"I love you, I love you, I told you I do / It's all I've ever felt, I've never felt so well / And if you don't know it, I wrote you this tune / To be here loving you when I'm in the tomb / System in our hearts, you only had it before / Echo, echo, echo, the lights, they go"¹

Mullu suvel ilmunud suurepärase tõlke autor Maria Esko kirjutab raamatu järelsõnas järgmiselt: ""Kes neid jõuaks lahuta" on verinoore loomeinimese reaktsioon sündmustele tema kodumaal kindlal ajahetkel, aga ka suurematele muutustele tema põlvkonna mõttelaadis ja meie ühises väärtusruumis".² Kahetuhandendate Prantsusmaal aset leidev lugu koondub Alice'i ja Madi ümber, kes otsustavad Madile kodakondsuse saamiseks fiktiivselt abielluda. Süsteemse rassismi, lõppematu bürokraatia ja perspektiivitu tulevikuga leppimine ei tule kõne allagi ning vaba, võrdse ja inimliku elu nimel proovitakse takistustest koos läbi murda. Zeniter lahkab Alice'i ja Madi sõprust ning suureks saamise teekonda, millele vajutab templi Suur Rassismilugu – kollektiivsetest ja isiklikest konfliktidest koosnev labürint, mis ulatub nii keelde, identiteeti kui ka sõbra seitsmeteistkümnendale sünnipäevapeole.

"Ma olen põlvkonnast, kelle elu tuleb kehvem kui tema vanematel…" (lk 7) Teos algab peategelase monoloogi või manifestiga, kus järjestatakse asju ja tunnuseid, mis iseloomustavad nullindate algust ja mis on hämmastavalt sarnane Annie Ernaux' romaaniga "Aastad": "Kõik pildid kaovad kunagi."^[3] Nii Zeniter kui ka Ernaux kirjutavad üles ühe ajastu märke, võtavad kokku teatud perioodi ühe kollektiivi jagatud reaalsusest. Nagu kinnitaks tahvlile kaardi ja torkaks nööpnõelad kõige suurema assotsiatsioonipotentsiaaliga kohtadesse. Kuulun ise Zeniteri-järgsesse põlvkonda (tajusin seda vahet näiteks keelekasutuses – väljendid nagu millestki savi olema, tipp-topp kostüüm, sitaks stiilne ja plõksima meenutasid mulle keskkoolinoorte eludest rääkivaid seriaale, mida vaatasin kaheksa-aastase imetlusega umbes aastatel 2010–2011 ja mis näisid olevat minu toonasest maailmast nii kategooriliselt lahus). Sellest hoolimata kerkis juba teose alguses esile palju enesestmõistetavaid äratundmisi: "Ma olen rahvusvahelise terrorismi põlvkonnast, ma olen üleilmastumise põlvkonnast" (lk 7), "Ma olen kliimasoojenemise põlvkonnast ning jääkarude ja jääkilpide tulevikust rääkivate nutuste dokfilmide põlvkonnast" (lk 9) jne.

Ka toon on kodune – iroonia ja sooja tõsiduse vahepealne, vahetu, kord aus ja kord põiklev, aga ennekõike ikkagi aus, terav, aus ja terav. Zeniteri stiil on väga kinematograafiline – ta maalib sõnadega pilte, etendab stseene, mis ärkavad visuaalselt ellu. Kõnekeelsed väljendid ja aistingulised detailid tekitavad tihedaid, terviklikke ja realistlikke kujutluspilte: "Saint-Micheli jaama juures, terve aasta, igal reedel kell 21, oma vikerkaarevärvilise jope ja tubakalõhnaga. Iga kord, kui ma metrootrepist üles jõuan, näen teda toetumas vastu roostes piirdeaeda, ta viskab koni sõrmenipsuga minema, küsib mult Wassup ja patsutab seljale." (lk 76) Autor on oma tekstide filmilikkust ka ise kinnitanud, öeldes, et kirjutades on tema eeskuju teater – sõnadega stseenide etendamine, mis oli enne kino leiutamist kirjanduse peamine ülesanne.⁴ Taipan, et äratundmistunne, mis mind lugedes teosega seob, tuleneb lisaks teemadele ka stiilist – mul on tunne, et olen sellises olukorras olnud, mhm, mälestus kellegi elutoast kerkib kehas üles, diivan oli kare, sukkpüksid libedad ja rõdult tuli külma õhku… Samuti on tihti just äratundmistunne see, kust hakkab idanema sõprus – midagi meie elukogemustes/hoiakutes/maitses kattub. Seega näib, et teos saab hakkama kontaktide tekitamisega mitmel tasandil: nii ühiskondlikul, stilistilisel kui ka emotsionaalsel.

