Arvustus. Kuhu küll kõik emad jäid?

"Ühiskondlikult kahjulik element" võiks olla pisut selgem rusikas, aga ju prooviti jääda diplomaatiliseks ja kõigile vaatajatele meelepäraseks, tõdes Sveta Grigorjeva kultuurilehes Sirp.
Vaba Lava "Ühiskondlikult kahjulik element"
Idee autor: Siret Tuula
Lavastaja: Helen Rekkor
Dramaturgid: Helen Rekkor, Siret Tuula ja Kristiina Jalasto-Kallas
Kunstnik: Jaanika Jüris
Helikujundaja: Laura Sinimäe
Valguskunstnik: Deniss Bretško
Videokunstnik: Piret Parrest
Mängivad: Eva Püssa, Kaisa Selde, Silva Pijon ja Siret Tuula
Esietendus 14. XI 2024 Vaba Lava Narva teatrikeskuses
Selle artikli avaldamise ajal käib endiselt über-hüsteeria aastavahetusel Eesti Draamateatris etendatud ja ETVs osaliselt näidatud identiteedikabaree ümber: emad olla eriti solvunud sama teatri suure lava põrandaaugust väljaulatunud ja sealt õõnsusest naeratanud munnikostüümis noore peale ning mina olen värskelt saanud 37aastaseks. See on siin konteksti loomiseks. Niisiis, juba kümmekond aastat olen edukalt kandnud ühiskondlikult kahjuliku elemendi silti! Paljude muude toredate siltide kõrval. Palju õnne mulle!
Tahan siinkohal tervitada kõiki lavastuses osalenud noori – tere tulemast paariate maailma! Kerge siin ei ole, aga mõnikord siiski fun. Vahel näib, et naine olemine tähendabki pidevalt selliste siltide-kleepekate-sildistuste kogumist, üks hullem ja misogüünsem kui teine. Ei ole mingit lavastust vajagi, et keegi jälle miskit hüüaks, piisab olemasolemise faktist endast. Aga olgu, mis siin ikka heietada, tegelikult ei koti mind ammu, kellele ja kui palju ma ohtliku elemendina tundun. Noori, kes praegu samalt seltskonnalt vastu päid ja jalgu saavad, nagu mina oma ajal ühe kõnekese eest, tahan siinkohal rahustada: sõbrad, ka see möödub.
Sel talvel tõi Helen Rekkor Vabal Lava välja aga hoopis ühe teise lavastuse, pealkirjaga "Ühiskondlikult kahjulik element", milles räägitakse emadusest, sünnitamisest, selle kaasnevatest stigmadest, iibest ja kõigest sellest, mis Martin Ehalal ja teistel Postimehe püsiarvajatel südamel. Siit-sealt sai juba kuulda, et keegi (emad?) olla jälle solvunud. Jah, teatritalv 2024 eesti emadele armu ei andnud. Või noh, tegelikult ju ei tea, mida need emad ikkagi asjast arvavad, sest nende väidetavast solvumisest räägivad enamjaolt … mitte-emad ehk mehed. Tegelikult peaks aga selliseid lavastusi olema veel, sest teemasid, mida sellel väljal julgelt katta, jagub.
Mehed on 120 milli oma lastele maksmata jätnud, aga mina pean teile lapsi sünnitama? Ei, see alapealkiri ei ole lause, mida oleks olnud lavastuses kuulda. Ehkki oleks võinud. See on hoopis minu, Sveta, esimene hüüatus nendele marukonservatiividele, kes oma pead mu emakast kuidagi välja võtta ei taha.
Hiljuti kirjutas Kristi Saare väga hea artikli ajakirjas Pere ja Kodu,1 milles tõi välja peamised iibega seonduvad mured ja ka võimalikud lahendused. Täpselt nagu Elise Rohtmets Vikerkaares,2 võtab ka Saare loo keskmesse laste sündi toetavate struktuuride vajakajäämised. Selmet et süüdistada naisi, valgustatakse mõlema artiklis välja hoopis ohud ja olud, mis tihtipeale takistavad laste saamist ja nende olemasolu korral adekvaatsetes tingimustes üleskasvatamist. Sest nagu Rekkori lavastuse teise vaatuse lõpp vihjab: paljud naised tegelikult tahavad lapsi saada, aga nad kardavad a) vaesumist, b) puudulikku karjääri, c) et kaaslase peale ei saa loota. Sinna otsa siis lastehoiu probleemid, linna infrastruktuuri vaenulikkus ja pidev meespoliitikute vada sellest, mis teeb ühest naisest ikka õige naise.
