Alustame oma vestlust sellest, kuidas sa näitlejaks õppima läksid. Kui ma vaatasin 2010. aastal tehtud "Lendude" saadet, siis sa ütlesid seal, et kuna oled teatriperes kasvanud, siis see, et sinust sai näitleja, oli mõnes mõttes paratamatus. Kui sa 2006. aastal Tallinna Reaalkooli lõpetasid, kas teadsid kohe, et soovid näitlejaks õppida või oli mõni teine plaan ka laual? 

Ei, teater ei olnud kindel siht. Ma mõtlesin ikka igasuguseid asju ja ausalt öeldes ma teatriga kooli ajal väga põhjalikult ei tegelenudki. Kui isal või tädil (Hendrik ja Harriet Toompere - toim) oli esietendus, käisin vaatamas, aga mingit suurt teatrihuvi mul ei olnud ning teatriringis ka ei käinud. Tegelikult plaanisin üleüldse vaheaasta võtta, sest huvisid oli mitmeid, mõtlesin näiteks arhitektuurile, juurale ja lennuakadeemiale. Kuna kindel eelistus puudus, oleks ilmselt rahulik kaalumine kasuks tulnud.

Lavakunstikooli katsed toimusid veel enne seda, kui teistesse koolidesse oli vaja paberid sisse viia, ja oli teada, et peale seda võetakse uus kursus alles kahe aasta pärast. Mingi hämara sisemise tungi ajel vedasin ennast sinna ikkagi kohale. Kui ma esimesest voorust edasi sain, tekkis juba hasart. Kuidagi nii see läks.

Ei ole midagi teha, ilmselt see, et ma olin lapsest peale teatri koridorides jõlkunud, kõigi nende ääretult põnevate inimestega kokku puutunud, jättis oma jälje.

Kas sa arvad, et kuna oled juba lapsest saati teatriga seotud olnud, oli sul näitlejana selle võrra lihtsam teatrimaailma astuda? 

Jah, tõepoolest, tee garderoobi oli tuttav, aga see moodustab teatrimaailmast ainult murdosa. Publiku poolehoiu eest peavad kõik ise võitlema ja ma ei usu, et perekondlikud sidemed siin suurt rolli mängivad, sest me töötame halastamatul alal. Olles pidevalt kõigi silme all, on väga raske petta, sest lõpuks otsustab ikkagi publik.

Mis puutub kooli, siis mäletan, et isa oli minuga üsna karm (24. lennu kursuse juhendaja oli Toompere isa - toim). Ta oli minuga isegi karmim kui teistega, ta on seda ise ka kuskil tunnistanud. Eks ma olin ka kohmakas, teised ümberringi tundusid palju andekamad.

Nii et ei, ma ei arva, et oli lihtne, pigem vastupidi, sest tähelepanu paneb hoopis lisapinge peale: kas ma ikka saan hakkama? Kas ma olen ikka ülesannete kõrgusel? 

Pärast lavakunstikooli lõpetamist läksid sa näitlejana Eesti Draamateatrisse tööle. Kas sa mäletad ka, millised su esimesed aastad teatris olid?

Ma mäletan, et tegemist oli üsna palju ja ma ahmisin kõike sisse. Ükskõik, mis töö tuli, kõik oli huvitav – ma sain töötada uute inimestega, kellest ma lugu pidasin, õppisin neid tundma, saime järk-järgult läbi tööprotsessi sõpradeks. Kõik oli hästi tore, uus ja värske. Lisaks oli palju tegemist ka teatri kõrvalt – filmid, seriaalid ja muu selline.

Kas vaatad praegu mõnele asjale tagasi ka ja mõtled, et seda oleks võinud mitte teha? 

Ei, midagi nii piinlikku ei ole, et ma häbeneks. Kõik need tööd on omal kohal olnud ja selle maailma eri tahke avanud. Kui noor näitleja tööd alustab, siis ongi hea, et ta saab väga palju erinevaid asju teha. Vajalik on ette saada pilt, milline see põld on, millest see koosneb, mis sealt vastu vaatab. See on kokkuvõttes sinu leib ja hiljem saab valiku teha, millega tahaks rohkem tegeleda. 

2013. aastal läksid Peterburi lavastajaks õppima. Kust see lavastamise soov tekkis? 

Lavakunstikoolis oli meie kursusel ülesanne, et kõik pidid lavastama. Igale näitlejale kulub ära korraks asja teise poole pealt vaadata. Mulle pakkus lavastamine huvi ja pinget ning kui ma teatrisse tööle tulin, tahtsin proovida natukene suuremat tööd teha, sest kooli ajal jäi see lavastus katkendipõhiseks. 

Esimene lavastus, mille draamateatris tegin, oli väikses Maalisaalis Rodolf Sirera "Marquis d'Artiste", kahe näitleja vaheline psühholoogiline ja terav mäng. Tundsin, et oleksin tahtnud koolis nii-öelda klassikalise teatriga rohkem kokku puutuda ja lavastamises nägin võimalust seda külge endas arendada. Ühtlasi tahtsin teada saada, kas ma suudan niimoodi juhendada, et see kannab lavastuse välja. Sel läks päris hästi ning seda mängiti mitu aastat. 

