Aliis Aalmanni teine luulekogu "Väe võim", mis pälvis selle aasta märtsis Gustav Suitsu preemia, seob ürgse ja aktuaalse. Teost kannavad pealkirjas olevad tähenduselt samalaadsed, ent mitte sünonüümsed sõnad vägi ja võim. Luulekogu suunab mõtlema, mis on tänapäeval vägi ja võim ning kas vägi suudab ületada võimu.

Võimul ja väel on luulekogus erinev kuju ja tähendus. Ka vormis peitub vägi – muistne vägi. Aalmann on inspireerunud vanemast (ja ka uuemast) rahvaluulest ning kasutanud palju algriimi, vähem lõppriimi, parallelismi ja murdesõnu, mis on sulatatud kokku vabavärsi ja tänapäevase keelega. Siiski torkab vabavärsi vahel silma ka mõni rõhuline luuletus. Seetõttu on paslik küsida, missugune võim on rahvaluulel. Vana ja uut keelt kõrvuti kasutades rõhutab Aalmann ühiskonna valupunktide ajatust. Samuti mõjuvad algriim ja mõttekordused loitsivalt, mis aga omakorda sobib autori illustratsioonidega. Joonistustes ja luulekogu keeles avaldub teose lüüriline mina – nõid. "Väe võimus" on nõida kujutatud eneseteadliku, normidele vastu hakkava iseseisva ja väeka naisena, kes vastandub ühiskonna ootusele nunnust, tagasihoidlikust ja alandlikust koduperenaisest. Samal ajal väljendab nõia ja nõiaprotsessi kujund naiskogemuse valusaid tahke.

Eriti selgelt toob meeste võimu naiste üle esile luuletus "juba nad süütavad tõrvikud" (lk 63), kus naine on asetatud pagana (nõia) ja mees jumala positsiooni: "juba nad süütavad tõrvikud [—] jumal andeks kõik annab / näeb igas naises alamat / ja süüdimatult lõkkepuudele ta kannab". Usundiloolane Tiina Vähi märgib, et nõiaprotsessid algasid meeste hirmust oma sotsiaalse staatuse vähenemise pärast. Nõiaks peeti naist, kes käitus ebatavaliselt ega vastanud oodatud naiserollile – pidas mõnda kombetut ametit, mille abiga sai ta end ülal pidada ja mehest vähem sõltuda.¹ Ent idee naiste allasurumisest kehtestati ammu enne keskaega: juba antiikajal kuulutati, et füüsiliselt tugevam ehk mees valitseb nõrgema ehk naise üle, kes tundus meestele oma irratsionaalse keha tõttu enesevalitsemiseks võimetu.² "Väe võimus" väljendub naiste põlvkondadepikkune repressioon näiteks värsireas "meil on lõke kodune / sisemine põleng kestnud kaua" (lk 63).

Nõiakujundi kaudu kujutab Aalmann naist enesekindla, väeka ja mässumeelsena, ent samas toob ta päevavalgele koduseinte vahel toimuva traagika, mis võtab naiselt väe. Luuletus "ei ma väeti alla anna" kirjeldab naistevastast koduvägivalda: "hõigub nime nõuab kulda / kus on lunaraha / tahab minu vaimu murda / ähvardab et laseb maha" (lk 76). Sellise hirmu ja ähvarduste all elades võib naine end tõesti väeti ja väetuna tunda. Samas jagab "Väe võim" ka lootust ja positiivsust: ridades "mul on jõud ja mul on vägi [—] ei ma väeti alla anna / ei ma sipelg' heitü / [—] seisan uhkelt kodurannal / ei ma jookse peitu" on peidus sõnum, et meis, naistes, on sisemine tugevus, et vägivallale vastu astuda ja sellest välja murda, mis ühtib hästi ka Naiste Tugi- ja Teabekeskuse kampaaniaga "Vägivallast on väljapääs".

"Väe võimu" juhtmotiiv "vägi" ei seisne ainult naiskogemuses, vaid ka paigavaimus ja pärimuses. Luuletus "ma ei osanud enam tuulte keelt" (lk 10) kirjeldab tuule, vihma, päikese, pärnade, tammede, rästa ja varese keele unustamise kaudu loodusest ja loodusteadmistest kaugenemist. Teksti keskel ilmub mütoloogiline majavaim, kes on eesti folklooris olnud mingi paiga, sageli elumaja valitseja ja kaitsevaim, kes hoiatab elanikke õnnetuste eest. Aalmanni majavaimuga on aga midagi juhtunud, kuna ta kopitab ("Isegi majavaim kopitas / kärnas ja kõle", lk 10). Mulle meenus seda lugedes Ernst Enno luuletuse "Õhtu kodutalus" viimane salm: "aastasajad kõnelevad – / kuulda üksi hingamist, / nagu unenäo sõudu, / taluhaldja oigamist"³ Kui Enno luuletuses kurvastab taluhaldjas talukultuuri hääbumise pärast, siis Aalmanni tekstis tähistab majavaimu kopitamine vanade uskumuste kadumist. Majavaim kopitab, kuna inimesed ei mäleta ega usu enam temasse. Kui aga kaob usk, võib "kodust saada tuulekoda", millest vihisevad läbi võõrad ja moodsad kultuurid. Seetõttu ununeb kodu ehk päritolu ja pärimus.

"Väe võimu" põhiline dominant "vägi" tähistab esmajoones ürgsust, juuri ja pärimust, mis peituvad nii rahvaluulest inspireeritud vormis, keeles kui ka kujundites. Vähem tähtis ei ole raamatus naiskogemus, kus vägi avaldub eeskätt sisemise tugevuse ja vabaduse kujul. Lisaks esindavad väge vanad uskumused ning paigavaim. "Võim" on aga luulekogus sageli inimese käes, kuid valitseja rollis võib olla ka üleilmastuv ja muutuv maailm. Algriimist ja mõttekordustest tekkiv loitsulik rütm annab ühiskonna murepunktidele vägevama kõla ja nii näitab "Väe võim", et rahvaluule saab siduda tänapäeva keele ja kontekstiga, ilma et see kaotaks väe.

¹ Tiina Vähi. "Kuidas naistest said nõiad õhtumaade mütoloogiates, demonoloogiates ja nõiaprotsessides?" – Ariadne Lõng, V aastakäik, 1/2, 2004, lk 106.

² Samas, lk 103.

³ Ernst Enno. "Õhtu kodutalus" – "Sõnarine", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 360.