Iibepiitsaga vehkijad võiks ometi aru saada, et naise vastu suunatud viha ei pane naisi rohkem sünnitama. Seda teeb ikka vast muu hulgas hästi läbi mõeldud perepoliitika, lastesõbralik linnakeskkond, hooletöö koormuse õiglane jaotumine ja võrdõiguslikkust tähtsaks pidav riik. Mitte aga see, kui järjekordne arvamusliidrist onu Heino hakkab lastetusmaksust jaurama.
Formaadilt on Rekkor välja toonud dokumentaallavastuse, mille eesmärk ongi võimalikult laiapindselt katta eri versioone ja põhjusi sellest, miks naised lapsi (eriti) ei sünnita. Peretraumad, alkohoolikutest vanemad, kõlbmatud mehed, kliimasoojenemine, palgavaesus, heterofatalism – you name it! Kuigi žanrilt neljanda seinata pihtimuslavastus, kehastuvad neli näitlejannat kahe vaatuse kestel erisugusteks tegelaskujudeks pidevalt ümber, mille läbi settib justkui kollektiivne polüfooniline biograafia. Lavalkujundus on lihtne: pöördlava, trummitaldrikud ja vahel video taustal. Tegelaskujusid, keda kehastatakse, pole ka õnneks palju, sestap tegevusliinid on jälgitavad ning portreteeritavate vanuski mõnusalt varieerub – hääle saavad nii noored kui ka juba soliidses eas naisterahvad. Ei saa öelda, et lavastus oleks mind täiesti veennud, aga juba teemapüstituse eest olen tegijatele tänulik.
"Ühiskondlikult kahjulik element" kannab endas pigem didaktilist eesmärki ja häälte polüfoonilisus peaks vast esmalt andma edasi tõika, et need va mittesünnitajad ei ole kaugeltki mingi homogeenne rühm, sestap ei saa öelda, et vot need viis põhjust ongi, miks osa naisi ei sünnita, ja et kui need elimineerida, siis voilà, iive hakkabki võluväel tõusma! Muidugi mingeid üldistusi saab ikka teha, nagu ennist mainitud. Kordaks selle siin veel kord üle. Naised sünnitaks tegelikult ju küll, ehk isegi palju, kui teatud tingimused selleks oleks täidetud ja/või soodsad. Jällegi, kordame üle, mis need tingimused on: hästikorraldatud lastehoid, hea taristu, normaalsed mehed, paindlike töökohtade olemasolu, tööturul naiste diskrimineerimise vähenemine jne.
Kahest vaatusest oleks mina küll kokku pannud hoopis ühe, ent ajalisest raamist enim tekitas küsimusi autorite enese positsioon, õigemini selle ähmasus. Ses mõttes oleks võinud "Ühiskondlikult kahjulik element" olla pisut selgem rusikas, aga ju prooviti jääda diplomaatiliseks ja kõigile vaatajatele meelepäraseks. On kaunis arusaamatu, kuidas keegi sai üldse (ka) selle lavastuse peale solvuda!? Aga ju meil pole palju vaja korralikuks kirgede tormiks, piisab, kui üle kellegi huulte tuleb sosinal "ema", kui juba eestlane hullub.
Erisuguseid kommentaare lavastuse promolõikude all lugedes saab selgeks, et üheks keskseks süüdistuseks lastetute naiste pihta on viimaste hedonistlik eluviis ja egoism, et noh, elate endale, preilnad, jah? Kuulun küll nende kilda, kes arvavad, et justnimelt sünnitamine on egoistlik tegu. Leian, et lapse saamine eeldab väga põhjalikku arusaama ja sügavalt tunnetatud isiklikku teadmist sellest, miks uut inimest siia maailma üldse tuua tasub, tuua võiks. Vastused stiilis "sest nii on tehtud", "lastega on lõbusam", "maa tuleb täita …", "aga kes siis pensionipõlves sinu eest hoolitseb?" ei ole minu arust piisavad. Kaugeltki mitte.