Järgmisena tegin väikeses saalis Davide Carnevali "Kraepelini variatsioone". Seda tehes sain sõbraks Lembit Ulfsakiga, kellega olin kooli ajal "Kirsiaias" koos mänginud. "Kraepelini variatsioonid" räägib ühest vanast mehest, kel on Alzheimer. Pärast seda, kui teatri toonane kunstiline juht Priit Pedajas seda koosolekul tutvustas, tuli Lembit minu juurde ja ütles, et ta tahaks seda Alzheimeris vana meest mängida. Lembit meeldis mulle kohutavalt, ta oli mu absoluutne lemmiknäitleja. See tegi mulle tohutut au, et ta ise huvitatud oli. Mul on selle üle ääretult hea meel, et ma sain temaga seda tööd teha, see õpetas väga palju. 

Venemaale läksin õppima, sest sinna minek tundus huvitav. Kui kõik lähevad kogu aeg lääne poole, näiteks Londonisse või Berliini, siis mulle tundus Venemaa palju keerulisem koht, kuhu minna. Samal ajal puutusin kokku õppejõu Lev Ehrenburgiga, kes mulle õudselt meeldis. Ta tegi Eestis workshop'i ja ma tegin seal näitlejana kaasa. See oli nii huvitav, kuidas ta töötas. 

Sinna jõudes selgus, et meid on uuesti esimesele kursusele vastu võetud ja kõik algas jälle algusest ehk ma kordasin täies ulatuses kogu esimest lavaka aastat, ainult teises koolis. Ma olin selleks hetkeks teatris töötanud kolm aastat, Kristo (Viiding - toim) viis ja Jaak (Prints - toim) pea kümme – nii et, üsna kummaline olukord. Kursus oli ainult vene keeles, see oli kohutavalt raske, aga muus osas jube huvitav. 

Mingil põhjusel ei lubatud Ehrenburgi teatrikooli põhimajja, vaid talle anti eraldi kursus teatri kõrvale. Ju tal oli seal mingi tüli olnud olid, sest intriig on seal täitsa tavaline nähtus. See ruum, kus me töötasime, oli vana stripiklubi või hooramaja, täiesti absurdne koht. Kool algas hooramaja koristamisest – seal oli post keset tuba, peeglid seinas, kõik oli segamini ja pudeleid täis. See ei olnud üldse selline viisakas ja klanitud teatriruum, aga selles oli mingi oma võlu. Elu oma täies hiilguses.

Mäletan, et läksin Venemaale eelarvamusega, kuid kohale jõudes üllatusin, et Peterburi kesklinn on täiesti euroopalik suurlinn, võiks isegi öelda, et oluliselt jõukam kui Tallinn – Ferrarid, suured ja uhked poed ning kirikud, inimesed käivad linna peal ringi, näevad head välja. Samas metroo on seal nagu ajamasin – iga peatusega, mis sa kesklinnast välja sõitsid, läksid ajas aasta tagasi ehk 20 peatust, 20 aastat.

Lasnamägi ja Peterburi äärelinn on samal ajal ehitatud, aga meie Lasnamägi on väga korralik – aknad on ühesugused, fassaadid on korda tehtud, uksed avanevad fonolukuga. Seal on igaüks ise remonti teinud, iga rõdu on erinev, uksed käivad vedruga kinni, tänavad on auklikud ja maja ees on žigulid. Ma mäletasin seda ainult lapsepõlvest, täiskasvanuna oli seda päris põnev uuesti kogeda. 

Samal aastal tungis Venemaa Ukrainale kallale ning seda oli õhus tunda – trollis kohtas agressiivseid vanainimesi, kes kirglikult rääkisid, et Krimm kuulub neile, tänaval olid meeleavaldused, kus keegi alati OMON-ilt peksa sai, inimesi tõmmati roomikusse ja viidi ära. Aga ma ei mäleta, et oleksin kordagi hirmu tundnud. Sellel hetkel ei olnud muidugi asi veel nii hull kui täna, täna on olukord hoopis teine.

Mida Venemaal oldud aasta sulle kõige rohkem õpetas? 

Palju asju õpetas. Esiteks seda, et väljakutseid ei tasu peljata – mine ja võta midagi hullu vastu, see avardab su maailmapilti! Ma vaatasin Eestit ja enda siinset elu hoopis teise mätta otsast ning sain aru, kus ma tahan ja kus ma ei taha olla. Ma võtsin Venemaal meelega pigem keerulisemad olud vastu, et ma ennast pärast Eestis paremini tunneksin, mitte ei läinud väga hea elu peale, et siis pärast tagasi tulla, pettuda ja kibe olla, et meil ei ole siin midagi. Vastupidi, ma tulin tagasi ja vaatasin, et issand kui tore meil siin on, kui palju potentsiaali. Eesti on selles mõttes ikkagi väga hea koht elamiseks.  

