Vabariigi aastapäeva kontsertetendus on muutunud vaat et niisama sümboolseks, oma aja märgistajaks kui presidendi või peaministri kõne. Neid ei kooskõlastata, ent kui veab, langevad sõnumid kokku. Kui avalikustati, et 107. aastapäeva kontsertetendust lavastab Elmo Nüganen, psühholoogilise sõnateatri raudvara, võisid paljud kergendatult hingata – sel aastal vast ei "veiderdata".

Eksperimentaalsema vormi või tõsisema sisuga etendused saavad tihtilugu just taolist kriitikat: et on masendav, liiga rusuv, arusaamatu… Olenemata sellest, kas need hinnangud on õiglased, on oluline mõista, millist sõnumit praegusel ajal vabariigi aastapäevast oodatakse. Nüganeni looming on alati inimhinge vajadusi tabada osanud, nii ka seekord.

Ei olnud tänavu musta lage meie toal. Ei olnud kuigi palju tumedaid toonegi, mille nägemine vaatajaid tihti tõredaks on teinud. Kristjan Suitsu lavakujunduse märksõna näis olevat hel(g)e: soe valgus, eredad toonid, keskseks elemendiks muidugi suitsusaun ja puitpingid. Äratuntav, kodune, oma.

Soe nostalgia tekkis publikul juba sellest, et etenduse läbiv element oli Pantalone "Armastusest kolme apelsini vastu", kes kord juhendas triksterlikult metsasarvemängijat, kord aitas alles soojendusriietes Estonia baleriine (Triinu Upkin, Karina Laura Leškin, Kim Jana Hügi ja Ksenia Seletskaja) väikeste luikede tantsuga. 2013. aasta etendusel, mida Nüganen samuti lavastas, Pantalonet veel polnud, mistõttu mõjus see üllatus väikese kingitusena Eesti rahvale – kas just hea käitumise eest, aga võib-olla lohutuseks.

Pantalone kõrval olid teisteks peategelasteks kummikinnastega koristajad (Ülle Kaljuste, Terje Pennie, Anne Reemann, Margot Böttchner ja koidulauliku lisana Matis Leima), kes heatahtliku kohmetuse ja kohusetundlikkusega pidevalt "õiget ja pidulikku" kontserti häirisid. Koristajad mõjusid oma sümpaatsuses kummardusena tihti nähtamatuks jäävatele taustajõududele, nn tavalistele inimestele paljude teiste märkimisväärsete eestlaste seas, keda laval esile tõsteti.

Näiteks tulid otse saunast värske õhu kätte Anna Hints, Astrid Kannel ja Janek Õiglane. Pärast neid väljus saunast aga otsekui plahvatusega kõigi vaatajate teadvusesse (kui ta seal juba polnud) maailmatasemel viiuldaja Hans Christian Aavik, kes esitas keelte purunedes Rune Tonsgaard Sørenseni teost "Shine You No More". Kahtlemata kontserdi üks eredamaid hetki.

Kontserdi muusikaline juht Tõnu Kaljuste sulatas repertuaari tuttavate meloodiate (Pärt, Mozart, Tšaikovski) sekka vähemtuntud rahvaviise (Otepää kihelkonna rahvakoraal "Oh Aadam, sino essitüs" eesotsas Margo Kõlari torupilliga) ja ka esmakordselt kõlanud palasid.

Näiteks algas etendus Jarek Kasari looga "Kas on sul veel usku?", mida esitasid Evelin Võigemast ja Tuuri Dede. Ehkki kontsertetenduse üldpilt rõhus "headus võidab" sõnumile, aitas selline algus vältida maailmavältivalt eskapistlikuks minemist, sest ehkki eile kõlas väga palju soovi "head pidupäeva", on sel pidupäeval paraku ju kolm aastat ka leina- ja muremaik. Kas on sul veel usku, et varsti on selgus? Kas on sul veel usku või usk on sind jätnud?

Raskustunnet ja vajalikku annust tõsidust leevendati läbivalt absurdiga: ka tollessamas numbris olid taustal monotoonselt õõtsuvad paarid, kolmas solist Jarek Kasar esitas oma salmina hoopis midagi lopahhinlikku. Eelmainitud "Luikede järvgi" on vist igavesti möödapääsmatult politiseeritud, aga kui üks luikedest on Pantalone, on sel justkui mingi lootustandev noot – et kuni ise vahel kergust lisame, on hõlpsam.

Humoorikas pärl oli setokeelne "Pohmela" Kasari ja Zetode esituses: lisaks sellele, et laval oli viimaks murre, tähistati ausa numbriga ka argisust. Samas kurvastas, et laulu autorite seas oli märgitud tehisaru (Suno AI). Jah, tegu on vististi ajastu osaga, saati pole teada, kui suur või milline "tema" osalus loomeprotsessis oli (sest "Pohmela" pärineb originaalis Zetode 2022. aasta albumilt), aga isiklikult ei soovi ma tehisaru Eesti kultuuris näha ega tunnustada – teda on selles juba niigi liiga palju.

Olgu ta vormilt milline tahes, võib vabariigi aastapäeva kontsertetenduselt alati korralikku annust paatost ja hingehardust oodata. Isamaaliste viiside, tuttavate nägude ja sooja huumori najal tõusis kõige meeldejäävamaks osaks (ja tekitas külmavärinaid) teistsugune olnu meenutamine: Nüganeni 2013. aasta kontsertetendusel kätlemist mänginud lapsed said aastate jooksul täiskasvanuks, naasid vaibale ja surusid kätt järgmisel väiksel presidendipaaril.

Noorte kohal esinenud Nublu, peavoolukultuuri integreerumise edulugu, esitas samal ajal emotsionaalselt laetud "Kasteheina" – ajad on kummalised, aga pidevalt tuleb peale uut muute- ja vaimujõudu. Märgata, tunnustada, meeles hoida tasub. Sestap mõjus väga õigelt, et kontsertetenduse viimased kolm pala olid n-ö uusklassika ("Kastehein"), kooriklassika ("Ühtehoidmise laul") ning hümniväärse olulisusega, kogu saaliga ühiselt kõlanud laul ("Ta lendab mesipuu poole"). Olen kindel, et ka "Mesipuuta" oleks publik kontserdi lõppedes aplodeerimiseks püsti tõusnud.