Esimest korda Guattarid (ja tema mõttekaaslast Deleuze'i) lugedes (lugeda proovides?) tundsin, nagu oleks mul pea asemel toores lõdiseva rebuga muna (ilma kooreta), mida imetakse läbi nende kahe ihamasinate, hingamismasinate, söömismasinate, anaalmasinate pööraste torude. Väljendite rägastik: transversaalsus, oidipaliseerimine, de- ning reterritorialiseerimine, antitootmine, univooksus ja mingi seosetu värk ja organiteta kehad ja masinad ja produktsioon ja nii edasi ja nii edasi ja… jätsin lugemise sinnapaika. Redditis soovitati enne Guattarid ja Deleuze'i kümme aastat Nietzschet, Marxi, Freudi, Lacani, Batesonit, Bergsoni jt lugeda; see tähendab, hästi targaks saada ja siis nende juurde tagasi tulla. Guattari (ja Deleuze'i) tööd omandasid mu jaoks samasuguse oreooli nagu see üks sööklalaudkond põhikoolis, kellega kunagi rääkida ei julgenud.
Siis tuli Ott Puumeister ja tõlkis eesti keelde "Kolm ökoloogiat". Võrreldes Deleuze'iga kahasse kirjutatud ekstsentrilise ja eklektilise "Anti-Oidipusega"1 on Guattari essee endiselt eklektiline, kuid kindlasti enam mitte niivõrd ekstsentriline. Seda arvustust kirjutades oli mul sisuliselt kaks võimalust: kas a) jääda truuks Guattari sõnavarale ja stiilile ja sisuliselt teeselda, et ma olen nüüd internaliseerinud tema filosoofilise seisukoha või b) püüda olla võimalikult läbipaistev ja anda võimalikult realistlik sissevaade oma lugemiskogemusse. Kuna ma ei ole sugugi kindel, kas ma raamatust pärast mitmekordset lugemist paremini aru saan (kas arvustuse kirjutamiseks peab tekstist aru saama?), on see siin üsnagi ebaadekvaatne katse (ma ei tunne endiselt Nietzsche, Marxi ja Freudiga liiga suurt lähedust) anda edasi mõni mõte, mis aitaks mõnel teisel minusugusel diletandil Guattari töödega tutvust teha. Pedagoogilisuse ja pretensioonikuseta (kuid kui juhtub, et ikkagi sooritan ühe kahest patust, siis palun lugejal mulle andeks anda). Seega teeme alandlikult proovi.
Siin poleks mingit ajaloolist või majandusliku aluse determinismi!2
Essee algab selle sama probleemisõnastusega, mida oleme harjunud igalt poolt kuulma ja lugema. Et elu jätkumine Maa pinnal on ohustatud ja inimkogemus nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil vaesunud. Rahvusvaheline abi ja billgeitsilik filantroopia, millega poliitika püüab probleeme lahendada, on ebaadekvaatsed pääseteed. Tehnoloogia võidukäik, mis võiks vähemalt teoreetiliselt vabastada aega inimese loovuse arenguks, on toonud palju kasumit väheste taskutesse ja seeläbi süvendanud nii globaalset kui riikidesisest ebavõrdsust. Kapitalismi üheülbalise ja loodust kahjustava ühiskonnakorralduse revolutsiooni võikski pidada Guattari eesmärgiks. Seega tõesti, nagu tagakaanetekstki ütleb, on essee "täpselt meile adresseeritud pudelipost aastast 1989, [mis] visandab taktikaid, kuidas hakata kriisist välja rabelema."
Guattari arvates ei saa sellises kitsikuses toetuda n-ö vana kooli revolutsioonilistele liikumistele. Kapitalism on proletariaadi klassiteadvuse neutraliseerinud – pole enam töölisi, on vaid tarbijad. 1989. aastaks on ida ja lääne, kodanlase ja töölise vastandamise aeg läbi. Olukord on seda keerulisem, et kapitalismi nüüdisaegne vorm – Integreeritud Üleilmne Kapitalism – on deterritoriaalne, tal puudub võimukese, pole organit, mis teda valitseks ning mida saaks kukutada; pole tsaari, keda maha lasta, ega päid, mida maha raiuda. Ühtlasi on oluline teadvustada, "et peame sellise olukorraga "läbi ajama"" (lk 17): leppima näiteks üleilmastumise ja infotehnoloogia mõjuga, kaheteistkümne tuhande tuumalõhkepeaga ning linnastunud eluviiside domineerimisega. Need on ajaloolised tingimused, mis hoiavad käimas protsesse, mida ei saa niisama lihtsalt tagasi pöörata. Arhaismid ja "tagasipöördumised" heidab Guattari seega ühemõtteliselt kõrvale.