Selleks, et Venemaal hakkama saada, pidi sealse olmega ära harjuma. Kui ma oma kursusekaaslastel külas käisin, siis see, millise mustuse sees mõned noored elasid, oli uskumatu. See, mida Dostojevski kirjeldas, see ei ole kadunud, see on seal. Ma mäletan, kuidas Jaak tegi koolis nähtamatute esemetega etüüdi sellest, kuidas ta tänavalt kilekotiga koerasitta koristas. Kõik istusid ja vaatasid, et inimene tuleb koeraga, koer situb, inimene paneb kilekoti käe otsa ja korjab selle üles. See oli nende jaoks nii võõras mõte. Siis me selgitasime, et Eestis on niimoodi, et sitt ei tohi tänaval olla. Seal oli keegi kogu aeg sita sisse astunud, sest tänavad olid sitta ja hulkuvaid koeri täis. Eestis ei näe enam ammu sellist asja.  

Kuigi me oleme välimuselt venelastega üsna sarnased, on mentaliteet hoopis teine. Meie elame lääne kultuuriruumis, nemad on hoopis teises maailmas. Imperialism on sügavale juurdunud ja ma ei tea, kas seda on võimalik välja juurida. Lisaks põimik religioonist, Nõukogude Liidust ning mõningad Aasia mõjud. See kompott tõukab ühel hetkel nii sooja inimese meist valgusaastate kaugusele. Nad elavad oma mõttemaailmas kuskil kauges minevikus. 

Eks see kõik aitab ehk mingil määral mõista ka seda, mis täna toimub. See sigadus, mis Ukrainas on korda saadetud, rõhutab tunnet, et neid ei saa usaldada. Kuidas sa elad sellise kõrval? Kui sa küsid, mida see aeg õpetas, siis kindlasti oma vaenlast tundma. Täna on ikkagi nii, et Vene riik koos suurema osa oma kodanikkonnaga on meie vaenlane number üks. See ei tähenda loomulikult seda, et kõik venelased halvad on.

Lähme nüüd kunstilise juhi töö juurde. Sel sügisel alustasid oma kuuendat hooaega Eesti Draamateatri kunstilise juhina. Kuidas esimesed aastad läinud on?

Kui niimoodi objektiivselt üritada seda kõike kõrvalt vaadata, siis tundub, et on hästi läinud. Publikut käib ning inimesed, kes siin töötavad, on selle üle õnnelikud. Me oleme heal kursil, aga palju on veel teha, draamateater ei ole kaugeltki valmis. 

Ma olen aja jooksul aru saanud, et see töö on palju pikem. Ei ole nii, et teed kiiresti mingid otsused ära ja siis kohe kõik õnnestub. See on ikkagi päris pikk ja põhjalik minemine olnud, sest teatris on omad sissekujunenud rajad ning endale tuleb aru anda, et iga rada ei maksagi muuta, vaid tuleb võib-olla lihtsalt parema kattega teha. 

Kumb on olulisem, kas auhinnad, mis teatripäeval välja jagatakse, või see, et publikult tuleb kiidusõnu? Kindlasti on mõlemad olulised, aga kumb rohkem südamesse läheb?  

Küsimus polegi niivõrd auhindades, kui et erialaspetsialistide tunnustuses, sest ma ei usu, et keegi seda tööd tehes auhindadele mõtleb. Kõlab võib-olla imelikult, aga draamateater on täis näitlejaid ja lavastajaid, kes kõik on auhindu saanud. Ei ole nii, et hambad ristis selle nimel pingutatakse. 

Esimene ja põhiline asi, mis meelest ei tohiks minna, on see, et teatrit tehakse vaatajatele. Tundub elementaarne, aga teatris töötades võib see kõige olulisem eesmärk kõigi muude jahmerdamiste vahel ununeda. Me peame tegema häid lavastusi, mida tahetakse vaadata. Vähemalt see on see, mida mina teatris soovin näha ja ka pakkuda. 

Lavastuse hea maine ehk see kui ma näen, kuidas pärast esietendust sõna liikuma läheb ja lavastus välja müüakse, on vaat et üks kõige olulisemaid asju – et sa oled teinud midagi sellist, mis läheb vaatajatele korda. 

Aga teine pool, mis on samuti oluline, on nii-öelda asjatundja arvamus. Tihti juhtub, et erialaspetsialisti ja publiku arvamus ei ühti, sest publik tahab saada midagi lihtsamat ja arusaadavamat, asjatundja tunneb aga, et sellest ei piisa – ja tihiti ka õigusega, sest sellele liimile on lihtne minna. Latt tuleb kõrgel hoida ning ennast tuleb teiste tegijatega võrrelda.

Ja mõnikord juhtub nii, et õnnestub tabada naelapea pihta – nii spetsialistid kui ka publik on ühel meelel. Seda võib nimetada täismänguks. Tõeline õnnestumine, mis teeb kõiki rõõmsaks. 

Miks sa üldse otsustasid draamateatri kunstiliseks juhiks kandideerida?

Ma töötasin teatris ja nägin neid asju, mis ei toiminud. Ikka istutakse garderoobis ja räägitakse sellest. Mõtlesin, et mida ma istun ja ainult räägin – kui sa ei ole millegagi rahul, siis mine ja tee ära, mitte ära virise kuskil nurgas. 

Millised need kitsaskohad olid, mida sa parandada tahtsid? 

