Minu esimene sõõm "Espressot" tuli väikese hilinemisega. Peale ilmumist nägin nii loo kui Sabrina Carpenteri nime juhuslikult oma voogudes ja varsti ka edetabelites, aga senise põgusa kokkupuute põhjalt Disney kasvandiku muusikaga ei tulnud kuidagi pähe Carpenteri nime peale kiiresti reageerida või tema uue loo vastu huvi tunda. Kul lõpuks erinevaid signaale juba liiga palju tuli, tekkis ka uudishimu ning tuli välja uurida, mis siis nüüd täpsemalt lahti on.

Võib öelda, et uurimistöö tulemused ajasid juhtme korralikult kokku, võtsid sõnatuks, jahmatasid. Peale esimest kuulamist oli tunne, nagu oleks mind ära kasutatud, oli veidi häbi. Olin kolm minutit sõnaõigusetu, jõetu ja abitu, sest isegi kui oleksin tahtnud vastu panna, hoida alustuseks mingit distantsi või mõelda, et kas see Sabrina Carpenter nüüd ikka mingi päris asi on, siis selleks ei anta võimalust, sest "Espresso" refrään on nii üliküüniliselt nätske, magus ja kleepuv, et sellele ei saa midagi vastu väita. Kui üritada seda endalt maha pühkida, siis määrid ennast hoopis rohkem ära, nii et lihtsam on mokk töllakil kuulata.

Oli tunne nagu oleks mingi väga ohtliku ja suure saladuse otsa koperdanud, mida keegi valjuhäälselt ja avalikult kuulutab ning jagab. Kas nii ikka tohib? Samas ei ole siin midagi otseselt erilist ega uut, ei šokeerita sellega, et tehakse midagi hoopis teistmoodi, vaid sellega, et justkui ei tehtagi mitte midagi.

Niivõrd manipuleerivalt ennast mõne sekundiga kehtestav lugu viis minu kujutlusvõime kohe vandenõulistele radadele, mille järgi terve popmuusika-tööstus peaks olema illuminaatide ja satanistide poolt juhitud koletislik süsteem, mille eesmärk on lihtsat ja abitut inimest patuste mõtete ja vale eluviisiga mürgitada, et too oma hinge siis pimesi ning rumala peaga saatanale loovutaks. Sest kust ja kuidas Sabrina Carpenter, enda konkreetset ülesannet täitev mitte liiga suur staar, järsku sellise loo leidis?

Hakkasin koopainimesena uskumatut nähtust enda jaoks lahti seletama ja pähe tekkis kujutluspilt, kus 1,51 meetrit pikk Sabrina Carpenter juhatatakse sisse mõne renessanss-palee ustest ja suunatakse siis salajast kõrvalteed mööda trepist alla hämaratesse katakombidesse, kus värelev küünlavalgus Elvis Presley, John Lennoni ja Michael Jacksoni hiiglaslikel marmor-monumentidel tantsib.

Tunneli lõpus ootavad Carpenteri loomulikult kolm sünget ja tumedat, maani ürpidega kaetud kuju, kelle kapuutsivarju alt saab ehk ainult nende suud välja joonistada. Algab rituaal, mille käigus Carpenter peab loovutama kolm tilka verd ja oma hinge, hüppama neli korda ühel jalal ja hüüdma "piip-piip!". Vastutasuks ulatavad salapärased kujud Carpenterile USB-pulga, millelt leiab "Espresso" – põrgutules vorbitud hitt, mis lennutab su edetabelite tippu ja tagab sissepääsu Met Galale.

Tundub loogiline. Muud varianti ju olla ei saa? Eespool väljatoodud ülitõenäolist teooriat toetavad tegelikult ka Carpenteri varasemad singlid ning "Espressole" järgnenud "Please Please Please", mis oleks võinud olla pika puuga kõige parem lugu Taylor Swifti viimaselt albumilt, st ka tema enda loomingu kontekstis on "Espresso" pigem pauk luuvarrest.

