Peale esimest kuulamist ei osanud ma Los Angeleses tegutseva psühhedeelse tantsupopi duo teise albumi kohta midagi öelda. Tundub, et Magdalena Bay teab väga hästi, mida neist oodatakse, ja üldjoontes jäigi mulje, et suuresti on tegu Magdalena Bay uue plaadiga, kus üldine kvaliteet on küll sama hea kui debüüdil, aga kust on plehku pannud refräänid, mis "Mercurial Worldi" peal määrava tähtsusega olid.

Tegelikult on need seal täitsa olemas, lihtsalt natukene rohkemate kihtide all ja vahel ning suuremaks ja eepilisemaks aetud lugudes ei ole nad ehk nii täpselt, kindlalt ja teravalt paigas kui 2021. aasta albumi peal. Loksuvad veidi ühe ja teise käigu või sündiliini vahel edasi-tagasi nii, et võivad kohati kõrvalisena mõjuda. Ja nad ongi vähem prioriteetsed, aga olemas sellegipoolest, vt nt "Death & Romance" ja "Image", mis on ka koos looga "Fear, Sex" albumi kõige tugevamad.

Seda, mida Magdalena Bayst oodatakse, teevad nad endiselt väga hästi. Loovad edukalt kireva, käänulise ja selgete kontuuridega omamaailma, mis vaatab kuskilt tulevikust tagasi olevikule ja minevikule. Seekord ongi duo lisanud dimensioone, lisanud oma maailmale müütilisema ja eepilisema kihi, venitanud lood minuti või poole võrra pikemaks, jõudes mõne loo lõpus peagu progeni välja.

Aga selle sama suurejoonelisema haarde otsa album ka komistab, sest paljude tugevamate lugude sisemine loogika on üpris sarnane, nii et kui jõuda juba kolmanda neli või veidi vähem/rohkem minuteid kestva lookleva ja imposantse pop-statement'ini, on kuulajale päris selge, kuidas see mäng käib, üllatusmomendid ei üllata ja mida album edasi, seda vähem need lood ennast albumi peal ära tasuvad, kuigi ükshaaval vaadates võib ju tegu olla tugevate lugudega.

See loob olukorra, kus lõpulugu "The Ballad of Matt & Mica" on juba peaaegu digitaalse plaadipoe preview-popurrii albumi olulisematest lugudest, sest vähem või rohkem teadlikust taaskasutusest ei saa enam mööda vaadata. Abi ei ole ka asjaolust, et tugevamad lood on koondatud albumi etteotsa.

Teisalt söövad plahvatuslikumad lood ära pehmemad palad, nagu "Love Is Everywhere" ja "Angel on a Satellite", mis ohverdavad oma veidi mõnusama ambitsiooni nimel päris palju tekstuursust ja kipuvad anonüümseks jääma. Lisaks tundub, et need vaibiloome-pausid asendavad "Imaginal Diski" peal momente, mis "Mercurial Worldi" peal tekitasid veidi ebamugavust, süstisid veidi adrenaliini ja lõid pinget. Kõigest sellest jääb "Imaginal Diski" samuti veidi puudu.

Kuigi etteaimamatust taotlev etteaimatavus 54 minuti vältel aina kasvab ja kasvab ning ajapikku väsitada võib, siis erinevaid helisid ja detaile on piisavalt, et ennatlikult plaat kinni panna ei taha ja tuleb vististi tõdeda, et üldist hägu ja müstikat on lugudes piisavalt, et vähemalt illusioon etteaimamatusest mingil kujul mõned albumitiirud püsib.

Aga alati ei peagi üle oma varju hüppama ja selge peaga mõeldes on "Imaginal Disk" ju loogiline jätk Magdalena Bay diskograafiale ja arvatavasti ka sammuke edasi. Kui "Mercurial World" ära unustada, mida võib ülekohtu vältimiseks julgesti teha, siis on see lõppeks ikkagi pigem meeldivalt veedetud tund aega, kus tuleb lihtsalt teha omapoolne lisapingutus, et album ei tapeedistuks.