Draamateater vajas värskendamist, see oli sisuliselt ajale jalgu jäänud, teised teatrid olid äkilisemad ja julgemad. Samas oli meeletult potentsiaali – Tallinna kesklinnas on niisugune uhke maja, vana ja väärikas lava, Eesti suurim sõnateater, kus terve rida kultuuriheeroseid on võimsaid asju teinud. Kurb oli vaadata, kuidas selline võimsa energeetikaga koht vintskleb keskpärasuses. Peaks ikkagi niimoodi olema, et inimene tuleb siia ja saab elamuse. Seda oli vähe. 

Esimeses hoos läks lahti töö suure lava tükkidega – et need oleksid vaatemängulised, suurejoonelised ja uhked. Lisaks soovisin kaasata uusi lavastajaid, uusi inimesi, et rohkem uksi avada ja loomingulise poole pealt verevahetust tekitada. 

Nüüd on see kõik juhtunud, ots on lahti tehtud ja kõik on kenasti läinud. Loodetavasti on sel teatril veel ilusaid aegu ees. 

Minu meelest on sinu kui kunstilise juhi käekiri kõige paremas mõttes julge, näiteks Juhan Ulfsaki lavastatud "Teoreem" on kindlasti niisugune, mida osa publikust ei osanud draamateatrilt oodata. Kas sa oled ka sellist tagasisidet saanud, et noor inimene tuli ja hakkas draamateatrit lõhkuma?

Alguses, kui ma loominguliseks juhiks sain, olid inimestel hirmud suuremad. Kohtasin ka sellist suhtumist, et nüüd on ilm hukas, sest draamateater anti mingile poisikesele ja siin ei jää enam kivi kivi peale.

Vastupidiselt hirmudele ütleks, et ma ei ole nüüd meeletult palju laamendanud. Kui me mõtleme repertuaari peale, siis see on endiselt vägagi tasakaalukas, maailma mastaabis võib-olla isegi konservatiivne. 

Tuletan meelde, et draamateater on siiski Eesti suurim sõnateater ja meil on kohustus väga erinevat publikut teenida. Siin käib aastas üle 100 000 vaataja, mudilastest kuni päris eakateni välja. On inimesi, kes tahavad klassikalist teatrit vaadata, on inimesi, kes otsivad midagi uuenduslikku, julget ja värsket. Nad kõik võiks endale midagi draamateatrist leida, samas ei pea kõik kõiki tükke vaatama.

Sellist sisulist riski polegi meil väga olnud. Küll aga oleme riskinud mastaabiga. Näiteks "Macbeth", millest suurejoonelisemaid ettevõtmisi meie teatris väga ei kohta. Ja no mis siin salata, antud juhul õigustas see ennast ikka täiega ära.

Ma olen "Macbethi" kohta kuulnud tagasisidet, et just sellist teatrit tahavadki inimesed näha. 

Ma olen ka väga õnnelik, et see juhtus. Siin me jõuame omakorda rahastuse teemani. Ühtepidi me näeme, et kõik tahavad justnimelt sellist teatrit, aga see maksab väga palju. Kui selliseid asju tahetakse näha, peab riik väga hoolega mõtlema, kas me tahame teha teatrit nii, et me otsime selliseid säravaid tippe ja teoseid ning tahame midagi erilist korda saata või me pigem soovime, et igal pool oleks natukene midagi. Kõike korraga ei saa. 

Praegu on teatrite rahastuspoliitika selline, et me külvame raha ühtlaselt igale poole laiali, aga see omakorda välistab säravad tipud. Jah, üks kord õnnestus, aga seda tänu sellele, et meil oli kolm osapoolt: Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert. Kui me tahame rohkem selliseid "Macbethe" näha, peame tegelikult asju ümber mõtlema. 

Samal ajal kui teatrid loodavad riigipoolset toetust rohkem saada, ütlevad teised kultuurivaldkonnad jällegi, et teater on ministeeriumi lemmiklaps.

Kui vaadata kui palju inimesi teater korraga töös hoiab ja kui palju ka tagasi toob, nii maksude kui ka otsese müügituluna, ei tundu see mulle liiga ebaloogiline.

Selline teise valdkonna kallale minek on pigem inetu, ma tunnen teatavat kadeduse lõhna. Kõikide nende valdkondade inimesed on leidnud teatris moel või teisel rakendust. Nii kirjanikud, kunstnikud, muusikud kui ka filmiinimesed.

Kui möödunud talvel teatrite ja ülejäänud kultuurivaldkonna rahastamise teema väga tugevalt pildis oli, mainiti ühes intervjuus, kui oluline see on, et kogu kultuurivaldkond omavahel tülli ei läheks – et see on olukord, kus peaks just kokku hoidma.

Ma olen täiesti nõus. Pigem võiks rääkida sellest, et kogu kultuuriministeeriumi eelarve on viimase 20 aasta jooksul riigieelarvest võetuna protsentuaalselt umbes poole võrra vähenenud. Siinkohal tuletan meelde, et kui me oma kultuuri ei hoia, pole sel riigil üldse mingit mõtet. Meie kultuuri ja keele säilimine on põhiseaduses esimese ja kõige olulisema eesmärgina välja toodud.

Tulles tagasi teatrite rahastamise juurde, polegi küsimus nii väga raha juurde toomises, vaid pigem on vaja asjadele valdkonna sees otsa vaadata: kas me leiame ümberorganiseerimiseks võimalusi?

