Vaatan aknalaual olevat Ukraina ("piiripealse maa") lippu ja liigun Krasnjaštšõhhi suunas. Juuliöö valgus on muutunud neoonseks, autode, fooride punarohe aeglustunud, toonid kiirgavad ühtlast rohelist. Tahaks öelda, et haiglarohelist, aga südasuvine külm on teistsugune. Ei tekita hirmu, vaid ajab lapsikult elevile. Tahaks sinise ja kollase rohelusest eraldada, piirid tagasi alguspunkti tõmmata. Aga kas (inim)lool oli üldse kunagi algus? Logos? Vete kohal hõljuv Jumala vaim? Pluss ja miinus, vaatan öö taustal ootavat Ukraina lippu ja tahaksin aega tagasi pöörata.

*

"Jumal on. +/-" paneb ajaloo peale mõtlema ja küsimusi on lugemise eel palju. Miks ma ei tunne pooli ukraina kirjanduse autoreid? Kust jookseb hea ja halva, tõe ja vale piir? Kas udusel ajal üks võitlebki ja teine põgeneb, otsustagu inimene vaid ära, kumb ta on, võitleja või põgeneja? Ja kuidas rahuajal üksteisega läbi saada, suurem eesmärk leida, üksikisiku ja rahva tasandil? Mida eestlased, ptüiptüiptüi, sõjaolukorras teeksid, hoiaksime ikka kokku? Äkki tooks see meid taas üksteisele lähemale?

Sõjaaja märkmeid kommenteerides on arvustajal kaks varianti: kas läheneda külmalt, kaalutletult, ajakirjanduslikult, või siis emotsionaalselt. Valin esimese, kuna sõda veel käib ja teise puhul kirjutaksin esimese kättejuhtuva meelemürgi mõjuvallas ühe roppuste tiraadi. Lisaks näib kohatu autori stiilist kaugeneda, kuivõrd raamatu temaatika on nii lõplik, kurb. Suurema küsimuse, mis saab edasi, jätan järelpõlvedele. Kokkuvõtteid võib teha hiljem.

Vormilisest raskusest. 2022. aasta märtsini Harkivis elanud, Poltavast pärit Andri Krasnjaštšõhhi kogumik ilmestab hästi seda, kui kompaktselt on võimalik telefonimärkmetes hetke või hetkeõudu tabada. Teos koosneb lühikestest sissekannetest, mida iseloomustab katkendlik joon, algusest peale killustatud tunne: "Pommiga pihta saanud inimese teadvusevool", see, mida autor ise nimetab "kildjaks stiiliks" (lk 21). Sõber soovitas mul lugeda W. G. Sebaldi esseed Saksa linnade hävitamise tagajärjel tekkinud kollektiivsest traumast. Leegitsevatest rusudest palja eluga pääsenute teadetes oli "midagi järjekindlusetut, omalaadselt ekslev kvaliteet".¹ Krasnjaštšõhhi kildudes peegeldub seejuures katkendlik, aga ikkagi tajutav narratiiv, mis on seda kummastavam, et õud ja õõv veel vältavad.² Kuskil poole raamatu peal on narratiivi juba täies mahus tunda, pea tuikab.

Loos korduvad tegelased, enamasti minajutustaja pereliikmed, kateedri-chat'is osalejad, kuid neile kui kirjanduslikele figuuridele kaasa elada või neid kuidagi kategoriseerida süda ei luba. Päris inimesed, päris pasas. Suure arengu teeb läbi jutustaja tütar Nadja, Lootus.

Ses mõttes iseloomustab "Jumal on. +/-" tänapäeva aega: reaalsus koosnebki kildudest ja ühel hetkel on raske eristada fiktiivset sellest, mis toimub päriselt. Kas see ongi virtuaalreaalsus? Kole, et üks riik ja rahvas peab küberajastul "päris" (st vanamoodsat, füüsilist) sõda pidama. Teose vorm on uudiste reaalsus. Ja mul oleks siin maailma ja enda vahele hädasti filtrit vaja.

Sisulisest raskusest. Raamatut ei jõua palju järjest lugeda. Jupikese kaupa (sõber see-eest luges kahe-kolme tunniga läbi, inimeste valulävi on erinev). Uudiseid ei jaksanud ma ka ühel hetkel enam lugeda, kuulasin vaid raadiost, lülitasin podcast'i käima, säästsin silmi. Visuaal ajab hulluks, elame filmi- ja ekraaniajastul. Ma ei tea, kuidas mõni suudab, aga minu pea hakkab sittadest uudistest huugama. Kõlan vanamoodsalt, kuid see pole inimlik, et kõik jõuab lugejani sekundiga. Lugesin üle enda kirjutatud sõja alguse märkmed – pidasin minagi päevikut, aga sõjateema lahtus ajaga, muutudes detailsest kirjeldusest üldiseks fooniks, mustaks pilveks, tuleviku suhtes lootusetuks – ja üle päeva olen sissekannet alustanud sõnadega "pea huugab". Sireen huilgab, pea huugab.

