Eelmisel nädalal oli Helsingis kultuuripealinn Tartu esitlusüritus, kus teie ka esinesite. Kas teie oletegi viimasel ajal need, keda valitakse esinema, kui on vaja Eesti muusikat või kultuuri tutvustada? Mis tunne see on?

Ramo: Me ise ei ole seda meelt. 

Et esindate alati iseennast, mitte Eesti kultuuri? 

Ramo: Ikka esindame Eesti kultuuri ka natuke - Eesti bänd oleme ja eesti rahvapillidel mängime.

Marko: Mis on eesti kultuur? Selles mõttes kindlasti oleme Eesti muusikud ja Eesti ansambel ja esindame seda, mida laiemalt võiks ju eesti kultuuriks nimetada. Me oleme üks osa sellest, ja tõenäoliselt asjaolu, et me kasutame Hiiu-Rootsi rahvapilli või Eesti-Rootsi rahvapilli, lisab mingisugust autentsust meie Eesti kultuuriesindaja staatusesse. Kuigi võib küsida, kas me näiteks Lõuna-Eesti kultuuri esindame piisavalt, kui meil on Hiiu kannel. Aga ilmselt see ei oli nii oluline. 

Meid meid on hea kasutada siis, kui on vaja näidata, kuidas traditsioon ja innovatsioon käivad kuidagi käsikäes. Eesti jaoks on see innovaatiline kuvand oluline - tehnoloogia, IT ja igasugune tark majandamine -  ja see on ka asi, millest Eestit tuntakse. Siis ei ole halb mõte Puuluup võtta näitena, kuidas hoides paikkondliku identiteeti, seda osavalt kasutades, saab teha kaasaegset muusikat, mis ei ole väga spetsiifiliselt rahvamuusika, vaid tõlgitav ka muu popmuusika raamistikku. 

Ramo: Rääkides rahvamuusikast, siis kui oleme ringi sõitnud nendel festivalidel, mida võib lugeda folkfestivalideks või siis maailmamuusikafestivalideks või mõlema nimetaja alla kuuluvatel showcase festivalidel, siis tegelikult ega seal autentset rahvamuusikat ei kohta. Jube-jube harva, kui mõni kuivem kontsert on veel kusagilt autentne rahvamuusika, aga muusikastiilid on ikkagi omavahel segunenud, pluss kaasaegne muusika on jätnud oma jälje ja muusika levik on kaasa toonud segunemise.  

Marko: Ja kui ta ongi päriselt nii autentne kui vähegi saab, siis on rahvusvahelisel turul, muusikafestivalidel seda oluliselt keerulisem keerutama hakata. Need küsimused meid intrigeerivad, aga oma muusikat tehes ei mõtle me kontseptuaalselt, et mida on parem müüa või mitte, lihtsalt teeme, mis meile meeldib ja on lahe, et see on inspireeritud Hiiu kandlega seotud traditsioonist. Aga kui sa küsisid, et mis tunne on Eestit esindada, siis see, et me oleme väikesest kohast, mis on suhteliselt põhjas, kus aeg-ajalt sajab lund ja inimesed on kinnisemad, siis me julgelt ekspluateerime neid stereotüüpe kõikidel oma kontsertidel ja teeme selle üle veidi nalja...

Ramo: Tegelikult veidi ka kurbust. 

Marko: ... ja üsna sageli tullakse peale kontserti, ja öeldakse, et oo, ma tahaks nüüd Eestisse tulla. Meil ei ole sellist programmiliste eesmärki [Eestit reklaamida], aga see toimib niimoodi ikkagi. Selles mõttes kõik on hästi.

Aga mille peale te mõtlete, kui te muusikat teete? Või ei mõtlegi millelegi?

Ramo: Pigem nii jah. Muusika on lihtsalt muusika. Loomulikult ma võin hakata mõtlema sellele ja vahest võib see mõtlemine olla hea, vahest jällegi mitte. Selles mõttes, nagu Marko ka ütles, me ei mõtle mingi stiili või kontseptsiooni peale, me teeme seda, mis tuleb ja siis läheme edasi sealt.  