Kogu valdkonna rahastus koos erateatritega on ca 40 miljonit eurot. Riik peaks vaatama, mis pilt teatrist vastu vaatab: kui ma olen kujundlikult 40 miljoni euro eest poes käinud, siis mida ma sealt saanud olen? Kas mulle meeldib kõik, mis seal kotis on, või ma olen ka igasugu pahna kokku ostnud? Ja kui seal on palju pahna, võiks mõelda, kuidas selle asemel korralikumat kraami hankida.

Ma saan aru, et meil on viimase kolme aasta jooksul viis kultuuriministrit olnud ja see kõik on olnud üks pidev sisseõppimine, aga lootust on, et praegune kultuuriminister saab kauem ametis olla – et ta saab päriselt neid plaane teostada. See tähendab kindlasti ka ebamugavate otsuste tegemist.

Kui see 40 miljonit tükkideks võtta, siis näeme, et ca pool sellest läheb Rahvusooper Estoniale ja Vanemuisele, muusika- ja balletiteatritele, ülejäänud poolest 80 protsenti läheb suurtele sihtasutustele ning 20 protsenti erateatritele. Need numbrid on väga üldised, aga laias laastus peegeldavad tervikpilti küll. 

Milline sinu meelest teatrite rahastamise süsteem olla võiks?

Tuleks üles leida see, mida me soovime, ja panna sinna rohkem ressurssi. Samuti peaks korraks prioriteetidele mõtlema: mis on teatris kõige olulisem? Mina olen enda jaoks mõtestanud nii, et teatris on kõige olulisem, et sünniksid head lavastused. See on see, mis määrab taseme. Mitte lihtsalt, et kuskil midagi toimub, vaid oleks võimalikult häid ja kõnekaid lavastusi. 

Erateatrite rahastamise voorus hinnatakse riigiteatritest eristumist. Aga miks peaksid kõik riigiteatrid ühesugused olema? Miks on nii, et 80 protsenti toodab mingit sarnast teatrimudelit ja siis 20 protsenti peab pingutama, et eristuda? Draamateater on riigiteater, see on sihtasutus, ja meil on ikka väga erinevat laadi teatrit – rännaklavastus, muusika, klassika, väga palju eriilmelist repertuaari. Ega siit ei jäägi palju võimalusi, et eristuda.

Kui teater NO99 ära kadus, tekkis teatrivaldkonda suur auk, sest see pakkus riigile teistlaadi sihtasutuse teenust. Ta oli väike, löögijõuline ja festivalidele orienteeritud ühiskondlikult reaktiivne teater. Praegu me ei näe sellist sihtasutust üldse, sest meie sihtasutuse mudelid on kõik väga sarnased.  

Seejärel oli Tallinnas Vaba Lava, mis ka nüüd kuhugi ära kadus. Kui me räägime väike- ja projektiteatritest, siis miks ei võiks päriselt olla sellist asja nagu toimiv riigile kuuluv sihtasutus, millel ei olegi loomingulist truppi, vaid on kuraator ning väiketeatrid saavad projektidele kandideerida ja raha antakse konkreetsetele projektidele? See lahendaks ka vabatruppide olukorra, sest nad saaksid vägagi normaalse rahastusega korralikku asja teha.  

Mis puudutab erateatrite rahastust, siis seal peaks piiri peale panema – on mingi loetud hulk potte, mida laiali jagatakse. Mingi konkurents peab olema. Meil ei ole põhiseaduses ette nähtud, et kui minul on soov teatrit teha, siis ma pean riigilt toetust saama. See on vale ning peaks ratsionaalsem olema, kuskil mujal maailmas ei tehta nii.

Tuleva aasta rahataotlused on sisse antud ning järgmisena tulevad otsused. Tõenäoliselt läheb madin jälle lahti, sest ei tule sellised otsused, nagu inimesed loodavad. 

Kui palju sa kunstilise juhina tunned, et raha tõmbab loomingule piiri ette? 

Ikka tõmbab. Draamateatri omatulu on 50 protsenti, riigipoolne toetus on 50 protsenti. Mitte üheski teises riigis ei ole tegelikult niimoodi. Kui me vaatame, kui vägevat teatrit näiteks Saksamaal tehakse, siis seal on riigipoolne toetus 80 protsenti, mõnel pool isegi 90 protsenti. Loomulikult saavad nad endale julgeid asju lubada. Me peame pükstest välja hüppama, et midagi suurt ära teha. Ja samas kõik ju tahavad suuri asju näha.

Mõni aeg tagasi ilmus Kadri Tikerpuu arvamuslugu, kus ta rääkis näitlejate palkadest. Eestis saavad riigiteatris põhimõtteliselt kõik sama palju palka, tipp-professionaali ja alustava näitleja vahe võib olla 50–100 eurot, sest riigi silmis on kõik näitlejad sama väärtusega. Muidugi, inimestena me olemegi võrdsed, aga midagi ei ole teha: kui kuulus näitleja filmis või lavastuses mängib, siis tihtipeale tullakse teda vaatama. Kui Ita Ever veel elas, siis inimesed tulidki spetsiaalselt Ita Everit vaatama. Paratamatu, et mõned saavadki erilise armastuse osaliseks, neid tahetakse rohkem näha ja nende eest ollakse ka valmis rohkem maksma. Huvitav, et kui me räägime näiteks autodest, siis ametnik ei eelda, et ta saab Mersu Moskvichi raha eest, aga inimeste puhul on sedalaadi kauplemine täiesti tavaline. 

