegi ideedega kaasa lähed, võib sellest midagi päris huvitavat tulla. Mingi vastastikune ülalhoid ja vastutustunne oli meil ka: kui ma oleks üksi teinud, olekski võibolla saatmata jäänud. (Bondime selle üle, kui viimasel hetkel me oma teksti ära saatsime.)

Johanna: Aga mille põhjal sa, Erin, teksti välja valisid? Kirjutasid Alice Zeniteri romaanist "Kes neid jõuaks lahuta".

Erin: Ma hakkasin läbi vaatama, mis üldse eelmisel aastal välja tuli. See Zeniteri teos jäi silma, sest lugesin seda suvel ja mäletasin, et sellest täitsa annaks kirjutada. Mul oli ideid, mida seal analüüsida, sest ma vist täitsa mõistan prantsuse konteksti mingil algelisel tasandil (kiire aa-sa-ka-lütseumist-hetk Erini, Johanna ja Lena vahel).

Johanna: Rääkides kriitikast ja kriitiline olemisest: mis teid viimati närvi ajas? (Ootamatult keeruline küsimus, pikk vaikus.)

Gregor: Kui sa küsid kriitika kontekstis, siis mingi Mihkel Kunnuse Sirbis avaldatud pläust ajas räigelt närvi. See oli päris tükk aega tagasi juba.

Rasmus: Tallinn ajab närvi. Tallinna Bussijaamast läksime bussile ja Meribel ütles, et kui üle 10 minuti peame sõitma, siis… Kirjanduses äkki see, kui autori valikud pole lõpuni teadlikud – kui see kaante vahele saab, siis on see nii lõplik ka. Vahepeal saad aru, et mingi sõna on seal, et lünka, mitte funktsiooni täita. Ja ma nüüd ei tea, kas ma julgen seda öelda, aga… selline rupikaurilik või lauriräpilik kirjutamisstiil, millel on ka muidugi koht ja aeg ja sihtgrupp… Lühidalt äkki siis põhimõttevabadus: miks sa üldse kirjutad, staatuse pärast?

Erin: Ma mõtlesin sarnase asja peale, aga mitte kirjanduse kontekstis. Lihtsalt mingi pealiskaudsus, tegemine tegemise pärast. Otsused, mis pole süvenenult tehtud.

Meribel: Kui ma lugesin suvel "Peenart", siis mul tekkis nii palju küsimusi – et miks mingid valikud on tehtud. Minu jaoks ei moodustanud see tervikut, samas selle vorm ise oli nii lahedalt suvaline, nii et see justkui mõjuski loogiliselt. Aga kui on tajuda, et see pole taotluslik, siis on teine asi.

Lena: Mind ajab sotsiaalmeedia närvi. Seda ei saa ka täiesti maha teha, sest omad plussid tal on, mingid asjad on väga head, aga kogu nüansseeritus on kõigist diskussioonidest kadunud. Pahane ei saa olla mitte inimeste, vaid olukordade peale, mida sotsiaalmeedia tekitab. Kultuurisõjad ajavad ka närvi.

Gregor: Aa, sa mõtlesid mitte ainult kirjandust, vaid üldiselt? Siis on nii palju asju… Viimati mind ajas väga närvi – tahtsin kirjutada sellest ka –, et Andrei Hvostov oli vist Terevisioonis mõned nädalad tagasi, rääkis Palestiinast ja EKA hiljutisest otsusest ja konkreetselt ajas valet. See ajas kettasse. Karistamatus ka: riigiportaal ERR jagab seda ja ei suvatse tema väiteid parandada.

Johanna: Küsin teistpidi ka, et oleks ikka helge. Mis viimati innustas või meeldis? (Veel keerulisem küsimus, pikem mõttepaus.)

Rasmus: Sattusin nägema klippe möödunud Kuldgloobuste jagamisest ja Demi Moore võitis oma näitlejakarjääri esimese auhinna. Ta kõne oli küll klišee – et sul pole mingit liivakella, et vanus ei määra midagi ning et "keegi mõjukas inimene ütles mulle, et ma ei saa hakkama, aga ma sain" –, aga see tundus nii loomulik ja ta rääkis seda nii emotsionaalselt. See oli hästi armas ja siiras.

Meribel: Mind teevad rõõmsaks hästi suvalised kokkusattumused. Olin Apollos ja vaatasin uueks aastaks seinakalendreid. Pikalt mõtlesin, kas võtta Pärsia vaipade mustritega (sõbranna ütles, et see on väga minulik), aga lõpuks võtsin Hieronymus Boschi maalidega. Ja siis mingi sisulooja ja kirjanik, keda ma jälgin, pani instasse, mis on 2025. aastal in & out, ja Bosch oli in. Mingid sellised väiksed asjad.

Gregor: Ühes kohvikus, kus me Ukrainas käime, oli üks vanamees, kes elas vist samas majas. Ja siis ta tuli alla ja küsis inimestelt alati telefoni, et kellelegi helistada. Ma keelt ei oska, nii et ega ma palju aru ei saanud, millest ta rääkis. Istus maha – seal on sellised lauad, et istud teistega ühe pingi peal laua taga – ja helistas. Ja läks siis kohvikust ära. Selline nunnu.

