Teatris võid kokku panna parima – materjali, lavastaja, kunstniku, näitlejad –, aga tulemuseks on ikka üks suur keskpärasus. Väga harva juhtub, et sünnib teatriime. Minu jaoks see juhtus sel nädalal. Läksin Eesti Draamateatrisse Tiit Ojasoo lavastuse "Vend Antigone, ema Oidipus" esietendusele 1. novembril ja teatrisaalist väljusin 2. novembril. Totaalne Teater suure algustähega, mis puhastab ja õnnestab ja paneb vaimustuma! Ma olen nii tänulik, et sellest osa sain! Ma olen nii uhke, et meil on selline lavastaja ja sellised näitlejad! Viis tundi puhast naudingut!

Need näitlejad Eesti Draamateatri laval, kes mulle (loe: meile) seda parimat suure tähega Teatrit ja Elamust pakkusid, käivad kell 11-15 proovis ja kell 19 on nad taas laval. Seekord siis keskööni. Olete kunagi mõelnud vaheajal teatripuhvetis konjakit juues, lihtsalt uudishimust, palju küll teenib laval olev tippnäitleja? Proovime siis koos: nimetage kümme kõige paremat Eesti teatrites töötavat näitlejat ja saate ilma konfidentsiaalsust nõudvat töölepingut nägemata nende põhitöö palga välja arvutada. Isegi algharidusega kahemees saab sellega hakkama – nad saavad kätte 1350 eurot pluss maksimaalselt 100 eurot! Päriselt! Nii on. Kust ma seda tean? Väga lihtne! Eestis saavad peaaegu kõik tippnäitlejad riiklikult kehtestatud kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalka. Samas suurusjärgus saavad töötasu ka meie riigi esindusorkestrite ERSO ja Tallinna kammerorkestri muusikud ning Eesti Filharmoonia kammerkoori professionaalsed lauljad.

2023. aastal tõusis riiklike kultuuritöötajate palga alammäär 1400 eurolt 1600 euroni. Kasvuprotsent on ju muljetavaldav - üle 15 protsenti. Kui jätta ära palgasummad ja tuua välja ainult palgatõusu protsent, siis saavad ju otsustajad seda suureks töövõiduks pidada. Aga tegelikult peaks neil olema piinlik! Meie eelmise kultuuriministri sõnul riiklike kultuuritöötajate viimaste aastate kõrgeim palgatõus aitab praeguses hinnatõusukeskkonnas tagada meie inimeste toimetuleku ning Eesti kultuurielu jätkusuutlikkuse.

Tõesti tagab toimetuleku? Kui me oleme oma erialal jõudnud tippu, kas eeldame, et saame 20 aastat hiljem ka 20 eurot suuremat tasu oma valdkonna miinimumpalgast. Oi, vabandust, mitte riigi keskmisest palgast, vaid kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgast, mis on praegu 381 eurot madalam kui riigi keskmine palk. Te istute oma kabinetis ja arvutate ja peate koosolekuid ja tulete siis välja rõõmusõnumiga, oh, ära tegime, kultuuritöötajate palk tõuseb! Mulje avalikkusele on loodud – kultuuritöötajad said suure palgatõusu!

Kultuuritöötaja alampalk kõrgharidusega näitlejal on tulnud selleks, et jääda terveks karjääriks. Näitlejatelt küsitakse, et kuidas te teksti pähe saate? Aga küsige parem, kuidas on tänases elukalliduses on võimalik 1350 euroga ära elada? Vot see on kunst! Aga palk palgaks, mul ju nälga surnud näitlejaid ja muusikuid pole ka näitena välja võimalik tuua...

Ma ise töötasin Eesti Draamateatris trupijuhina 1998. kuni 2005. aastani. Mu lemmik töö! Mu lemmik kolleegid! Aga elades sel ajal Lasnamäel ühetoalises üürikorteris, ei suutnud ma oma palgaga isegi seda kinni maksta.

Maani kummardus kõigile, kes meile teatris ja kontserdisaalides elamusi pakuvad! Mina olen igatahes tänulik.