Kui mõelda filmitööstusele, siis me kõik oleme kuulnud sellest, kuidas Hollywoodis mingil põhjusel makstakse ühele näitlejale rohkem kui teistele. Seda tehakse seetõttu, et tänu temale tullakse filmi vaatama – kui sa võtad kuulsa näo asemel mõne tundmatuma, on tõenäoliselt kassatulu palju väiksem. Eestis on samamoodi ning riigisüsteem peaks seda arvestama. Kõik lavastused ei ole ühe hinnaga ning kõike ei saa šablooni järgi paika panna. Kui sa tahad suuri ja vägevaid asju teha, siis see maksabki rohkem. "Macbethi" kohta olen kuulnud, et seda on ka väga paljud välismaalased vaatamas käinud. Ja mitte ainult huvilised, vaid maailma mastaabis oluliste festivalide juhid. Lätis kirjutati kolm artiklit sellest, et Eestis on niisugune lavastus.

Me peaksime olema uhked ja õnnelikud ning kõigest väest pingutama, et meil oleks selliseid võimsaid kultuurisündmusi. See näitab, et meil on võimas riik, võimas kultuur, me oleme terved ja elujõulised, aga ma ei väsi seda kordamast, et need lavastused maksavad rohkem. Kogu see maine tervikuna on minu meelest ülioluline. Näiteks Venemaa, mis on ju perses riik, seal ei sünni praegu mitte midagi. Kõik, kes vähegi adekvaatsed on, on sealt põgenenud.

See viib omakord selle teemani, et paratamatult kui kõik hinnad tõusevad, tõusevad ka teatripiletite hinnad. Kirjandusinimesed räägivad, et raamatust on Eestis luksuskaup saanud. Kas sama võib ka teatri kohta öelda?

Ma arvan, et veel ei ole. Ma vaatasin just meie piletihinnad üle, need on keskmiselt umbes 22 euro ringis, samuti on erinevaid soodustusi. Me oleme küll inflatsiooniga kaasa läinud ja hinnad on sel aastal tõusnud, aga kõik tooted on kallinenud. Pidime hindu tõstma, et kuidagimoodi ots otsaga kokku tulla. Ega meil raha üle jää, sest kõik, mis me teenime, läheb teatri ülalpidamisse, järgmistesse investeeringutesse. Kogu aeg läheb midagi katki ja tehnika on põrgukallis. 

Kuidas te uuele aastale vastu lähete? Käibemaks ju tõuseb. 

Need arutelud on laua peal, aga ma loodan, et saame niimoodi hakkama, et me ei pea enam hindu tõstma. Eks me vaatame selle järgi, milline üleüldine turuolukord on ja liigume teistega ühes rütmis. Ega me üle ei forsseeri, tõsta tuleb täpselt nii palju, et asja käimas hoida, kasumit ei teeni siin keegi. 

Oma olemuselt ei saa teater nii päevakajaline olla, et täna midagi juhtub ja homme käsitletakse seda olukorda laval, mingi ajaline nihe on ümbritseva osas ikkagi sees. Kui oluline see on, et teater päevakajaline oleks? 

Pulsi peal olemine on väga oluline. Teater peab käima oma vaatajatega sama sammu. Me peegeldame ühiskonda, räägime kõiges heas ja halvas tänasest inimesest. Päevakajalisus ei tähenda üksnes päevapoliitikaga tegelemist – päevakajaline võib olla ka inimhinge süübiv aegadeülene klassika, sest inimeseks olemine on ka päevakajaline küsimus. "Vend Antigone, õde Oidipuses" on Tiit Ojasoo osanud väga meisterlikult välja tuua selle, mis täna kõnetab. See materjal on väga tundliku närviga valitud ja lavastatud. 

Milline teatri roll ühiskonnas on?

Neid rolle on erinevaid. Nagu hea kirjandus või hea film, tegeleb ka teater meie elu mõtestamise ja peegeldamisega. Loomulikult on ka meelelahutuslik aspekt ning see mõjub rasketel aegadel hingepalsamina. Kindlasti on teater ka südametunnistus, sest emotsioonide kunst äratab südametunnistuse seal, kus tundub, et seda äkki ei ole. Vihase ja valusa võitluse juures on teater ühiskonnas kui nõrgemat kaitsev tasakaalustav jõud. 

Sinu ülesanne ka on trupp kokku panna. Mille järgi sa uusi inimesi teatrisse kutsud?

Ikka selle järgi kui hea ta on. See on muidugi suhteline mõiste, sest kuidas sa tegelikult omavahel mõnd vanemat prouat ja noort äkilist kutti võrdled? Ja samas on teatris ju mõlemat tarvis, sest ringi vaadates näeme nii noori kui vanu. Määrab ka see, milliseid rolle me laval vajame, millest puudu on. No ja iseloom ning teoreetiline trupiga sobivus loomulikult ka.