Ei on ei. 128 laiki. 24 kommentaari. Koht: Facebook. Aeg: 14. august 2023. Kasutaja Sveta postitus: "A kas võib olla naine, kes lihtsalt ei taha lapsi? Et ei ole mingi heterofatalist ning asi pole ka selles, et prekaarsus või et vaene või et pole "õiget meest" leidnud või et mees ei tahtnud või et kliimasoojenemine või et liiga palju inimesi planeedil Maa … Vaid et pole muud põhjust, kui et – EI TAHA! That's it. Normaliseerigem ka selline mõtlemine, pliis."
Annan endale aru, et kõiki ühe lavastusega ära ei kõneta ning "Ühiskondlikult kahjulik element" võtabki teadlikult nõuks portreteerida eelkõige cis-naisi ja heteroemasid, kuid mina tundsin puudust nii kvääremaduse kui ka sellise hääle kajastamisest, kes lihtsalt ei taha lapsi ning ei võta seda nõuks mitte millegagi ära seletama. Tegelikult võiksime jõuda ühiskonnana ka sellise mõtlemiseni, kus laste saamist või mittesaamist ei peagi põhjendama. Samamoodi, nagu ei pea seda tegema nt vahekorrast keeldumise korral. Ei on ei. Kui ei taha, siis ei taha. Kõik.
Kuigi ennast mitu korda ühe arvustuse vältel tsiteerida on kaunikesti imelik, kordan siiski üle kunagi Andra Teede "Emadepäeva" arvustusest3 läbi käinud mõtte. Pakkusin seal välja, et emadusest võiks mõelda laiemalt kui pelgalt soolise identiteedi ühest nurgakivist või bioloogilisest antusest. Kas emadusest ei võiks hoopis mõelda kui ühiskonda muutvast, transformatiivsest jõust, parema ja hoolivama maailma loomise praktikast? Kas emadusest saaks mõelda kui tegevusest: "Ema saab olla ka iseendale – end "ematada" (mother yourself) –, ema saab olla tervele ühiskonnale, aktiivselt ühiskonda panustades, ema saab olla ka meessoost, ema saab olla hõim. Kui praeguseks on nii Eestis kui mujal emaduse mõistet kaaperdanud ja oma ideoloogilise vankri ette sättinud eelkõige marukonservatiivsed parteid ja ideoloogid, siis kas ei võiks emadusest mõelda hoopis millestki, mis aitab sillutada teed uutele valitsemisvormidele, majandamisviisidele, tugeva kodanikuühiskonnani?"
Praeguse hüsteeria taustal tunduvad sellised küsimused muidugi enam kui utoopilised, näikse, et emadusest mõtlemine ei ole Teede raamatu arvustuse ilmumisest alates mitte laienenud, vaid ahenenud. Ometigi võiks emadus olla midagi palju huvitavamat ja enamat kui naise üks "kesksemaid viise" oma maailmas olemist realiseerida, seda kuidagi õigustada. Sest see olemasolu ei vaja õigustamist. Mitte kellegi väärtus ei peaks sõltuma sellest, kas ja kui palju ta on sünnitanud.
Emadusest rääkivaid lavastusi on aga vaja, teema on oluline ning nurki, kuidas sellele läheneda, mitmeid. Loodan, et Rekkori lavastus on pärl ühes pikemas ketis.
1 Kristi Saare, Meil on 5 põhimuret, miks iive ei tõuse. Keskealiste konservatiivsete meeste noomimine ei tee asja paremaks. – Pere ja Kodu 6. I 2025.
2 Elise Rohtmets, Feministlik perepoliitika kui heterofatalismi leevendus. – Vikerkaar august 2023.
3 Sveta Grigorjeva, Emadus kui revolutsiooniline praktika. – Sirp 12. V 2023.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: Kultuurileht Sirp