Sõprus ongi sõrestik, millele teos toetub. Alice'i ja Madi sõprus on üks neist kadestusväärsetest, kus teineteist tuntakse juba sünnist saati, koos on läbi elatud kõik murrangulised ja valusad suurekssirgumise sündmused, paremad ja halvemad ajad ning vapralt ära talutud iidsed etteheited teemal "poiss ja tüdruk ei saa sõbrad olla!". Zeniter dokumenteerib seda sõprust (ja sõprust üleüldse) jaokaupa: tükk tüki haaval harutab ta lahti peategelasele kallite inimeste olulisuse ja eripära, nii et nood muutuvad mitmekihilisemaks ja asetuvad lugeja vaimusilmas ajateljele, kus isiklik ja ühine seisavad tihedalt teineteise kõrval. Kui palju me üldse mõtleme sõprusele, sõpradele oma elus? Eesti kultuuriväljal ringi vaadates näib, et viimasel ajal kõnetab see teema aina rohkemaid⁵ – tõepoolest, kahekümnendates eluaastates inimesele ei ole ju ainus sotsiaalne väljund paarisuhe, nagu võiks ehk tüüpilist verstaposti ette kujutada. Kuidas me oma sõpradele armastust jagame? Milliste sõnade, žestidega? Miks on üksindus praeguse aja üks suurimaid haiguseid – kas sellepärast, et hindame romantilist suhet kõrgemalt ja hülgame sealjuures kõik teised tähenduslikud suhted?

Tahaksin nagu Sarah Kane "öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige"⁶ või nagu Alice Zeniter: "Mad on olnud katastroofide juures, arvutirikete, valusate lahkuminekute juures, kui oled pidanud mikrolaineahju läbi terve Pariisi tassima, terviseprobleemide juures, Mad oli kohal su esimese avaldamise puhul, sigari ja lillekimbuga, ja kõigil su etendustel keskkoolist saati." (lk 79) Selliseid loeteluvalanguid on teoses mitu, võib-olla sellepärast, et niivõrd kõikehaarava ja tingimusteta sõpruse väljendamiseks oleks igasugune teistmoodi lauseehitus ahistav ja vähene. Samasuguste valangutena antakse edasi ka frustratsiooni, viha, ahastust ja väsimust, mida tekitab loo ühiskondlikus reaalsuses vohav süsteemne diskrimineerimine. Ent samasugune reaalsus jätkub paraku ka väljaspool romaani.

2023. aasta lõpus hääletas Prantsusmaa parlament vastuolulise immigratsiooniseaduse poolt, mille kõige ekstreemsemad muudatused lükati küll hiljem tagasi, kuid mille edu laseb paremäärmuslusel näida ohtlikult normaalsena. Nagu ütleb ka Zeniter raamatu lõpus intervjuus: "Olukord ei ole sama, mis romaani kirjutamise ajal: see on hullem."⁷ Rassism, mis saadab romaanis Madi (ja teisi) kogu suurekssirgumise aja (ja mis kardetavasti sellega ei lõppenud), demonstreerib end igal pool: ühistranspordis, ametnike kabinettides, koolihoovis, perekonnaseisuametis, paberivirnades, tänavatel, uute tuttavate tagaaedades, sõnavõttudes, nii vargsi kui täiesti avalikult heidetud pilkudes. See märgistab elud nii jõhkralt ja Zeniter reageerib sellele just nimelt ilukirjanduses, sfääris, kus on palju lihtsam põgeneda kujutlustesse ja mõttemängudesse.