Aga eks need mõtlemised käivad ikka ka muusika tegemise juurde, kui sa  pisutki arranžeerid mingit kohta loos või kirjutad teksti juurde. 

Marko: Osa sellest tuleb ka tehnilisest poolest, mis hakkab sind ühelt poolt piirama, teiselt poolt aga pakub sulle võimalusi. Näiteks Ramol on väga isikupärane stiil Hiiu kannelt mängida - see kuidas ta poogendab. Seda on kuulda kõikides meie lugudes.  

Ramo: Kõikides mitte! 

Marko: Millises ei ole? Ammu olen oodanud sellist lugu, kus seda ei ole kuulda! (Naerab)

Kas see isikupärane stiil Hiiu kannelt mängida, Ramo, tuli sul sellest, et sa õppisid Hiiu kannelt mängima pärast teisi instrumente? 

Ramo: Ma arvan küll, jah. Aga samas ega Eestis vist ei olegi ühtegi sellist mängijat peale Marko, kellel oleks Hiiu kannel esimene pill. Kõik on mingit muud pilli mänginud ja siis hakanud Hiiu kannelt juurde õppima. Võib-olla nüüd järgmine põlvkond on teistsugune. 

Marko: Parimad mängijad on sageli viiuldajad või muud poogenpillimängijad. 

Ramo, sina oled ju flöödimängija. Millal sa viimati flööti mängisid?

Ramo: Ma olen nii vähe flööti mänginud viimasel ajal. Septembris oli üks Õunaviksi kontsert, kus ma mängisin, aga enne seda oli poolteist aastat pausi. Flööt enam põhipill küll ei ole, sest flööti peaks ka tegelikult harjutama iga päev. 

Marko: Lugusid tehes pillid mingil määral piiravad meid, aga püüame nende võimalusi laiendada, vaatame, mida seal veel teha saab. Vokaali mõttes on viimasel ajal meile mingeid räpielemente rohkem juurde tulnud. 

Ramo: See tuleb meie koostööst 5miinusega. 

Marko: Meie meetod ikkagi selline, et me püüame meeled vabastada ja improviseerida, jämmida ja vaadata, kuhu see meid viib.

Ramo, sa oled olnud sooloartist pikka aega, aga Puuluup tundub olevat täielikus kahemehe sünergias toimiv bänd. Kas teil on raske olnud harjutada sellist tiimitööd?

Marko: Ramo teeb kõik asjad valmis, aga lihtsalt, et showbusinessis edukas olla, on vaja, et oleks üks brünett ka kõrval. (Naerab)

Ramo: Ei ole nii! Koos teeme lood. Need tulevad sünergiast loomulikult, üksinda tehes tulevad hoopis teistsugused lood. Sama materjaliga üksi töötades tuleb välja erinev asi. See üks lugu, mis meil programmis oli, mis oli minu tehtud 100 protsenti, selle kohta ütleb Marko siini, et see on Pastaca lugu. (Pastaca nime all on Ramo andnud välja soololugusid/albumeid ja see on ka tema alias kujutava kunstnikuna - M.P.)

Me teeme muusikat niimoodi: lihtsalt jämmime mingi aja, mina salvestan kohe selle jämmi üles, siis hiljem kuulame salvestust ja kui oli hea, siis hakkame sealt edasi vaatama ja kui ei olnud hea, siis jätame kõrvale. Täna meil ongi üks päev selline jämmipäev. 

Marko: Väga huvitav, kuidas see koostöö, mis meil on nüüd 5miinusega, meid mõjutab, sest seal on veidi teistsugune loomeprotsess.

Te võtate seda koostööd 5miinusega vist päris tõsiselt?  

Ramo: Ülitõsiselt!

Kuidas see koostöö alguse sai? Või õigemini – miks?

Ramo: See sai alguse sellest, et olime paar aastat koos Eesti muusikaauhindade gala lava taga ja rääkisime juttu. 

