Ühelt poolt on teater justkui keskmine firma: on juhid, on alajuhid, on eelarve, on kliendid. Teisalt on enamik töötajaid kunstnikud, kelle töövahendiks on nende enda keha. Kas on midagi sellest veel isiklikumat? Publik käib igal õhtul nende tööd vaatamas, teater ise kutsub kriitikuid oma töötajate tööd avalikult arvustama. Võib eeldada, et lava taga on sama palju draamat kui laval. Kes küll sooviks sellist asutust juhtida? Draamateatris on selle ülesande endale võtnud kaks näitlejat – Rein Oja ja Hendrik Toompere jr. Ühiselt minnakse vastu Eesti Draamateatri juubelihooajale.

Pea kõigil eestlastel on Tallinna kesklinnas paikneva Eesti Draamateatriga või siin töötavate inimestega seoses mingi mälestus. Milline on teie esimene mälestus Eesti Draamateatrist?

Oja: Minu kõige esimene mälestus on Ilmar Tammuri lavastatud Goethe "Faust". Aasta oli siis 1968. Ma olen hiljem kuulnud, et kriitika tampis selle maapõhja, aga minul on see senimaani emotsionaalselt väga hästi meeles. Mefistot mängis Kaarel Karm, Fausti Mati Klooren ja Ita Ever Margaretat. Ma olin siis umbes 12. See oli muide esimene kord, kui laval näidati filmi. Ita Ever ilmus esmalt hõljudes ekraanile ja alles siis tuli ise lavale. Nii et videot kasutati teatris juba 60ndatel. Hendrik on vist lapsest peale siin jooksnud?

Toompere: Minu esimene mälestus Draamateatrist on väga traumaatiline. Martin Veinmann ajas mu isa köiega laval taga ja peksis teda. Mina istusin saalis ja nutsin. See oli nii kohutav. Hiljem ma sain teada, et see ei ole päriselt. Et see on töö. Et nad lihtsalt jätavad laval sellise mulje, et see on päriselt. Et mu isa saab sellise asja eest isegi palka. Ma õppisin juba varakult, et teatris saab nii nutta kui naerda. Kui mu isa lavastas Kivirähki "Atentaati" (1997), siis laval oli kaheraudne püss. Mina võtsin pausi ajal selle püssi ja läksin sellega teatri koridori. Seal olid paukpadrunid sees. Koridoris jalutas Ene-Liis Semper. Mina lasin koridoris ilge paugu. Ene-Liis ehmatas väga naljakalt. Ma sain kõvasti naerda. Pärast seda sõimas ta mul näo niimoodi täis, et ma sain kõvasti nutta.

11. oktoobril tähistab teater oma 100. sünnipäeva. Kuidas teie mõtlete Draamateatri esimestest päevadest ja kuidas tunnetate sidet teatri rajajatega?

Toompere: Meie teatri alguspunkti üle on aja jooksul vaieldud. Draamateatri maja oli ju tegelikult juba varem olemas ja siin tegutses Saksa teater. Meie loeme Draamateatri alguseks 11. oktoobrit 1920, sest siis kogunes esimest korda Paul Sepa juhitud noorte teatristuudio ning just sellest stuudiost kasvas välja esimene Draamateatri trupp.

Oja: Meist on vanemaid teatreid. Endla, Estonia, Vanemuine – kõik on vanemad kui Draama. Tähenduslik on aga see, et Draamateater on algusest peale olnud pretensiooniga "koolist, haridusega, professionaalsusega". Draama pole näitemänguseltsidest välja kasvanud, vaid latt asetati kohe professionaalsuse juurde.

Toompere: Draama on professionaalne eestikeelne sõnateater. Tänaseks on see täiesti iseenesestmõistetav ja loomulik. Me oleme sisuliselt rahvusteater. See omakorda tähendab, et 100 aastaga on suudetud ennast nii tugevalt kehtestada, on loodud nii palju silmapaistvat teatrit, et me saame väita – ükskõik, mis ka juhtub, siis Eesti Draamateater jääb püsima. See on kõigi meile eelnenute teene.

Kas möödunud põlvede mõjutusi võib veel praegugi Draama laval aimata? Kas näitlejad on "varastanud" oma kogenud kolleegidelt, kannavad edasi ametisaladusi?

