Kuigi viimane veerand aastast on veel ees, võib juba päris kindlalt seljataha jäänud popmuusika-aasta täielikult naisartistide omaks kuulutada. Kõigi suuremate sündmuste ees ja taga on seisnud naised. Olgu selleks siis Dua Lipa või Beyonce, kelle albumite järellainetused kindlasti ootustele ei vastanud, või Taylor Swift, Billie Eilish ja Charli XCX, kelle vähemalt kolm kuni viis kuud vanad plaadid endiselt USA ja briti albumite edetabeli esikümnes püsivad.

USA-s seisavad naiste totaalsele ülemvõimule vahel vastu mõni räppar, aga üldiselt ainult igasugused kantrimehed, kelle hulka kuulub nüüdsest ka Post Malone. Kuid reeglina pudeneb nende mõju (kui see olemas on) ja tähtsus Ühendriikide piiridest väljudes koost. Kirjutamise ajal on näiteks nii Zach Bryan kui Morgan Wallen kahe albumiga USA albumimüügi edetabeli esikümnes. Teiselpool Atlandit, ÜK edetabelist ei leia Zach Bryanit üldse ja Morgan Wallen istub 87. kohal.

Ja käimasolev naisartistide-aasta kinkis meile ka täitsa uue globaalse haardega popstaari. "Uue" juures on muidugi tärnike, sest "Short n' Sweet" on tegelikult Carpenteri kuues album. Varietyle antud intervjuus tõdes Carpenter isegi, et tunneb ennast juba arvestatava pikkusega diskograafiale vaatamata nagu uus artist. Ta lisas veel, esimesed neli albumit on talle hoopis võõraks jäänud. Enda muusikukarjääri tõeliseks alguseks loeb ta pigem pandeemia-aegset albumit "Emails I Can't Send" ja tänavust "Short n' Sweeti" peab teiseks albumiks, mille üle oli tal küpse täisealise artistina täielik loominguline kontroll.

Aga ometi mõjub "Short n' Sweet" nagu debüütalbum. Suuresti vast sellepärast, et mina ja usutavasti paljud veel süvenevad esimest korda pikemalt selle nime taga peituvasse. Kui mitte esimene, siis tema kõige olulisem album on see kindlasti, sest peab vastama küsimusele, kas järsku Carpenterile koondunud pilgud on põhjendatud ja kas ta ise on suurem kui "Espresso" või mitte.

Huvitaval kombel ei laiuta "Espresso", millest juba pikemalt rääkinud oleme ja millest on saanud kolmandaks kõige kiiremini Spotifys miljard kuulamist kogunud lugu, selle plaadi kohal nii pimestavalt kui arvata võinuks. Pigem on ta isegi väikest viisi võõrkeha. Majandusloogika ei luba sellist singlit muidugi albumilt välja jätta, aga albumi terviklikkuse huvides oleks seda võinud täiesti vabalt teha.

Sellele vaatamata on lugu ikkagi selles nimistus kõige tugevam, aga plaadil domineerib tugevalt hoopis teistsugune helimaailm, jättes "Espresso" vähemusse, mis hiti sära veidi tuhmistab. Teisalt viib see albumimullist välja ja tuletab meelde, et ükski teine lugu samale tasemele ei küündi. Kuid see on ka natuke ülekohtune standard, et iga või üldse mõni lugu sellelt albumilt peaks "Espressole" konkurentsi pakkuma ja kõige sellega, mida Carpenter ülejäänud lugudel teha soovib, saab ta tegelikult hakkama.

Arvustuse seitsmendas ja kaugeltki mitte viimases lõigus on hea hetk tõdeda, et selle albumi arvustamiseks piisanuks tegelikult ka lihtsalt plaadi nime kordamisest — short and sweet. Just seda ta ongi. Pisike, kompaktne, kaasaskantav, ergonoomiline, tõhus, mitte liiga pealiskaudne ega liiga melodramaatiline ja sealjuures õigetes momentides parajalt kleepuvate refräänide ja meloodiatega, teeb suu magusaks nii täpselt, et süda läikima ei hakkama.

Kompaktsuse ja tõhususe tõttu on enamikel lugudel päris palju ruumi, neid võib kuulda päris tühjadena ja adrenaliinilaksu albumilt kindlasti kätte ei saa, aga selle päästab Carpenteri karismaatilisus, ninakus, kontrollitud teatraalsus ja häbematus, millega ta oma sõnad ja esitused üle kastab ning tundub, et selle jaoks see ruum lugudesse jäetud ongi. Eelnevaga vastandab Carpenter ka iseennast albuminimele ja teeb selgeks, et 1,5 meetrit pikk blondiin, kes 50ndate plakatite hõnguliselt plaadikaanelt vastu vaatab, on küll short, aga mitte nii sweet, kui stereotüüp arvata lubaks.

