Igapäevast uudisteringi tehes sirvisin Eesti Rahvusringhäälingu kultuurirubriiki, kus mu tähelepanu tõmbas intrigeeriva pealkirjaga artikkel "Carolina Pihelgas: vaatlen oma raamatutes, mida vägivald inimestega teeb". Otsustasin uudishimust artiklile klikata. Mulle pakkus huvi verivärske lühiromaani süžee mürgisest suhtest, mille tegevustik leiab aset praegugi aktuaalse Nursipalu harjutusväljaku laiendamise keerises.

Carolina Pihelgase teine proosaraamat "Lõikejoon" keskendub minategelasele Liinele, kes on äsja põgenenud vägivaldsest ja mürgisest kooselust pisikesse popsitallu Nursipalu polügooni lähedale. Lühiromaan on peamiselt üles ehitatud Liine sisekaemusele, emotsioonidele ning minevikus toimunu analüüsimisele. Teosele lisavad kontrasti meili-, telefoni- ja Messengeri vestlused ning kirjad.

Lühiromaani tegevustik on viidud küll lähitulevikku, kuid utoopilist unelmat ega düstoopilist kaost oodata ei ole – raamat keskendub päevakajalistele teemadele. Nursipalu harjutusväljaku laiendamine on kestnud juba aastaid, aga sellega kaasnevatele probleemidele ei ole ikka veel lahendust leitud. Parafraseerides Remarque'i, võib Nursipalu olukorra kohta öelda: kagurindel muutuseta. Nii on kahjuks teistegi ühiskondlike probleemidega, nagu sooline diskrimineerimine ja ebavõrdsus, millega raamatutegelased samuti kokku puutuvad. Pihelgas analüüsib Liine kirjavahetuste kaudu minevikusündmuste mõju täiskasvanuea otsustele. Isa, keda tegelikult ei ole; ema, kes tegelikult ei hooli; vastutus, mis on antud liiga vara – kuidas need inimest ja tema kujunemist edaspidi mõjutavad? Sellele küsimusele proovib autor vastust leida minategelase mälusähvatustega, põimides neid olevikus toimuvaga. Pihelgas rebib probleemide võimalikke alguspunkte lahti just nagu kapsapea kihte, iga lehe all peitub uus lugu, mis viib sõlmpunktile aina lähemale. Seeläbi avaneb Liine mõttemaailm ning tekivad loogilised seosed, mis selgitavad tema eluvalikuid.

Sõda toimub kahel tandril: Liines endas ja tema ümber polügoonil. Pikaaegse vägivaldse suhte ja Nursipalu polügooni laiendamise keerises tekib nende kahe pealtnäha erineva tasandi vahel märgatavalt sarnane tonaalsus. Pidev paugutamine ja polügooni järkjärguline laiendamine on võrreldavad igapäevase terroriga vägivaldses suhtes. Peale selle ähvardavad mõlemad jätta kellestki või millestki ilma – iseendast või oma kodust.

Öeldakse, et sõjas ei ole võitjaid, on vaid kaotajad. Nii ka "Lõikejoones": purunenud on üks pikaajaline suhe, vägivallaohver lakub haavu, inimesed on kaotanud kodu ja riik nende usalduse. "Vägivald ei armasta, vägivald omab" (lk 62). Kodust ilma jätmise ja vägivaldse suhte tragöödiad on teoses põimitud sümbiootiliseks tervikuks, miskaudu avalduvad tekstis igasuguse vägivalla ohvrite valud ning traumad. Terava lõikejoonena mõjuvad just need olukorrad, kus peategelase mõtted ja tunded tunduvad niivõrd reaalsena, et võib tekkida vajadus ise ohvrile appi rutata või ohvriabisse pöörduda. Näib, et Liinet saatev vägivaldse suhte tume energia kandus üle Tsõõriksoole ja muundus seejärel lõikejooneks, mis jääb eraldama tema eelmist ja tulevast elu. Nõnda kujunebki välja teost saatev muster.