Ühel suvepäeval sirises Tallinnas Kristiine keskuses (jälle). Inimesed ei teadnud, mida teha. "Tähelepanu, hoones on eriolukord, palume kõigil paigale jääda ja oodata edasisi instruktsioone." Seejärel: "Tähelepanu! Hoones on eriolukord! Palume kõigil hoonest viivitamatult lahkuda." Lõpuks oli see valehäire ja me ei teinud midagi, aga ma olin parajasti tundlik, proovisin kehast eemale peletada tunnet, et nii peab kogu aeg elama. Harkivis, Ukraina moderni sünnikohas (lk 36), pidi, peab ja ma ei tea, mida selle teadmisega pihta hakata.

Mind kõnetavad eriliselt just need kohad, kus jutustaja räägib mütopoeetikast ehk ainest, mida ülikoolis esimese sõja-aasta sügiseni andis. Kuidagi tuttavalt mõjus lõik, kus ühe tudengi sõnul polnud müütide esmane ja põhiline funktsioon meelt lahutada, vaid anda inimestele orientiir, suunata ja aidata eksistentsiaalsest kriisist üle, ja selleks sobivadki inimpsüühikale kõige paremini näited, kujundid. Justnagu heas kirjanduseski (lk 30). Minu arvustus on samuti näidetest pungil, aga ma ei tea, kas haavas sonkimine muudab valu tõesti väiksemaks. Samuti saan aru, et jutustajal on kahju Kremlist (ilus ja UNESCO maailmapärand), kuid veel rohkem on tal kahju nimetust majast Harkivi kesklinnas Mõronosõtska tänaval (lk 37). Ajalooliselt ebahuvitav hoone jäi talle iga päev tee peale, ei pannud tähelegi, aga mulle meenus üks Pallasti tänaval, Omniva postkontori lähedal "põrgu katusesse" (Lasna nõlva) vajuv puitmaja.

Kas saan samamoodi öelda, et jääksin igatsema? Kas armastame ikka oma kodukohta ja miks tahavad nii paljud minema? Kus üldse on kodu?

Kes sõjaajal elanud pole, sai seda nüüd tundma, aga mingil väärastunud moel: ise otseselt ei kannata, aga edasi minna ka ei saa ega oska. Ja seda päriselus. Justkui oleks keegi kõrgemalt ajju kiibi sisse lükanud ning kontrolliks igapäevategevust. Ühesõnaga: lugedes ja elades valitseb üks jõuetu, hale ja hädine olemine. Kõige krooniks on näiliselt stoilise argielu pinna all pulbitsev viha, raev ja kellegi süüdistamise vajadus. Olemuslik äng. Või: "ärevike" aeg, nagu kommenteeris sõja esimestel kuudel uudiste jälgimise sundi üks tuttav kirjandustoimetaja. Sisu üle puudub kontroll, aga mulle tundub, et paradoksaalselt on sõna õuduste kujutamiseks täpsem kui pilt, sest kirjeldus käib läbi "inimmasina" (aju, intellekti) ehk emotsionaalse filtri.

Vahel unustame, kui tundlik on keel. Sõnal on ka TikToki, Twitteri jt ajastul kaal ning mulle näib – kui veidralt see ka ei kõla – kirjasõna kõigist võimalikest reaalsuse kujutamise viisidest see kõige… inimlikum.

Mis veel kõnetas? Nagu mul tihti ette tuleb, jäin lugedes mõtlema religiooni peale. Sissekandes "Uhtiahti" kirjutab Krasnjaštšõhh, et Lääne-Ukraina on jumalakartlik, Ida-Ukraina ei ole; maa üht osa eristavat teisest just see ja mitte rahvuskangelased nagu Stepan Bandera (lk 47). See on oluline mõte: inimesi ei erista ehk niivõrd rahvuslik narratiiv ega ajalugu, keel või geograafiline punkt, vaid midagi sügavamat, sakramentaalset, rituaali ja religioossusega seotut. Mis paneb ühe inimese püha või kõrgemat tunnet otsima ja teist mitte? Mind painas pikalt küsimus, kas idas kiiluvad vaba mõtte arengud kinni just usu tõttu, aga Krasnjaštšõhh lükkab senise sisetunde ümber: raskel ajal tekib rituaal iseenesest ja kõiksugu erisusi, ida- ja läänekristluseid ei ole vajagi. Millessegi kõrgemasse uskuda, see tähendab loota, ning teoses (ja päriselt?) sureb Lootus, Nadija, vist küll viimasena. Mis tal muud üle jääb.