Erin: Mind on inimesed rõõmustanud – ja see, kui aktiivsed nad on. Nii palju huvitavat toimub ja nii äge, et viitsitakse!

Lena: Ma olen suht palju muusikat kuulanud viimasel ajal. Kui on aega, siis ma kuulan asju, mida pole varem kuulanud. Näiteks mul on üks bänd, mille igal hommikul peale panen ja iga kord olen sama elevil. Jockstrap on nende nimi. Üks on klassikalise viiuli ja folgi taustaga ja teine on produtsent, teeb sellist elektroonilist dubstep'ilikku produ. Täiega lahedat asja teevad, soovitan!

Johanna: Kuidas te ise praegust kultuurimaastikku tajute? Kas kultuuril on teie arust ühiskonnas mingi reaalne sõnaõigus või võim? Sest näiteks hiljuti ju tekitas inimestes mingit väga intensiivset reaktsiooni, kui kõrgharitud kultuuritöötajate palkadest räägiti või kui lavaka tudengid drag'i tegid. Justkui mingi osa inimestest ei tohiks ikkagi poliitikaga tegeleda. Saab kirjanduskriitika ühiskonda päriselt mõjutada?

Lena: Ma arvan, et saab küll. See on üks meedium, kus on vabadus nüansseeritult kirjutada – saad viidata ja põhjendada ja seoseid luua. Teiste kunstivormidega saab ka kindlasti, lihtsalt teistmoodi. Rääkisime just eesti kirjanduse ajaloo aines sellest, kuidas tekstidega on mingeid diskussioone läbi aja elus hoitud. Tekst on kättesaadav, sellega on lihtne dialoogi astuda.

Gregor: Poliitilisest kriitikast üldiselt rääkides: keegi ütles mulle vestluse käigus, et mees, sa peaks veits rahulikumalt võtma. Et maailm ongi selline ja nii lihtsalt on – et kui ise ei oska mingit positiivset programmi asemele pakkuda või paremini kirjutada (ja eks need mõtted ole endal ka lihtsad tulema), siis mis õigus sul on üldse midagi öelda. Väga populaarne asi, mida kriitikutele öelda. Aga kriitika kogu ülesanne ongi olla negatiivne, eriti poliitikas ja eriti maailmas, kus iga päev tapetakse inimesi, imikuid põletatakse, looduse kaitsmise sildi all hävitatakse seda ja nii edasi. Sellise maailma eitamisest või kritiseerimisest piisab – sa ei pea oskama öelda, milline oleks perfektne maailm. Kirjanduskriitikas samamoodi.

Lena: See viibki ju diskussiooni edasi. Okei, ma ei oska ise lahendust pakkuda, aga äkki keegi võtab sabast kinni ja me saame koos edasi mõelda. Sõnadel on ju nii palju võimu.

Rasmus: Looming, olgu ta kirjalik või füüsiline, peaks alati olema mingil määral poliitiline – esindama neid gruppe, kel pole häält, või olukordi, kus ei saa nii otse oma mõtteid välja öelda. Nii oluline on, et kriitikakonkursid julgustavad inimesi veel enam seisukohta võtma ja sellest omakorda kirjutama, et tekitada loomingu ja lugeja (või vaataja või kuulaja) vahel dialoog.

Meribel: Ma hakkasin ka dialoogi peale mõtlema. Mingi osa poliitilisust võiks ikka olla sees, et tänapäevaga suhestuda ja diskussiooni algatada. Inglise keele tunnis on meil praegu ülesanne kirjutada mõnest klassikust arvustus. Vana kuulus raamat, kõik on lugenud – kuidas ma sellist asja arvustan? Kui võtad klassikaraamatu ja ei arvesta üldse, et see sündis teisel ajal, siis oleks vist päris karm arvustus.

Johanna: Mis rolli näete endal kriitikuna sellises maailmas, kus kriitik saab kanda mingit ühiskondlikku muutust? Osa kriitikuid on ühiskondlikult aktiivsed, osa ei ole, kõik variandid on olemas ja võimalikud, aga missugused te ise tahaks olla?

Lena: Ma ei ütleks, et mul mingi koht on leitud või et ma teaks veel, mida ma teha tahan. Kui mul on tunne, et ma saan vestlusesse midagi juurde anda või mul on mingi nägemus, siis miks mitte kirjutada. Eestis see on nii tehtav ja ligipääsetav. Aga mul on vaja aega ja ruumi, et süveneda, keskenduda ja eksida. Tahaks, et meil kõigil oleks rohkem seda aega – keskenduda, kuulata ja arutada kuidagi teistmoodi kui seni.

Gregor: Ma olen Lenaga nõus: sildade ehitamine on minu hinnangul kõige olulisem, eriti kuna olen viimasel neljal-viiel aastal suht vähe Eestis olnud. Kirjutamine on aidanud kõige paremas mõttes sarnaselt mõtlevaid inimesi leida – tekib mingi organiseerumine. See on äkki isegi kõige olulisem.