Iga mingi aja tagant tõstatab keegi arutelu, et Eestis toodetakse liiga palju näitlejaid, sest iga aasta tuleb kas kultuuriakadeemiast või lavakunstikoolist üks lend tööturule juurde. Kuidas sa suhtud väitesse, et noori tuleb liiga palju peale? 

Kui neil tööd on, on kõik okei, sest see hoiab valdkonda mitmepalgelisena. Idealistlikult võttes on loomulikult tore, et teater inimestele huvi pakub – mida rohkem, seda uhkem. Reaalsus on muidugi veidi teine. Näiteks draamateatris ei ole me võimelised nii kiires tempos näitlejaid peale võtma, sest vajadus lihtsalt puudub. 

Eks see on ka sügav mõtlemise koht: kuidas inimesed, kes kooli lõpetavad, end tunnevad, kui nad selles valdkonnas tööd ei saa? Kas nad on õnnelikud selle üle? Lõpuks on niimoodi, et keegi ei saa enam söönuks. 

Praegu on meeletu hulk väiketeatreid ja -truppe, eks see on paljuski sellest tingitud, et meil on nii palju näitlejaid peale kasvanud ja igaüks otsib oma teed ning võimalust selles valdkonnas ellu jääda. Lõpuks ju taandub asi sellele, et kuidagi tuleb leib lauale tuua.

Midagi ei ole teha, elu teeb omad korrektuurid ja turg määrab. See on paratamatu, et kõigile ei jätkugi sama palju tähelepanu ning teatrivaldkond ongi karm. Meil on Eestis tegelikult isegi hästi – London ja New Yorki on täis näitlejaid, kel ei ole mingit tööd ja nad valivadki teise elukutse.  

Kas sa näed mingit ohukohta, et meil võib varsti samamoodi olla?

Meil juba on natukene nii. On terve rida näitlejaid, kellel ei ole tööd. See on Eesti hariduspoliitika küsimus laiemalt: kui palju me inimesi vajadusepõhiselt koolitame ja kui palju me lähtume mingitest vanadest sisseharjutatud mudelitest, mis dikteerivad meile ette, kui palju inimesi me peame vastu võtma? Mingil hetkel on võib-olla mõistlikum töötada väiksemates kollektiivides, ka õpetada oleks nii palju produktiivsem. 

See, kuidas me Eestis inimesi õpetame ja koolitame ning mille jaoks seda teeme, on laiem küsimus: mida meil on riigina tarvis ja mille peale me lihtsalt ressursse raiskame? See viib ka õpetajate palgani. Mis saaks olla tähtsam kui laste haridus, nutikas Eesti inimene? Ma ei kujuta ette, kas inimesed on valmis ise oma lapsi õpetama hakkama.  

Koroonapandeemia näitas, et ei ole. 

Muidugi ei ole! Lapsevanemad peavad tööl käima, nad ei oskagi pedagoogikat. Pedagoog ei ole lihtne olla, see on omaette oskus. Ma ei kujuta ette, kui kaua selline üleolev suhtumine kõigesse jätkub. See on praegu väga kriitiline koht ja tuleviku mõttes väga oluline küsimus. Nutikad inimesed on meie ainus ressurss, sest meil ei ole maavarasid, tööstust ega meeletut turismi. 

Õpetaja amet on raske ja mul tuleb nukker meel peale, kui ma vaatan, kuidas lapsevanemad õpetajatele õpetavad, kuidas nemad oma tööd tegema peavad. See on nii alaväärne, sul ei ole mingit õigust ka – kõik võivad kõrvalt lärtsuda. Ma ei imesta üldse kui noor inimene, kes õpetajaks õpib, ütleb, et ta ei taha, ning läheb mujale. Õpetajatel ei jää mingit vaba aega ka, sest pärast tööpäeva istuvad nad kodus ja kontrollivad kontrolltöid. Väga stressirohke, aga niivõrd oluline amet, kuhu ei suudeta nüüd raha panna. Kuradi trepiremont on arusaadavam kui inimestesse investeerimine. 

Kui ühiskondlikult on üks murepunkt õpetajate palgad, siis mis on teatrite jaoks praegu need kõige suuremad väljakutsed?

Ikkagi see rahastusmudel on praegu suur väljakutse, teatrimaastiku tervikpilt üleüldiselt. Meie eesmärk ei peaks olema see, et oleks võimalikult palju teatrit, vaid et meil oleks võimalikult kvaliteetne teater. See prioriteet tuleks endale seda, sest sealt saab edasi vaadata, kuidas poliitilises mõttes raha jaotatakse. 

Praegu on teatritel hea aeg, sest inimesi käib palju, aga see ei pruugi nii jääda. Arvatakse, et järgmisel aastal väheneb inimeste ostujõud järsult ning see jõuab ka teatriteni, selleks tuleb valmis olla. Teater peab endiselt publikut kõnetama, et inimesed teatris edasi käiksid. Proovime pakkuda alati midagi sellist, mis pakub publikule elamust – et kui nad siit lähevad, on nad kuidagi täidetumad. 

Lisaks palgateema – et inimesed tahaksid teatrit teha, et tipud tahaksid teatrit teha, et nad ei tunneks, et nad saavad alaväärset palka ja ei näe ühel hetkel, et sellel pole mõtet ja hakkavad midagi muud tegema.

