Semper sõnas, et ajal, kui tuleb pidevalt uusi teateid selle kohta, kuidas teatrid ja kultuuriasutused peavad oma plaane ringi tegema, tunneb ta end nagu kõik kultuurinimesed.

"Ma ei näe põhjust suureks paanikaks. Me elame praegu päev korraga lootuses, et see töö, mida me teeme, õnnestub, jõutakse esietendusteni ja rahvas tuleb saali," märkis ta.

Semper naasis koos Tiit Ojasooga üsna hiljuti Peterburist. "Peterburi-kogemus oligi see, mis viis ühe päeva kaupa elamiseni."

Semper ja Ojasoo tegid Peterburis Suures Draamateatris proove lavastusega "Julia". "Lähtusime samast ideest, mis meil kunagi Eestis oli aastal 2004, kui me tegime Draamateatris sama pealkirjaga lavastuse. Aga materjal on ajas muutunud, me ise oleme muutunud ja näitejad on teistsugused."

Karantiinilimbo

Ta märkis, et tegemist on suhteliselt suure ja kompleksse projektiga – palju muusikat ja tehnikat. "Kõik oli ilus, kuni esimese publikuga läbimängu päeval jõudis meieni informatsioon, et üks näitleja on haigestunud."

Kuigi ametlikult olid ta COVID-19 testid negatiivsed – prooviti nii veretesti kui ka muud – oli tal kopsupõletik ja ta läks haiglasse ja nii see seal pooleli jäi, meenutas Semper.

"Me olime täiesti valmis – rahvas oli maja ees, meie olime saalis. Näitlejad olid nii löödud. Ei oskagi midagi öelda, sa oled end nii üles kütnud, pingutanud, ette valmistanud ja sel hetkel, kui sa oled valmis publikuga kohtuma, öeldakse, et see jääb ära."

Semper rääkis, kuidas üks näitleja läks koju, kuid tuli mõne aja pärast teatrimajja tagasi. "Ta ütles, et "seisin maja ees ja sain aru, et mul ei ole mitte kuhugi minna". Ta tuli tagasi ja istusime seal saalis."

Praeguseks on ka teiste haigestumiste tõttu lavastuse esietendus edasi lükatud kolm korda. "Iga kord on nii, et eelmine paraneb ja siis jääb järgmine. Nad käivad ühekaupa karantiinis. Selles mõttes teater praegu võitleb kangelaslikult, sest nad annavad etendusi."

Kuu aja pärast peaks Draamateatris esietenduma aga Semperi ja Ojasoo "Kuritöö ja karistus".

Rääkides nüüdseks selja taha jäänud NO99 teatrist, märkis Semper, et lõpetamise hetk oli ikkagi selgelt läbi tunnetatud ja mingisugust kahetsust ei ole ka olenemata sellest, et materjali, millest ühiskonnakriitilisi lavastusi teha, justkui on.

"Ma ei arva, et see ühiskondlik impulss oleks see, mille pärast peaksime uuesti alustama täpselt sama asjaga. Kõik seostavad meid selle ühiskonnakriitilisusega, aga me ise oleks tahtnud, et meid oleks võetud võrdselt nii ühiskonnakriitilise kui ka poeetilisena. Me ei olnud ainult sotsiaalselt tundlikud, vaid loodetavasti ka eksistentsiaalselt tundlikud."