Keeleidentiteet, rahvuslus. Tekstist käivad kordi läbi mõisted "venelane" ja "venemaalane". Lõpuks võitleb Ukraina Nõukogude Liidu ja mitte Venemaa vastu (lk 87). Minajutustajal on "venekeelne venelasest isa, sündinud Venemaal, keda venemaalased on tulnud lennukite, tankide ja rakettidega vabastama" (lk 12). Minu tuttava isa ütles esimese sõja-aasta märtsis, et kõige parem venelane on surnud venelane. Kas Krasnjaštšõhh parandaks, et surnud venemaalane? Igatahes võib endale ette kujutada, kui raske on vaenlasega sama keelt kõnelevas linnas kirjasõna teenida.

Märkasin hiljuti, et Pauligi kohvipakil on ukrainakeelne silt, venekeelset enam ei leiagi. Kuidas küll on keel ja rahvus nii karmilt seotud? Kurb hakkab: "Milleks ma rääkisin neile? Venemaa ajakirjades, kirjandusväljaannetes – Ukrainast? Harkivi, Ukraina Slutskist. Kopelevist ja Ukraina renessansist. Garšinist ja Vvedenksist. Milleks ma endast rääkisin. Et olen ukrainlane, ehkki venelane. Kes mind kuulas, valmistudes sõjaks." (lk 40) Eestivene kirjanik võib sama küsida, kuulajaid vähe, aga sõda vähemalt (või kurat, veel?) pole. "Tegelikult 24. veebruar tappiski mu." (lk 41)

Eestlased on oma keelega õnnelikud: soomlased, liivlased, vadjalased jt meid anastanud ega tapnud pole, ungarlased ka mitte, keelesugulus on soe. Kui vestlesin esimese sõja-aasta lõpus ühe rootsi ajakirjanikuga, kes uuris Narva tanki, eesti ühiskonna probleemide, rahvusluse ja integrazia kohta; ukrainlastele, aga peaasjalikult siinsetele venekeelsetelele inimestele (eestlastele, söandan küsida?) eesti keele õpetamisest, ütlesin, et sundimine, "Kalevipoeg" ning paekivil suitsupääsukese pilgu all imekombel tärganud rukkilill ei aita, kui eestlased ja venelased tegelikult ei suhtle (privet, gorod Narva). Ja et kindlasti tuleks siinse kandi rahule ja ühiskondlikule sidususele, olgu või ajaloo enda kulule "kasuks", kui soomeugri ja slaavi keeled oleksid grammatiliselt tsipa lähedasemad. Aeg on möödunud ja koolid lähevad üle eesti keelele, mis on tore ja mis oleks võinud juba varem juhtuda, aga keeleküsimus jääb meid ikkagi painama. Mis siis ühest Harkivi venekeelsest ukraina kirjanikust kõneleda – ukrainlastel on nali, et kahest vennast (valgevenelastest ja nendest) piisab, rohkem ei kannataks kuidagi välja (lk 18).

*

Lõppeks üks isiklik sissekanne sõjaaja algusest:

Et me jumala eest ei unustaks ära, et see õudus püsivalt käib. Et kollane ja sinine püsiksid meelel. Nii kerge on hommikul aknast välja vaadata, süüa, juua, igapäevaseid asju teha ja unustada. Aga ei tohi. Ja ei tohi ennast kahjustada, liialt juua, maandada, see soodustab unustamist. Pohmellis ei huvita inimest maailma parandamine ja diktaatori kukutamine. Tundub, et P. on püsivas pohmellis. See ei tohi ununeda. Peame veel kord välja tulema. Muidu juhtub nii, nagu eelmistel kordadel. Loodan, et sõda saab peagi läbi.

¹ W. G. Sebald. "Õhusõda ja kirjandus" – Loomingu Raamatukogu, nr 17–18, 2013, lk 23. Tõlkinud Mati Sirkel.

² Seevastu puudub Venemaa sõjal Ukrainas, kui väga Kremli kurjategijad seda ka ei lavastaks, loogiline narratiiv, mistõttu ei ootakski Krasnjaštšõhhilt lineaarset jutustust.