Kuna "Kes neid jõuaks lahuta" on autofiktsioon ja peategelane kannab autori nime, on paralleelide tekkimine vältimatu ning minajutustaja kehtestab seisukohti, mis lihvivad õhukeseks piiri tekstivälise ja sisese reaalsuse vahel. Kohati kirjutab Zeniter aga sinavormis ning nii haaratakse lugeja sündmuste keskele. Mõnes mõttes ei jäta autor mulle enam võimalust loo käigule mugavalt distantsilt kaasa elada, vaid asetab küsimuste ette – kas mõtled kaasa või ei mõtle, avaldad arvamust või ei avalda, tegutsed või ei tegutse. Autor mobiliseerib lugeja kui ühiskonnaliikme ja lisaks sellele, et olen narratiiviga veelgi lähemalt seotud kui muidu, pean nüüd otsa vaatama ka oma põhimõtetele, vastutusele ja õiglustundele. Kas ma suvatsen rassismile ja selle väljendustele mõelda vaid siis, kui see otseselt mind puudutab, või vaevun oma ninaotsast pisut kaugemale vaatama? Zeniteri valvsus on tänuväärne. Ning kuigi nullindate Prantsusmaa ja tänase Eesti poliitika võib olla erinev, kangestub miski minus sellegipoolest. Mõtlen Poola režissööri Krzyisztof Kieslowski filmitriloogiale "Kolm värvi", mille pealkiri viitab prantsuse lipuvärvidele ja vabadus-võrdsus-vendlusele, mõtlen sellele, kui hapral pinnal (ja kus?) need väärtused võbelevad. Mõtlen ukrainlastele, palestiinlastele, kõigile neile, kelle elud on tembeldatud vale-eludeks.

Muidugi pean ma, nii nagu Alicegi, tunnistama oma väga privilegeeritud positsiooni. Ent väga õigesti ütleb ka minategelase Emme: "Ma pean ikka ise otsustama, kas puhkan nendel loorberitel, mille isa on mulle märkamatult välja võidelnud, või astun omakorda võitlusse." (lk 44) Zeniter kaardistab tõetruult ühe noore elu ebakindlusi, väljendusraskusi ja -puhanguid, kõhklusi ja võite. Minategelase suur empaatiavõime peegeldab usku sõprusesse – sellele, keda peetakse oma sõbraks, ei tehta liiga, teda ei lasta üle, ei jäeta üksi. Ja kuigi ühelt poolt on teosel tugev moraalne mõõde, pühitseb see ka spontaansust, (hull)julgust, sisemist põlemist ja sisetunde usaldamist. "Tehke lollusi!" hüüdis sõber kunagi aastaid tagasi oma täiskasvanuea esimestel tundidel. Ja lisage see romaan kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja.

 ***

^[1]   Fontaines D.C. "I Love You" – "Skinty", 2022.

^[2]   Maria Esko. "Saateks" – "Kes neid jõuaks lahuta", lk 129.

^[3]   Annie Ernaux. "Aastad" – Tallinn: Tänapäev, 2023, lk 7. Tõlkinud Sirje Keevallik.

^[4]   Vt https://youtu.be/i4lnMP8Orgg?si=O-LG78RA76sCROp.

^[5]   Vt nt Nele Tiidelepa, Henri Särekanno ja Siim Preimani lavastust "tsau mis teed?", mis etendus teatris elektron.art septembris 2024, või loe Brigit Aropi magistritööd "Naiste sõprusest kunstis. Feministlik vaade".

^[6]   Vt https://www.draamateater.ee/wp-content/uploads/2021/09/Crave_monoloog–armastusest_Sarah-Kane.pdf.

^[7]   Maria Esko. "Saateks", lk 131.