Kui palju teater inimeste käitumisharjumustega kaasas peab käima? Üks asi on näiteks tähelepanuvõime. Olen kuulnud, et viietunnine "Vend Antigone, õde Oidipus" ikkagi hirmutab inimesi.

Lavastuse pikkus on väga suhteline. Teinekord mõjub tunnine lavastus ka nagu kuus tundi. See on tegijate professionaalsuse ja andekuse küsimus – kui sa suudad viis tundi ägedalt ära täita, siis ei ole seal midagi rasket.

Kui ma kuulsin, et  "Vend Antigone, õde Oidipus" on viis tundi, muutusin ka murelikuks, aga kui selle ära nägin, sain aru, et seal ei ole kuskilt midagi maha võtta, sest siis läheks lugu segamini. See on tegelikult isegi hästi kokku surutud, sest tavaliselt on ainuüksi Oidipuse lugu neli tundi ja Antigone lugu viis tundi. Praegu on viie tunniga kogu Teeba linna ajalugu kätte saadud. 

"Vend Antigone, õde Oidipus" on meil tõesti kõige pikem mängukavas olev lavastus, aga "Lehman Brothers" on ka omajagu pikk, ometi inimesed istuvad ja vaatavad selle ära. Selles mastaabis võib olla midagi sellist, millest sa kohe isegi aru ei saa, aga kui lavastus tekitab sinus ka mitu päeva hiljem mõtteid ning eriti heal juhul huvi uuesti vaatama minna, on see ettevõtmine tegelikult korda läinud. Äkki ongi inimestel kasulik korraks ühe koha peal istuda ja rahulikult keskenduda, mitte kogu aeg programmi vahetada. 

Räägime korraks "Lehman Brothersist" ka. See on nüüdseks kolmandat hooaega mängukavas ning endiselt on kõik etendused välja müüdud. Oskad sa pakkuda, miks see rahvale ja kriitikutele nii hästi peale läheb? 

Andekad näitlejad, suurepärane muusika, esteetiliselt nauditav lava ning – mis kõige olulisem – hea alustekst. See on tähtis, et algne idee või teksti minek oleks õige. Lisaks oli piisavalt aega, et seda lavastada. Kõik sai läbi mõeldud ning tänu sellele on ka hea mängida. Kuigi lugu on emotsionaalne, ei jää see pikalt ühe raskuse peale seisma. Isegi kui see raskus seal on, asendub see ühel hetkel kergusega. Kui oleks neli tundi ühe tunde peal, oleks juba keeruline. 

Mis su järgmine suurem siht kunstilise juhina on? 

Eks me töötame ikka edasi. Tahaks veel uusi inimesi kaasata, ka välismaalt värsket verd siia tuua. Tahaks, et teater oleks endiselt kõnekas ning selleks, et ka järgmised lavastused õnnestuksid, peab vormi hoidma. 

Mida ma ei väsi loost loosse kordamast, on see, et draamateater väärib endale black box'i. Selleks ei pea ehitama uut maja, Tallinnas on ruume, mida saaks paremini kasutada, küll. See on ülejäänud maailmas täiesti tavaline, et rahvusteatrite küljes on black box, keskmise suurusega ruum, mis on kaasaegse teatri tegemiseks hädavajalik. 

Meie suur lava on kenasti töös, aga väike lava täidab vahepealset funktsiooni – see on kammerlik saal, kus peaksid olema kammerlikud lood. Vahepealne, kaasaegse teatri mõttes kõige levinum formaat, on aga puudu. Me oleme ennegi väljapool oma teatrimaja toimetanud ja võime seda vabalt ka tulevikus teha. Draamateater pole üksnes Tallinna kesklinnas asuv hoone, vaid ka töökojad, laod ja inimesed, kes selles majas töötavad. Ma julgustan otsustajaid selle poole vaatama, sest draamateater saaks sellise ruumi täitmisega hakkama.

Sul on sel reedel (intervjuu toimus esmaspäeval - toim) sünnipäev. Kui palju sa sünnipäeva paiku eelmisele aastale tagasi vaatad? 

Tead, üldse ei vaata. Ma ilmselt jõuan veel sellesse vanusesse, kus sünnipäevad ja juubelid jälle olulised on. Viimati oli mulle sünnipäev oluline siis, kui ma olin umbes kümneaastane, pärast seda ma ei pea enam järge, mis sünnipäev mul on. Ma ei ole selle mõttes liiga sünnipäeva inimene ning ma ei ole seda kunagi suurelt ka tähistanud, see on üks päev kõigi teiste päevade seas. Seetõttu ei tee ma ka kokkuvõtteid. 

Aga muidugi ma olen õnnelik, et mul on kaks väikest ja väga armsat last, pere ja töö, mis mulle meeldib. 

Mida sa uuelt aastalt ootad?

Et ühiskondlikus plaanis mingit suurt õnnetust ja jama ei juhtuks. Ma ikka loodan, et sõda Ukrainas lõpeb ning me ei peaks kogu aeg mingis terroristliku riigi hirmus elama. Ootan, et Venemaa saaks oma karistuse ning õiglus saaks maa peale seatud. Väiksematest asjadest loodan, et teatril läheks jätkuvalt hästi. 

Palju õnne!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.