Rasmus: Ma arvan, et kväärkunst ja -looming võib olla juba eos kriitiline. Juba see, et sa oled ja lood. Ja kui millegi kohta struktureeritult kirjutada, siis see tagab sulle mingi uue julguse – et saad teha ühiskonnakriitilisi asju väljaspool lihtsalt olemist. Annad iseendale hääle selle asemel, et lihtsalt olla. Olemine võib ka muidugi võimestav statement olla, aga vahel lihtsalt oled väikse o-ga, mitte suure O-ga. Lugejale ja ka abstraktsemalt ühiskonnale on see kasulikum, kui keegi on mingi võimestatuse lisakihi juurde toonud.

Meribel: Minu ja Rasmuse tekst sai üsna ühiskonnakriitiline, aga ma ei ütleks, et ma olen poliitikaga väga kursis. Mina proovin kirjutada hästi isiklikult, isegi kui ma ei tea, mida mu vaated kellelegi tähendavad või mida see minu kohta ütleb – lihtsalt kirjutan, mida ma arvan ja kuidas aru saan; juba see võib poliitiline olla.

Erin: Ma ise ei peagi end kriitikuks. Aga kui juba sinna kalduda, siis ma kindlasti usun, et sellel peaks olema mingi sügavam baas, mingi poliitiline baas.

Lena: Ma arvan ka, et ma pole kriitik. Ma olen suht iga teine tüüp.

Meribel: Või on kõik kriitikud?

Rasmus: Kes peab end üldse päriselt kriitikuks? Veits cringe ju… Inimesed ju pigem ütlevad, et nad on ajakirjanikud, aga et eraldi amet või tiitel…? (Arutame, et kunagi olid täiskohaga kriitikud, aga enam mitte. Kultuuritoimetustes pole ka vist kuskil enam in-house-kriitikuid?)

Gregor: Samas, kas meil siis enam üldse kultuuriajakirjanikkegi on? Kas meil kirjanikke on üldse? Kui määratleda selle järgi, et see on su põhitöö ja saad stabiilset palka selle eest. (Veendume, et Eestis on praegu ainult viisteist kirjanikku.) Pigem siis öelda, et kõik on kriitikud, nii on kuidagi ägedam. Kõik käivad ja "tarbivad" kultuuri, kõik arvavad ju tegelikult midagi. See on seesama põhimõte, mis tY/ral on: kriitika saab olla sõpradega söögilaua taga, mitte ainult kuskil elevandiluust tornis või kultuurilehe veergudel.

Johanna: Lõpetuseks vana hea: soovitage midagi! Võib olla kultuura, ei pea olema.

Erin: Kuulake koledat muusikat rohkem. Eestis tehakse head koledat muusikat, see skene on hästi elus. Näiteks Düsentroop, kelle albumi leiab ainult kassetilt või Youtube'ist – neid ma olen väga palju kuulanud viimasel ajal.

Rasmus: Võibolla selline südamlik sõbralt sõbrale soovitus, et kui teil on millegi püsitellimus, siis lugege kindlasti läbi ikka ka. Ei saa lõputult öelda, et kunagi loen või et võtan bussi kaasa. No sa ei loe seda bussis ju. Võta ja leia see koht, kus sa hoiad neid to-be-read või küll-ma-jõuan-asju, ning loe ja mõtesta. Aa, ja vii raamatukogu raamatud tagasi, et viivist ei tekiks.

Gregor: See on nii intiimne küsimus… Jaburam vastus oleks, et peeretage sõprade juures rohkem ja tundke end kaasinimestega lähedaselt. Rääkige nendega tabuteemadest. See võib olla mingit moodi kultuurisoovitus. Aga ma eelmisel aastal lugesin ühte raamatut ka, millest ma ei saa ikka veel lahti: Roberto Bolaño "Metsikud detektiivid". Räägib noortest luuletajatest, nii et Värske Rõhu lugejale hea soovitus! Seitsmekümnendate tšiili-mehhiko noored luuletajad, kes on oma ajastule väga vastu ja ajavad oma asja, ühesõnaga täiega äge raamat.

Lena: Ma olen viimasel ajal teinud rohkem seda, et ma ei kuula muusikat, kui kuskile lähen. Lihtsalt istun, proovin niisama olla ja kuulata argihelisid ka. Aga raamatutest… ma olen viimasel ajal ainult kooliasju lugenud… aga ma näiteks polnud varem "Tõe ja õiguse" teist osa lugenud ja see oli päris hea raamat. Släppis.

Meribel: Kuulake teiste soovitusi rohkem. Kui ma soovitan teistele midagi ja nad päriselt vaatavad või kuulavad, siis see on nagu eraldi love language. Hästi armas on, kui inimesed kuulavad soovitusi – neid antakse ju põhjusega.

Erin: Eriti armas on, kui keegi midagi sulle endale ka soovitab! Näed, et inimene on päriselt mõelnud su peale ja et sulle võiks näiteks mingi raamat meeldida.

Meribel: Rohkem soovitamist ja soovituste kuulamist!