"Seda probleemi näitlikustab eksperiment, mille viis kunagi televisioonis läbi Alain Bombard, kui ta demonstreeris kahte akvaariumit: ühes oli saastunud vesi (mida võib ammutada näiteks Marseille' sadamast) väga aktiivse kaheksajalaga, kes justkui akvaariumis ringi tantsis; teises oli igasuguse saasteta puhas merevesi. Kui Bombard võttis kahesajala ning ta "normaalsesse" vette pani, tõmbus ta kõigest mõne sekundiga kerra, kuhtus ja suri." (lk 17)
Teisisõnu – oleks naeruväärne mõelda tagasipöördumisest vanasse heasse aega, mil kõik oli ilus ja vesi oli puhas. Ei. Peame hakkama saama praegustes tingimustes. Peame suplema Marseille' sadama vetes.
Subjekt ei ole midagi enesestmõistetavat!3
Seega tuleb panused panna uutmoodi revolutsioonilisele mõtlemisele – ökoloogilisele mõtlemisele. See vaatleb kaasaja probleeme läbi kolme prisma: keskkond, ühiskondlikud suhted ja inimese subjektiivsus. Ohus ei ole ainult keskkond, "välja ei sure mitte ainult liigid, vaid ka inimliku solidaarsuse sõnad, fraasid, žestid." (lk 18) Need kolm registrit on Guattari "ökosoofias" vastastikku seotud ning neid seoseid mõtestatakse "eetilis-esteetilise egiidi" all.
Keskkonna, ühiskonna ja inimese subjektiivsuse vastastiksuhe on midagi posthumanismi taolist – püüdlus anda inimese subjektiivsusele laiem baas kui Descartes'i sotsiaalselt ja keskkondlikult ignorantne "mõtlen, järelikult olen" ning laiendada subjektiivsuse kui sellise mõiste ka loodusele ning tervele sootsiumile. Agentsus ei kuulu ainult inimesele. Oma agentsus on ka teistel "ökosüsteemidel" – psühhiaatriahaiglal, koolimajal, Tallinna linnahallil, Pätsi monumendil, Ida-Virumaa mahajäetud industriaalmaastikel, Sveta baaril ja Suurel Vallrahul.
See tähendab: "Ökoloogiaid on mitu ja see ongi hea." (lk 41) Üks kriitik on Guattari ökoloogiat defineerinud kui "katset olla maailma suhtes adekvaatne".4 Üks osa sellest adekvaatsest maailmatajust ongi mõistmine, et eksistents ei ole autonoomne ettevõtmine ning et kui mõtlemine "püüab iseennast otse haarata, siis hakkab ta meeletult keerlema nagu vurr" (lk 12–13). Meie vaim on osa laiematest ökoloogilistest vooludest ja protsessidest, mis on pealegi kõik omavahel seotud. Selles mõttes võiks ühe ökoloogilise õppetunnina välja tuua, et seda arvustust ei kirjutanud mina. Mina lihtsalt varastan teiste ideid ja taaskasutan maailmas ringi hõljuvaid mõtteid.5
Psühhoanalüüsi kütkestavate fantasmidega tuleb mängida ja neid tuleb ümber mängida, mitte aga neid harida ja hooldada nagu Prantsuse aedu!