Toompere: Kindlasti. Meie majas on alati erinevad põlvkonnad koos töötanud ja see on üks Draamateatri suuremaid tugevusi. Kui Ita Ever, kes on siin majas töötanud üle 60 aasta, mängib laval koos meie kõige noorema trupiliikmega, siis see kandub edasi. Asi pole ainult selles, mida nad laval koos teevad, vaid selles, mida nad garderoobis räägivad, kuidas inimesed omavahel teatrist vestlevad ja seda mõtestavad. Need vestlused on siin alati toimunud. Näiteks Malmsten ja Krjukov olid garderoobikaaslased ja kui vaadata tänaseid Maidu tegemisi, siis see on väga sarnane sellega, mida Krjukov omal ajal tegi. Näitlejad on päris palju üle võtnud, eelmisi põlvkondi endale eeskujuks seadnud. Praegused noored vaatavad juba Maitu ja nii see edasi läheb.

Oja: Ehk kui kokku võtta: "Elu on lõputu tsiteerimine." Ja siin majas on, keda tsiteerida.

Draamateatri maja on suisa 110-aastane, rajatud vastavalt oma aja normidele ja vajadustele, teatrikunst on aga tunduvalt muutunud. Kuivõrd maja defineerib selle, millist teatrit siin tehakse?

Oja: Ajad on tõesti muutunud. Selline maja, kus on klassikaline itaalia lava, on muutunud nišiks. Black box'e on nüüd terve Eesti täis. Tallinna ainus itaalia lavaga eestikeelne sõnateater ongi ainult Eesti Draamateater. Väga tore on seda nišši täita. Ja nagu ajalugu käib – spiraalipidi –, siis on võimalik, et oleme jõudnud olukorda, kus just selline teater on jälle olulisem. Meil on oma majaga väga vedanud. Meie 400 istekohaga suur saal on sõnateatri jaoks ideaalilähedane. Läti Kunstiteatri juht Juris Žagars käis hiljaaegu siin ja ütles: "Küll te olete õnnelikud, me peame 1000-kohalist saali sõnateatriga täitma. Näitlejad karjuvad viimasesse ritta, kes ikka midagi ei kuule ja samal ajal esimesed read hoiavad kõrvu kinni."

Toompere: See maja on omal ajal väga hästi ehitatud ja teatri tegemiseks läbi mõeldud. Tal on hea akustika ja iseloomult on ta justkui väike ja suur saal koos. Publikuga on võimalik saavutada väga hea intiimsus ja lähedus. Kui vaadata ka meie teatri praegust repertuaari, siis on selge, et siin majas on võimalik teha väga eriilmelist teatrit – komöödiat, suursugust klassikat, aga samas ka kaasaegsete video ja valguslahendustega väga konkreetselt tänase päevaga tegelevaid lavastusi.

Kas Draamateater kavatseb oma juubelit ka mingite eriüritustega tähistada?

Toompere: Ma arvan, et igaüks, kes sel hooajal meie maja külastab, saab meie juubelist aimu. Hetkel valmistatakse ette fotonäitust meie näitlejate portreedest. Need pildid hakkavad kaunistama meie maja fuajeed. Kindlasti on tulemas Draamateatri juubelit kajastav OPi erisaade. ERRiga on veel mitu põnevat koostööprojekti plaanis, kuid kahjuks ei saa ma neist veel avalikult rääkida.

Oja: Mida ma teatrihuvilistele kindlasti soovitan – hooaja jooksul korraldame me lavastatud lugemisi, kus loeme ette olulisemaid siin laval kõlanud tekste. Tähtsaid tekste on oluliselt rohkem kui lugeda jõuame, kuid üritame ära katta kõik ajastud, mida see maja on näinud.

Toompere: Pearõhk on aga sellel, et tähistada juubelit võimalikult heade uuslavastustega. Esmalt toome välja need lavastused, mis koroona tõttu kevadel välja toomata jäid. Esimene esietendus toimus juba suvel Viinistul – Mari-Liis Lille ja Andra Teede "Esimene armastus", mis võeti väga hästi vastu ning mis nüüd sisehooajaks maja väiksesse saali kolis.