Kunagi saabub ehk ka hetk, mil saame mõne nädala albumi arvustuse välja nii, et Taylor Swifti nime ei maini, aga täna ei ole see päev. Swift on Carpenteri sõbranna, muusikaline eeskuju ja isiklikus elus ka mentor, kes on Carpenteri sõnul aidanud tal ootamatult suurtesse mõõtmetesse kasvanud kuulsuse-labürindis navigeerida. Lisaks, jagavad nad nüüd ka produtsenti, sest Swifti üks olulisemaid kolleege, Jack Antonoff mängib olulist rolli ka "Short n' Sweeti" peal.

Koos Antonoffiga on valminud särava magamistoa-disko ("Bed Chem") ja otsekohesema popi ("Good Graces") kõrvale albumi kõige swiftilikumad (et mitte öelda Swifti pealt maha viksitud) lood. Kui ma oleksin ise Swift, siis oleksin arvatavasti väikestviisi pahane, et mu enda produtsent ja sõbranna minu lugudest ennast sel määral inspireerida lasevad ja teevad sama asja, mis mina, aga paremini.

Teise singli, "Please Please Please" puhul olen juba öelnud, et tegu oleks olnud kõige parema looga Swifti viimaselt albumilt ja albumiloo "Sharpest Tool" puhul kehtib see veelgi enam. Kõik see, mis "The Tortured Poets Departmenti" igalt loolt puudu on, on Carpenteri versioonides olemas.

Ja see vahe on väike, peitub pisikestes detailides ja produktsiooni-otsustes. "Sharpest Tooli" sõidavad näiteks peale esimest refrääni sisse Harry Stylesi "As It Wasi" indie-popi trummid, seda ilma kurblikku õhustikku ahistamata, ja samal ajal kaob Carpenteri vokaal kuhugi uduloori taha ja hakkab veidi lainetama, tekstuuristub. Ja kõik! Nii lihtne oligi teha "The Tortured Poets Departmenti" lugu, mis paneb mind mõistma, miks võiks, peaks või tahaks keegi "The Tortured Poets Departmenti" (või Swifti muud kitarri ja vokaali kesksemat) muusikat kuulata.

Usutavasti kaks artisti omavahel siiski ei võistle, aga kuna paralleelid on nii tugevad ja ilmselged, siis on raske neid mitte kõrvutada. Arvustuse jaoks välja mõeldud muusikalise duelli otsustava hoobi annabki Carpenteri juba kiidetud lüürika ja etteasted. Carpenteri eneseväljendus on julgem, häbitum, flirtivam, muredam, mitte nii kalkuleeritud ja ka lihtsalt... lõbusam?

Lauldes kaheldava väärtusega või hüperboolitsevaid ridu, siis reeglina rõhutab ta neid vastavalt või, vastupidi, ei rõhuta mitte kuidagi, aga mõlemal juhul saab kuulaja aru, millise eneseteadliku laenguga need read lauldud on ja ei teki küsimust, et kas oli see nüüd halvasti välja kukkunud nali või mõtles ta seda tõsiselt, nagu mõni teine artist, nimesid nimetamata.

Ja isegi kui albumi teine pool sulab rohkem üheks massiks, hitid ja edasised singlid on koondunud esimesse poolde, siis Carpenteri ninakad torked iseenda või meesterahva pihta, kellest ta parajasti laulab, hoiavad paati vee peal. Näiteks, et too ei tee vahet sõnade there, their ja they are vahel bluegrass'ises loos "Slim Pickins" või rahuldab ennast Leonard Coheni laulusõnade saatel loo "Dumb & Poetic" peal. Iseloomu Carpenteril või albumil haaratud tegelasel jagub, tundub, et ka parajas koguses julgust ja pöörasust, mis teeb albumist lõpuks meeldiva kaaslase.

Midagi suurt vast ei osanud keegi sellest albumist osata, aga need ootused, mis olid, Carpenter ületas. Mitte nüüd väga suure varuga, aga tal oleks olnud väga lihtne teha "Espresso" promomiseks palju suvalisem ja igavam plaat, nagu juba eespool näidatud sai, ja sellena, mis album olema peab, on ta hästi õnnestunud.

"Short n' Sweeti" peal on piisavalt värvi, särtsu, muigeid, isiklikkust ja loomingulisust ausust, et juhtida ära tähelepanu kõigel sellelt, mis ehk muusikalise poole pealt etteaimatavaks, igavaks ja tehtuks jääb. Glitteri-sahmakas punase huulepulga jäljega, mis popimaastikule kindlasti ära kulus.