Marko: Igatahes ühel päeval nad helistasid meile, et äkki teeks kunagi kontserdi koos. Ja siis niimoodi sellisest tagasihoidlikust ideest teha üks kontsert koos, mis ei ole midagi väga erilist, sest bändid ikka teevad koos kontserte, hakkas asi niimoodi liikuma, et teeme koos kontserdi, aga esitame seal koos ka üksteise muusikat.

Hakkasime koos proove tegema ja siis selgus, et meil on hea klapp. Enamiku kontserdist olime laval koos, aga need olid meie ja nende enda lood, me tegime selliseid mash-upe.

Kuna see kõik nii hästi läks ja kontserdid ka toimisid, siis oligi loogiline küsimus, et äkki teeks nüüd vähemalt ühe päris uue ühise loo ka. Ühiselt lugusid tehakse bändilaagris, näiteks. See oli väga tore kogemus, ja kohe tuli see lugu välja, mis praegu on Eesti Laulul. See oli kõige esimene asi, mida me tegime.

Mulle - ja ilmselt mõnele veel - tundub teie koostöö 5miinusega natuke nagu maailmade kokkupõrge, aga seekord need kokkupõrkel tekkinud tükid siis langesid õigesse kohta?

Marko: Absoluutselt. Mina olen olnud üliettevaatlik, kellele anda intervjuusid, mis kuvandit bändist jätta, et mitte muutuda liiga meinstriimiks. Aga 5miinust oli lihtsalt nii intrigeeriv, nii teine maailm, et mõtlesin, okei, see on piisavalt hull asi, et seda võiks teha.

Nii et on küll jah, teadlikult maailmade kokku põrgatamine toimunud, aga kui me kokku saame, siis meil on väga lahe koos asju teha. Eks siis näis, mis teised sellest arvavad.

Kas 5miinust on lahedad tüübid?

Ramo: Väga lahedad tüübid.

Marko: Väga lahedad ja professionaalsed. Eelmine kord, kui me koos lugusid tegime, siis tuli teemana üles, et mis värk on, miks me oleme juba mitmendat korda bändilaagris koos ja teeme asju. Ilmselt on asi selles, et oleme skeene mõttes nii erinevatest maailmadest, et meil ei ole pinged üksteise suhtes, et me peame olema vähemalt sama head. Ja me oleme veidi erinevatest põlvkondadest. Me oleme väljas Puuluubi piiridest, ja nemad enda bändi omast ka. Meie võime teha natuke teistmoodi asju ja nemad ilmselt on ka oma tavapärasest raamist väljas. Saame täiesti vabalt musitseerida ja lõbus on ka. Ja meil on kuidagi mingisugune hoog sees praegu, et tuleb ilmselt midagi veel peale selle Eesti Laulu hiti. 

Õige jah, te kandideerite ju Eurovisionile!

Marko: No esialgu võtame asja rahulikult. See, et me juba poolfinaali pääsesime, on meile kordaminek, eriti sellises meile uutmoodi asjas. Ja eriti, kuna žüriiliikmed tegelikult ju ei teadnud, mis koosseis see täpselt on. Mõni ehk aimas, et seal on 5miinust sees, aga et selline koostööprojekt - ma ei tea, kas nad said aru või mitte.

Ramo: Väga kõva sõna!

Seda on huvitav kuulda, et te olete sellise formaadi nagu Eurovision suhtes nii positiivselt meelestatud.

Ramo: Eurovisioni kontseptsioon on pisut muutunud, seal on nii palju huvitavaid artiste olnud viimastel aastatel. Seal ei ole enam mainstriim tümakas. No on selliseid ka …

Marko: Meie lugu näiteks! (Naerab) Aga Ramol on päris kõvad lemmikud Eurovisionil olnud. 

Ramo: Näiteks eelmise aasta Portugali esindaja Maro. Me olime oma USA tuuril ja siis vaatasin, et kahel päeval meie ja Maro kontserdikuupäevad kattusid: esinesime samadel päevadel Bostonis ja New Yorgis. New Yorgis meil ei olnud võimalik tema kontserdile joosta, aga Bostonis oli. Neli kilomeetrit oli vahemaa, panin jooksuga sinna, sain pileti. Ja Maro kontsert oli väga hea, ülihea. Niisugune folk-džäss, alternatiivse džässi ja akustilise muusika segu, väga tark muusika. Väga mõnus kontsert- ja mingit Eurovisioni sellel kontserdil ei olnud. 