Sisehooaja avamine toimus aga 9. septembril, kui esietendus "Lehman Brothers", mida ma ise lavastasin. Seejärel esietendus lavastus pealkirjaga "Millest tekivad triibud?" Vilde muuseumis Kadriorus. Lavastaja ja autor Urmas Vadi. Loodud Eduard Vilde juubeli tähistamiseks. Sügisel tähistame veel ühe olulise kirjaniku juubelit – Andrus Kivirähk 50. Selle tähistamiseks otsustas Andrus ise lavastada üht oma teksti – "Keiserlik kokk", mis tuleb väikses saalis välja 7. novembril. Sügishooaja lõpetab suurejooneliselt aga detsembris esietenduv Dostojevski "Kuritöö ja karistus", lavastajateks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Hooaja avalavastus "Lehman Brothers", mida sa, Hendrik, ise lavastasid, on mahukas, isegi eeposlik materjal. Omamoodi võtab see kokku kogu lääne panganduse ajaloo. Kas koroonaviirus ja terendav finantskriis on andnud tükile ka mingi uue vaatenurga?

Toompere: Jah ja ei. "Lehman Brothersi" üks teemadest on tõesti pangandus – kolm venda lähevad Saksamaalt Ameerikasse, asutavad seal panga, millest rohkem kui 100 aastaga kujuneb globaalne finantskeskus. Kuid eelkõige on tegu ikkagi perekonna looga. Lugu sellest, kuidas iga põlvkond alustab suure tahtmise ja innovaatiliste ideedega, kuid mõned aastad hiljem avastavad, et ka neist on saanud konservatiivid, kes lõpuni ühiskondlikku progressi ei mõista ja oma lastel tee peal ees seisavad. Ühiskondlikul tasandil räägib lavastus Lehmanite näitel, kuidas kriisid ikka ja jälle meie ühiskonnas tulevad ning kuidas inimesed need paratamatult üle elavad ja edasi lähevad. Kuidas iga kriis on kellelegi võimalus. Nii ka praegune.

Kui vaadata Lehmanite loo viimast vaatust – aastakümnete pikkuse suure tööga rajatud äriimpeerium puhutakse kokku nagu üks liivamandala – siis selles on ka mingi vabadus. Võib-olla inimestel oli ka praegust kriisi vaja, et aeg korraks maha võtta. Võib-olla oligi enne elutempo juba hullumeelselt kiireks läinud. Ei tea. Need järeldused tulevad alles väga pika aja pärast.

Te olete tänaseks koos teatrit juhtinud kaks hooaega, algab kolmas. Ametisse asudes olete intervjuus öelnud, et soovite tõsta teatri kvaliteeti. Eriolukorra ajal jagati suhteliselt märkamatult teatriaasta auhindu ja Draamateater sai rohkelt nominatsioone ja preemiaid. Selle järgi tundub, et eesmärk on täidetud. Kuidas ise hindate?

Oja: Juhtkond saab ainult luua tingimused, ime sünni ja läbikukkumise eest pole aga keegi kaitstud. Möödunud hooaeg oli tõepoolest edukas, kui kasutada seda väga levinud väljendit. Kõik lavastused, mis eelmisel aastal välja tulid, olid ühes või teises kategoorias nomineeritud. Aga nominatsioonide ja preemiate kõrval on mul isiklikult väga hea meel selle üle, et noored näitlejad, kes siia otse koolist on tulnud (Teele Pärn, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer), on kõik saanud võimaluse end näidata, on saanud piisavalt väljakutsuvaid ülesandeid ja nad on need võimalused ära kasutanud.

Toompere: Palju head on sündinud, aga ma ütleks, et töö veel käib. Me oleme kuskil poole peal. Anname endast parima, et tingimused kogu aeg paremaks läheks. Enne meid on juhte olnud, tuleb pärast ka. Draamateater on alati suurem kui tema juhid. Meie ülesanne on anda teater ühel hetkel järgmistele üle ja loodetavasti nad saavad parema teatri.

Kuidas Eesti kultuuripoliitika seis praegu on? Teatrit ikka jätkuvalt toetatakse?

Oja: Ma arvan, et kõigil on keerulised ajad. Seestpoolt vaadates tundub alati, et toetust on vähe. Kusagil maailmas ei tule teater toime ilma riigi toetuseta. Kui võrrelda enamuse maailmaga, siis Eesti on väga kultuuri toetav riik. Mõnikord on aga selle suure toetamisega tunne, et toetus hajub laiali. Kui toetada korraga kõike, siis justkui ei toeta mitte midagi. Riigi kultuuripoliitika seisneb riigipoolsetes valikutes.

