Arvustus. Kaitstes lastevabadust, lastetust ja õigust end mitte õigustada

Uus lavastus
Vaba Lava
"Ühiskondlikult kahjulik element".
Idee autor: Siret Tuula
Lavastaja: Helen Rekkor.
Kunstnik: Jaanika Jüris
Helikujundaja: Laura Sinimäe.
Dramaturgid: Helen Rekkor, Siret Tuula ja Kristiina Jalasto-Kallas.
Valguskunstnik: Denis Bretško
Videokunstnik: Piret Parrest
Videotehnik: Laura Romanova.
Produtsendid: Triinu Reigo ja Katarina Tomps
Laval: Eva Püssa, Kaisa Selde, Silva Pijon, Siret Tuula.
Esietendus 14. novembril Vaba Lava Narvas.
Eesti naine kasvab üles erinevate "parim enne" meeldetuletustega, mida tuleb ennemini ajas juurde, kui et ühiskonna arenguga väheneb. "Kakskümmend kaks on viimane taks", "Kolmekümneselt võiks ikka abielus olla ja mõned lapsed ka hankida, sa ei taha ju olla vana ema", ja kurikuulus "Kahekümne seitsme aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element".
Naiseksolemise käsitlemine pole Vaba Lava jaoks uus: aastal 2015 esietendus "Sugu: N", kus mängis samuti neli naist. Kui tookord räägiti palju emadusest, on seekord võetud fookusesse just mitte-emadus ehk (enamasti) taotluslik lastevabadus (mis pole sama, mis lastetus!). Provotseeriva pealkirjaga lavastuse "Ühiskondlikult kahjulik element" idee autor Siret Tuula on näitlejana ka ise laval, lisaks kuuluvad truppi Eva Püssa, Kaisa Selde ja Silva Pijon.

Areenlaval alustatakse veidi võõritava iroonilisuse ja huumoriga, lõõpides ainiti ühiskondlike ja isiklike juhtumite üle. Teatav keel põses lähenemine masendavatele, mõnikord ka traumeerivatele kogemustele (füüsiline vägivald, ebaõnnestunud paarisuhe, abort jm) võib olla toimetulekumehhanism, ent kui näitleja toon on samal ajal ka vali ja deklameeriv, tekib tunne, et olen mitte vandeseltslane, vaid süüdlane. Näiteks kõlas lause "Perekond on kõige ohtlikum koht meie elus," mis on oma laetuses väga mõjus, ent ei jõua vaataja jaoks settida, sest tempo on põhjas ja atmosfäär intensiivne.
Kui mõnikord kirjutatakse dokumentaalteatris intervjuude põhjal välja konkreetne tegelane, kes võib olla ühe või ka mitme inimese vastustest ja maneeridest kokku pandud, ei joonistunud siin lavastuses see välja. Kuna ekraanil oli repliigi ajal vastanu nimi ja vanus, tekkisid küll seosed näitleja ja vastanu vahel, nii et mingi rollijaotus tekkis, ent omavahel eristada oli neid inimesi üsna keeruline. Proovisin meeles hoida, mida üks või teine naine endast varasemalt jaganud oli, et teda lähemalt mõista, aga see polnuks tegelikult vajalik – kõik lood olid olemuselt üsna universaalsed ja tekitasid äratundmist, kas enda või mõne tuttavaga.

Näitlejate lavaline kohalolu ja dramaturgia tükeldatus nõudiski iseenesest intensiivsust, kuna läbi tuli käia mitu teemat. Lavastus on jagatud n-ö alapeatükkideks, et süüvida probleemhaaval sellesse, miks intervjueeritud naised lapsi (veel) saanud ei ole. Räägitakse perekonna (suuresti isade) põhjustatud traumadest, koolikiusust ning hirmust tuleviku ees (kliimamuutused, sõda, tehisaru, üldine elukvaliteet hukkamõistvas ühiskonnas). Oluline ja kõnekas on sealjuures, et mõeldakse naise perspektiivist: milline elu oleks mu tütrel siin elades? Kas ma tahaks, et mu laps elaks samamoodi, samas kesk- ja ühiskonnas, kus olen elanud mina? Kas ma usaldan ennast kedagi kasvatama?
Ilmnes, et perekonna roll on viimase küsimuse puhul eriti oluline: lisaks sellele, et alkoholismi taak on Eestis tähelepanuväärselt suur, vajutab ka vanematepoolne vaimne vägivald piisavalt sügava jälje, et kardetakse ise samasugune olla. See ja hirm tuleviku pärast, näivad olevat kaasaja suurimad probleemid, millega lapsi (mitte)saav põlvkond täna silmitsi seisab, ja võib-olla oleks lavastus kasu saanud sellest, kui ainult neile (suurtele ja mitmekülgsetele) teemadele keskendudagi.

Traumad, kius, hirmud ja kahtlused on väga levinud ja inimlikud ning mõnikord avaldub see selles, et kui ka lapsi soovitakse, otsustakse siiski selle vastu. Kombinatsioone teguritest, mis ühe või teise otsuseni on viinud, on lavastuses rohkelt; selle loomulikkus näib sama loogiline kui ükskõik mis teine elumuutev otsus. Seda enam tekitab nõutust, et lavastus(e teema) inimestes pahameelt on tekitanud. Statistika ennustab küll 138 aasta pärast eestlaste lõppu, ent trupp rõhutab tabavalt sellise n-ö riigile laste sünnitamise propageerimise veidrust. Praegune poliitika sünnitusest kaugemale mõtlevat ei näi, küll aga peavad sellega silmitsi seisma kõik need, kes peavad suure tõenäosusega (mitte üksnes üksikemana) lõviosa lapsevanemluse koormast ise kandma.
"Ühiskondlikult kahjuliku elemendi" lõppstseen mõjus seevastu optimistlikult ja trööstivalt. Naised lamasid laval otsekui päikeselaigus, taustaks Siret Tuula armas helikujundus, ja visandasid tulevikku, kus nad on kõigile hirmutamistele ja hirmudele vaatamata õnnelikud. Neil on omaloodud kogukond, sõbrad ja reisid – emaduse keskmes olev hoolitsemine saab laste asemel osaks lihtsalt teistele lähedastele, ka iseendale. See on tulevik, millega saavad end lohutada ka need, kes emakssaamisest unistavad, ent kel see üha võimatum näib (sest ka selliseid lugusid lavastuses kõlab).
Lõppeks ei saa täna "kahjuliku elemendi" tundeta elada ükski naine, olgu ta ema või mitte, taotluslikult või mitte. Pidev naistele pandud surve enda valikuid õigustada – ka küsimustes, mis on isiklikud ja hallide aladega – ei tundu hea pinnas, millele rahvusriiki ja "meite sugu" üles ehitada.
Toimetaja: Rasmus Kuningas