Kui natuke ajaloos kaevata, siis teil mõlemal on ju pungitaust. Ja te räägite küll räpist, aga mulle on alati tundnud, et Puuluubi vereringes on seda pungiverd päris palju sees. 

Ramo: Need on meie juured. 

Marko: Kui me käime Ramoga Hiiu kandle laagrites - jah, on olemas sellised asjad nagu Hiiu kandle laagrid, kuhu kogunevad Hiiu kandle entusiastid paar korda aastas -, siis seal me avastasimegi, et meile mõlemale meeldib eesti pungi klassikat mängida Hiiu kandlel ja laulda. Meie repertuaaris on 1980-1990. aastate alguse Eesti punk. Selle saatel me õrnas eas kujunesime, see on meid palju mõjutanud ja tuleb une pealt.

Ega seal midagi imelikku ka ei ole, sest kogu rockmuusika on rahvamuusikaga väga tihedalt seotud ja põhimõtteliselt sellest välja kasvanud. Aga mida eesti pungist ka praegu kõlbab kuulata?

Marko: Praegu on pungiskeene uuesti elujõuliseks hakkanud muutuma ja seal on päris noorte bände. Alles kuulasin Keskkooli uut materjali ja see oli väga äge. Aga muidu meie taust on ikka see vana hea klassikaline eesti punk - JMKE,  Vennaskond, Psühhoterror. Ka nende bändide vähem tuntud plaadid ja lood. Ja kontserdid, mis on läbi käidud. 

Mind paneb imestama, et te käite ise nii palju teiste bändide kontsertidel.  Mõtlen seda, et kui te ise esinete nii palju, siis kuidas te veel viisite käia teisi kuulamas, võiks ju arvata, et laividest tekib küllastus.

Marko: Ramo elab täiesti õiges maailmas - kui läheme ükskõik mis linna, kus meil on järgmisel päeval kontsert, siis Ramo kohe vaatab, et kas mõni artist-bänd kuskil esineb. Ta võiks iga päev kontserdil käia. Ja kui on festival, siis ta tahab kõiki bände näha, kasvõi viis minutit. See on väga lahe.

Ramo: Eks sealt saab inspiratsiooni ikka ka. Ja seda ka, et kui ma kuulan sama muusikat plaadilt, näiteks kontsertsalvestist, isegi kui see on hästi õnnestunud kontsertsalvestis, siis laiv on hoopis midagi muud. Kuidas on muusika esitatud, kuidas inimesed vastu võtavad - kõik see atmosfäär seal.

Marko: Kui me koos vaatame mõnda bändi, siis me ikkagi arutame ja analüüsime ka, et mis meeldis, mis mitte. Kui palju see, et nad kasutasid back tracki elamusest maha võtab või kuidas nad laval olid. Näiteks, et muidu on muusika hea, aga vaata, kui ebakindlad nad on, nad võiksid hoopis seda või teist teha. Või kui on midagi väga-väga suurepärast, ükskõik kas muusikalises mõttes või publikuga suhtlemises, siis seal on midagi kõrva taha panna küll. Ja see, et miski sind mõjutab, see on ju kultuuriprotsessi loogiline osa, sest miski ei sünni isolatsioonis. Loomulikult sa saad igalt poolt uut infi peale. Paned eri asjad kokku omavahel ja teed seda Hiiu kandlega, mis annab uue tasandi. 

Puuluup on väga-väga palju tuuritav bänd. Kuidas nii – kas te oletegi nii populaarsed või ei ütle lihtsalt kunagi kellelegi ära, kes kutsub?

Marko: Kalendris ei ole nii palju päevi ja päevas nii palju tunde, et saaksime minna igale poole, kuhu kutsutakse. Nii kahjuks või õnneks on - õnneks on meil selline olukord, aga kahjuks me peame palju ära ütlema. Eestis tuleb ka vaadata, et ei esineks liiga palju, sest see pole kontserdikorraldaja suhtes aus, tuleb hoida mingit puhvrit, et kui sa kuskil maakonnas esined, et siis järgmisel nädalal sa lähedal kontserti ei tee. Välismaal on selline eksklusiivse nõue üsna sage. 