Guattari kontseptsiooni teine pool, eetilis-esteetiline perspektiiv, vastandub psühhoanalüütilisele "teaduslikkusele". Kui psühhoanalüüsi oidipaalne kolmnurk – issi, emme, mina – paneb paika kogu mõtlemise struktuuri, millest tulenevad kõik järeldused, on ökoloogiline mõtlemine seevastu protsessuaalne ja "sihib eksistentsi, mis ühtaegu moodustub, määratleb ennast ja deterritorialiseerub" (lk 18). Okei, nüüd visati pea ees jälle sinnasamasse toore muna pneumaatilisse põrgusse. Asi pole tegelt nii hull, nagu näib. Deterritorialiseerumine on pidev konstantse ja identse mahajätmine, pidev nomaad-eksistentsiaalne kunsttükk.
Üldiselt arvab inimene, et tema on. Just selles mõttes, et ta on mees ja tal on nimi ja ta on mõnest rahvusest ja ta on puusepp. Ja üldiselt arvab ta, et ta on seda lõpuni välja. Need identiteedimarkerid püsivad ning neid surutakse igalt poolt peale. Vanaema küsib, et kes siis sinust pärast õpinguid saab, ja lääne-eurooplane küsib, et mida sina siis eestlasena sõjast Ukrainas arvad (aga mis see eestlus siia puutub?). Kui juhtub, et inimene laseb nendest markeritest lahti – deterritorialiseerub –, saab elamisest loominguline, esteetiline küsimus. See deterritorialiseerumine võib aga olla subjektile hirmutav ja hävitav kogemus, mis võib vastupidi päädida reaktsioonilise, "oidipaalse" reterritorialiseerimisega. Teisisõnu, kättesaadavatest identiteedimarkeritest uuesti kinni haaramisega: "oi emme, ah mu isamaa, mu kodupaik, olee-olee."6 Need, mis paistavad olevat kõige isiklikumad eksistentsiaalsed antused – rahvus, rass, amet, jalkaklubi, toksiline maskuliinsus –, moodustavad kapitalismimasina kõige olulisemad subjektiivsed agregaadid.
Work in progress!
Pärast esimest lugemist olin suhteliselt valmis kogu asja sinnapaika jätma. Hirmuäratav krüptograafiaharjutus ju! Gilles Deleuze on Guattari kohta öelnud, et tema töid tuleb avastada ja taasavastada. Mind aga ei inspireerinud Deleuze, vaid mingi tüüp Redditis nimega byAnybeansNecessary: "Just read it and vibe first I'd say, then explore everything after if it really speaks to you and captivates you."7 Siit ka minu soovitus: vaadake, kuidas vaib on. Ning lühidalt! Ärge silitage oma mune, lööge neil koored katki ja laske subjektiivsuste dispositiividel liugu, taassingulariseerimis-pealetungile, eksistentsiaalsete territooriumite hõivamisele! Kuid olge ettevaatlikud! "Kõikjal sunnivad end peale justkui neuroleptilised kattevarjud, mis takistavad igasuguse singulaarsuse pealetungi. Kas peab veel korra pöörduma ajaloo poole! On oht, et ei pruugi enam ollagi sellist asja nagu inimese ajalugu, kui inimkond end radikaalsel moel kätte ei võta." (lk 35)
1 Gilles Deleuze, Félix Guattari. "Anti-Oidipus: kapitalism ja skisofreenia" – Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2017. Tõlkinud Mart Kangur.
2 Ott Puumeister saatesõnas Guattari stiili kohta: "Hüüumärk annab teada, et siin on tõesti midagi väga olulist, oleme jõudnud märkimisväärse ideeni." (lk 38)
3 Siin Guattari tegelt hüüumärki ei kasuta, aga ma kujutan ette, et ta oleks vabalt võinud seda teha. Selline vigur siis!
4 Hanjo Berressem. "Félix Guattari's Schizoanalytic Ecology" – Edinburgh: Edinburgh University Press, 2020, lk 3.
5 "I claim the term falsifier for myself, being an idea thief and shuffler of second hand concepts." (Félix Guattari. "Soft Subversions. Texts and Interviews 1977–1985" – Los Angeles: Semiotext(e), 2009, lk 23.)
6 Gilles Deleuze, Félix Guattari. "Kafka. Väikese kirjanduse poole" – Tallinn: Vagabund, 1998, lk 57–75. Tõlkinud Hasso Krull.
7 Vt https://www.reddit.com/r/Deleuze/comments/1evlvdh/how_am_i_going_to_learn_to_understand_antioedipus/.