Raamatu peatükid on lühikesed ja kokkusurutud, tekst intensiivne ja sisurikas ning lühikeste peatükkide vaheldumise rütm soosib sõltuvust tekitavat ahnust. Näiteks edastab Pihelgas luuletajaliku poeetilisusega Liine hingeelu: "Ma pragisen, ma sirutun välja, ja kardan haiget saada. Kardan, et mulle astutakse peale. Ja siis ikkagi, igatsen lähedust. Kardan ja igatsen. Nii võib ju olla." (lk 63) Nii tekibki kohati tahtmine lugeda lühiromaani kui luulet. Raamatu floora ja fauna tabamiseks võtsin kasutusele "süvendatud lugemiselamuse" strateegia ja taktika – lugesin selliseid lõike rahulikult mitu korda üle, süvenesin neisse järk-järgult, panin vahelduseks raamatu enda ees kinni, vaatasin lakke ja peale sügavat sisse- ja väljahingamist avasin selle jälle. Nii jõudsin peategelase hinge- ja mõttemaailmale lähemale.

"Lõikejoont" rikastavad ka lihtsakoelised, argikeelsed ja kohati vulgaarsed Messengeri vestlused, mis tekitavad tõenäoliselt just kohustusliku kirjanduse klassikutesse süüvinud noortes lugejates äratundmisrõõmu: ka kirjanduslikult väärtuslikus tekstis võib leiduda midagi nii tavapärast ja igapäevast, millega samastuda. Ümberlülitumine grammatiliselt korrektselt, sügavamõtteliselt, kujundi-, metafoori- ja poeesiarikkalt tekstilt lapidaarsele kõnekeelele võib samas esitada väljakutse, sest katkenud on harjumuspärane luuleline proosarütm:

"su ema on nagu täiega toxic ja sa tead seda ja sa ei saa tglt midagi muuta

tõsi. ja ma olen selle peale mõelnud ka. a see tundub nii raske." (lk 60)

Mu jaoks on mõneti paratamatu, et pärast "Lõikejoone" lugemist võib tekkida kiusatus otsida paralleele Pihelgase luulest, näiteks 2019. aastal ilmunud kogust "Valgus kivi sees". Samasugused kujundid (näiteks sahtlid ja apelsinid) esinevad nii luules kui ka proosaraamatus, kuid lugejana asusin pigem tõlgendama lõikejoonelikult hoopis luulekogu motiive. Liine mõtted, tunded ja tegemised Tsõõriksool võtab minu arvates väga tabavalt kokku luuletus "Midagi surevat": "Olen kirjutanud vanast mõisast ja teekonnast koju, olen kirjeldanud lapsepõlve mudaseid maastikke, aga tunnen end ikka poolikult nagu katkine karp, nagu midagi väikest ja surevat selles õhtus, mis ei loovuta mulle täit tõtt."¹ 

Nii nagu "Lõikejoongi", paistab luuletus peegeldavat lahkumineku põhjuste otsimist endast, mälusoppides kompimist ja psühhoanalüüsi, kuid miski ei ole talle veel selgust toonud. Samuti ei anna mulle enam rahu Tarmo isiksuse otsimine ja pidev, võib-olla isegi sunnitud äratundmine luulest. Siiski on "Lõikejoonest" Pihelgase luule jälgede otsimises peidus oht romaani üle tõlgendada.

"Lõikejoon" jutustab loo ühest haavatud hingest, kes püüab tunnete- ja sõjakeerises ennast taas leida. Lõikejoon on kui kuristik eelneva ja järgneva vahel, aga üle kuristiku ei saa joosta, sellest on vaja üle hüpata. Hüppamiseks on vaja julgust ja usku, julgust tegutseda, võtta vastu otsuseid ja uskuda, et kõik on võimalik. "Lõikejoonele" joont alla tõmmates võtan endaga kaasa mõtteviisi audentes fortuna iuvat – ja et iga lõpp on millegi uue algus.

 **

Arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.

¹  Carolina Pihelgas. "Valgus kivi sees" – Tartu: Kaksikhammas, 2019, lk 43.