See on muidugi omaette problemaatiline, sest kui rääkida näiteks keskkonnahoiust selles valguses, kui palju muusikud lendavad ja reisivad, siis oleks ökoloogiline esineda samas piirkonnas mitu korda ja mitte lennata järgmisse kohta. Võib-olla maailm veidi muutub lähitulevikus ja hakatakse rohkem väärtustama väikeseid kontserte. Ja seda, et publik ei pea tohutult pikki vahemaid läbima, et oma lemmikartisti kuulama lennata, vaid et artist tuleb talle kodu lähedale kohale. Siis saab väiksema keskkonnajalajäljega ürituse läbi viia. See on teema, mis on nüüd vaikselt olulisemaks muutunud.

Kui ökoloogiline oli teie hiljutine tuur Indias? 

Ramo: Väga ökoloogiline see ei olnud, me lendasime Indias ringi, sest me esinesime ikkagi mitmes eri kohas ja piirkonnas: Mumbais ja Punes, New Delhis ja Gurugramis, India kirdenurgas Ziro orus ning viimaks Kolkatas.

Marko: Kolkata esinemine oli tegelikult loogiline-ökoloogiline selles mõttes, et kui me Ziro festivalile juba sõitsime, siis seal lähedal Kolkatas on kõige suurem lennuväli, kust tagasi Euroopasse lennata. 

Kas te meeldisite India publikule? 

Marko: Jaa, aga kindlasti see esinemiskogemus oli natuke teistsugune, näiteks oma vahetekstide mõttes pidime seal jälgima, kuidas publik reageerib, kas nad saavad aru, et me ei mõtle kõike päris 100 protsenti tõsiselt, mida me räägime. 

Ramo: Publik naeris teistes kohtades kui Euroopas.

Marko: Vahel pidime vaeva nägema, et nad ei võtaks meid liiga tõsiselt, sest kui me läheme ülikondadega lavale ja istume seal oma pillidega, siis see kõik tundub väga tõsine värk. Pidime neile koodi varem kätte andma, et kõik on tegelikult kerges eseiroonia või huumori võtmes. Siis läks edasi kõik väga hästi. Samuti kõik meie kontserdi elemendid, mis sisaldasid seda, et rahvas hakkab kaasa tantsima, olid väga populaarsed.

Ramo: Esimest korda meie kontsertide ajaloos, hakati kaasa laulma meie koreograafia samme tutvustava teksti peale: two steps right ja two steps left (eesti keeles kaks sammu paremale ja kaks sammu vasakule - toim.). Kui kontsert läbi sai, siis rahvas veel laulis edasi:  two steps right ja two steps left.

Marko: Kui palju publik kaasa tuli, sõltus väga esinemiskohast. Publiku reaktsioonid sõltuvad üldse väga palju esinemiskohast ja mis seltskond sinna tuleb. Ziro festivalil olid tuhanded inimesed, kes festivalimeeleolus tantsisid ja  elasid pööraselt kaasa. See oli väga äge. Või siis, kui oli intiimsem, hillitsetum kontsert väiksemale publikule, siis oli ka vastav atmosfäär, siis sai rohkem rääkida lugude vahel. Nii on meil Eestis ka.

Ramo: Vahepeal kontsertidel ma räägin, et me kasutame siin lugudes ka loopereid, ja kas te teate, mis on looper. Küsisin Indias, et kas teate, mis on looper ja kõik ütlesid, et ei tea. Ja kui ma küsisin, et kas ma teen ühe workshopi looperi kohta, siis kõik ütlesid ei, ei, pole vaja. Esimest korda see oli nii. 

Marko: Mängige muusikat!

Kui tihti juhtub, et te üldse publikut kontserdil kätte ei saa? Et keegi ei tule Puuluubi tripile kaasa?