Toompere: Täpselt. Vahest oleks mõistlik teravikke seada? Tuleb arvestada, et tipud on kallimad. See on Eesti kultuuripoliitikas parandamise koht. Juba mõned aastad on räägitud, et Eesti teatris on tipud puudu. Samas maailma tippude tasemel kõrgkvaliteet paratamatult maksab ka vastavalt. Võrdluseks võib tuua, et kui meil töötab õhtuti ühe suure saali etenduse ajal neli lavameest, siis suurtes riikides on neid kuni 20. Kõik need asjad seavad omad piirangud. Ma mõistan, et raha kuskilt juurde ei tule. Aga nagu Rein ütles – küsimus on riigipoolsetes valikutes ja prioriteetides.

Oja: Puht statistiliselt vaadates, siis aastas antavate etenduste arvu ja publiku külastatavuse poolest on Draamateater juba aastaid töötanud maksimumi lähedal. Ligi 500 etendust aastas tähendab, et kui puhkepäevad välja jätta, on meil majas iga päev kaks etendust. Füüsiliselt suuremaks pole võimalik kasvada. Ainus kasvamise suund ongi – sügavamaks.

Toompere: On üks teema, millega ma tahaksin tulevikus veel tegeleda. Mujal maailmas on suuremate rahvusteatrite kõrval ja küljes väiksemaid rakukesi, kes tegelevad puhtalt eksperimentaalsemate teatrivormidega. Praktika on näidanud, et alternatiivne teater vajab üldjuhul ka alternatiivset ruumi ja keskkonda, kuid nad vajaksid ka tehnilist ja administratiivset tuge. Me saaksime seda pakkuda. National Theatre Londonis ja teised maailma suured näitavad, et see on toimiv mudel ning rikastab oluliselt ka seda, millist teatrit n-ö peamajas tehakse. Kõik võidaks. Kui muidu on meie repertuaar väga lai ja mitmekülgne, siis julgelt eksperimentaalse suunaga on veel tööd teha.

Oja: Jah. Mitte kõigile kõike, vaid igaühele midagi.

Mida kevadine eriolukord teatrile õpetas? Näitas see ka midagi teatri olemuse kohta?

Toompere: See kriis on tõestanud ja kinnitanud, et elus kontakt on teatri olemus ja nii jääb. Paljud otsisid, mingil määral ka meie ise, uusi vorme, kuidas teatrit teha. Katsetati digilahendustega, aga teatri jaoks ühtegi alternatiivset lahendust küll ei avastatud.

Oja: Aastakümneid on räägitud, et mis kõik hakkab teatrit asendama – televisioon, multimeedia. Nüüd selgus, et päriselt ei asenda seda mitte miski.

Toompere: Elus kontakt, siin ja praegu – see jääb kehtima ja ma usun, et seda väärtustatakse nüüd isegi veel rohkem.

Oja: Suvel mängisime Viinistul ja see näitas selgelt – inimesed tahavad teatrisse tulla. Nad on teatrit igatsenud. Selles mõttes on see kriis olnud teatrile positiivne. See on tõstnud teatri väärtust.

Toompere: Kõik need ekraanil olevad teatri alternatiivid – need on juba ju tegelikult leiutatud. On film, on seriaal, on saade. Need ongi ekraanile loodud ja need on väga toredad žanrid. Aga teatriks neid nimetada on kummaline.

Oja: Film on valmis. Teatri teeb eriliseks võimalus eksida. Eksimused annavadki inimliku mõõtme. See ongi isikupära. Kuuldavasti on leiutatud muusika loomise programmid, mis arvutavad inimliku vea kõlapilti sisse. Arvutis on võimalik kokku panna minu hääl, sinu nägu ja tema liikumine. Aga elavat esitust ei asenda miski.

Toompere: Ühte asja näitas koroona veel. Kuna pidime kümneid tuhandeid pileteid kas ümber vahetama või tagasi ostma, siis suhtlesime otse väga paljude siia pileti ostnud inimestega. See oli suur töö. Kiidan kõiki, kes meie majas sellega tegelesid. Aga ühtlasi saime teada, et meie publik on väga mõistev ja toetav. Aitäh. Loodame teie kõigiga peagi teatrimajas kohtuda.

Intervjuu on ilmunud Draamateatri lehes.