Ramo: Kui, siis see on situatsioonist sõltuvalt. Näiteks kui on mingisugune konverents, kus inimesed on niikuinii juba istunud terve päeva, konverentsi lõpus esineb bänd, aga inimesed on juba väsinud. Loomulikult kui pakutakse ka veel veini ja sööki, siis kõik tahavad juua, süüa ja rääkida. Siis on nagu loomulik, et nad ei kuula, vaid räägivad.

Marko: Vahel on korraldajad mures, et inimesed räägivad juttu, mis nüüd saab, aga me oleme öelnud, et kõik on väga hästi.

Marko: Ei solvu, sest me oleme seal funktsioonis, et luua banketile õhustikku. Alati on keegi, kes ei räägi, alati on keegi mingi seltskond, kes koguneb kuulama. Tavaliselt on hea näitaja see, kui kuulajaid on kontserdi lõpus rohkem kui kontserdi alguses, ja enamasti see nii on. Me ei pea võitlema iga inimese tähelepanu eest, kes parasjagu huvitavat juttu räägib, kes soovib meid kuulata, see kuulab. 

Marko: Vahel siiski on kontserdi-, festivali- või konverentsikorraldajad niivõrd nagu lugupidavad, et nad tekitavad situatsiooni, kus inimesed istuvad laudades ja me esineme ja siis inimesed kuulavadki 45 minutit kontserti. See on muidugi väga tore olukord - kerge esineda. 

Ramo: Mina üldiselt ei ole kunagi solvunud inimese peale, kes kuulamise ajal räägib, sest mul endal on multi-tasking võime olemas, et ma saan rääkida ja samal ajal kuulata. Ma võin pärast kuuldust isegi mingi väikse harmoonia üles kirjutada, et mis duurides lugu oli. 

Nüüd on natuke mulje, nagu te oleksite ainult banketi- või konverentsibänd, aga te käite esinemas ka rokkivamates kohtades üle maailma. Kuidas selline elustiil üldse toimib, et sõidate ühelt kontinendilt teisele ja koju satute vist pigem harva. Kui jätkusuutlik see on?

Ramo: Jätkusuutlikkusest ei tea öelda, sest oleme juba sellises vanuses, et ei tea, kui kaua see kestab veel, aga iseenesest mina küll olen avastanud, et ma olen reisiinimene. Mulle väga-väga meeldivad erinevad kohad, erinevad kultuurid. Kõik, mis sinna juurde kuulub toidud, linnad, tänavad, loodus, mis iganes. Kõik on mulle alati põnev.

Marko: Ramo, palju sa lõuga tõmbad?

Ramo: Ma ei tea, pole ammu tõmmanud, aga nii 15 korda tõmban ära. 

Marko: Väga hea ju, siis jõuad veel reisida küll!

Kui te hakkasite oma pille õppima, kas te kujutasite ette, et teie kui muusikute elu nii ägedaks kujuneb? 

Ramo: Absoluutselt ei kujutanud. 

Marko: Mina ikkagi arvasin, et minust saab sotsiaalteadlane ja siis ma võtsin omale sellise toreda hobi, et hakkasin Hiiu kannelt mängima. See on mulle suureks üllatuseks siiamaani, et see on muutunud professiooniks. Ja mulle see väga meeldib. Mis puudutab reisimist, siis loomulikult ei ole lihtne eemal olla kodust. Me püüame ikkagi mingisuguse kompromissi leida ja mitte olla kuid järjest ära, vaid kolme nädala järel vähemalt tuleme tagasi koju. 

Ramo: Pere kannatab loomulikult. 

Marko: Aga nüüd talvel oleme jälle rohkem siin Eestis. 

Teie seni viimane album, "Viimane suusataja" (Õunaviks) ilmus 2021. aastal. Kas salvestate praegu juba uut materjali ka?

Marko: Täna hakkame salvestama. Aga nii kaugel me veel ei ole, et avalikult sellest rääkida. Enne seda on meil veel üks koostööplaat plaanis, aga ka see on veel lapsekingades projekt. Aga mitte väga väikese lapse kingades. 

Ramo: Jah, see on teismelise kingades.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.