Loo produtsendiks on meie ninapidi vedamiseks märgitud Julian Bunetta, kes on teinud väga tihedalt koostööd poistebändiga One Direction. Suurim hitt, millel Bunetta kaasa lõi, on "Story of My Life". Hiljem on ta töötanud ka kahe bändiliikme, Niall Horani ja Louis Tomlinsoni, soolokarjääride kallal. Aga on teinud paar lugu ka Carpenteriga, kellel muide ilmus 2022. aastal viies(!) stuudioalbum.

Laulukirjutajate hulgast leiab lisaks Bunettale ja Carpenterile Amy Alleni, kes on samuti kirjutanud One Directioni endisele liikmele, Harry Stylesile, loo "Adore You", töötanud Justin Bieberi, Selena Gomeze, Justin Timberlake'i ja Shawn Mendesega, aga aidanud luua ka möödunud aasta Tate McRae megahiti "Greedy".

Neljanda panustajana on välja toodud Steph Jones, kelle CV on vast kõige tagasihoidlikum, aga kes on teistest kõige tihedamalt Carpenteriga koostööd teinud ning, uskuge või mitte, aidanud kirjutada ühe loo ka One Directionis tegutsenud Liam Payne'il.

Kuid ühegi autori lugude hulgast ei leia sellist nahaalset suvediskot nagu "Espresso" ja üldiselt ongi panustatud kas plaadifirmade kullakestesse, kellel reeglina ebaõnnestuda ei lasta, või juba tugevatesse brändidesse ja nimedesse, kelle puhul ehk bränd ja nimi muusikast olulisemad ongi.

Iseenesest on lugu ju lihtne – kergelt kahisevate trummide ja unistava sündisillerduse peal meelitab Carpenter end teadmisega, et keegi meesterahvas ei saa tema pärast und. Salmid on iseeneses peaaegu täiesti ebaolulised, lihtsalt praktilised sillad refräänide vahel. Refräänid ise see-eest murduvad su peale nagu merelained, tulevad ja tulevad, kui oled pea vee alt välja pistnud, saanud grammikese õhku, laksatab järgmine su peale ja oled jälle vee all. Samas, kui oleks soov pääseda, siis saaks selle tarvis midagi vist lõpuks ette võtta, aga ega eriti ei taha.

Ja loo pärast oli uinumisega raskusi ka minul. See tiirles mu ajus, kõrva kurdudes ja silme ees. Umbes nädal aega pärast nakatumist mõtlesin enne magama jäämist selle loo peale. Kuidas see lugu võimalik on? Proovisin aru saada, mida tähendab fraas "that's that me espresso", piidlesin algset jõetustunnet ja tahtsin lahti muukida loo häbitust. Peale selle, isegi kui lugu ei jõudnud Carpenterini satanistlikult riituselt, siis just oma salakavaluses ja näilises mittemidagiütlevuses on ta hirmutav ja kuratlik sellegipoolest.

Kui võtta "Espresso" kõrvale näiteks Doja Cati kõrgustesse lennutanud megahiti "Say So" (või ka ta koha seal kõrgustes kinnitanud suvehiti "Kiss Me More"), siis Doja Cat esitab põhimõtteliselt sama lugu mingisuguse ekspressiivsusega, lisab oma vokaalidesse värve, karismat, teise salmi võtab ette isegi räppides.

Carpenter ei tee midagi sellist. Ta vokaalesitus on väga ühetasandiline, ta ei võta ühtegi riski, ei vii asja paroodilisest flirdist kaugemale, ei dekoreeri seda kuidagi, kui loo viimased 30 sekundid välja arvata, ja kõige tipuks kannab kogu asja ette teatava äraolevusega, justkui ei tahakski ta seda väga esitada. Ja ometi lendas lugu mulle näkku nagu rusikas? Oeh...

Kui Carpenter millegagi oma esituses mängib, siis ehk just selle äraolevusega, justkui mõnitab seda laulu, pakub ootamatutes kohtades üle, rõhutades seeläbi veelgi olukorra jaburust. Kas siis sõnadega ("I know I'll Mountain Dew it for ya") või mõne rõhuasetusega ("I'm working late, cause I'm a singe-rrrr"). See kõik sobitub küll tegelasega, mille Carpenter lool haarab – nukulik printsess, kes ei saa oma võludesse midagi parata ja jätab endast strateegilistel eesmärkidel tegelikkusest rumalama mulje – aga seob samal ajal aina tugevamalt umbsõlmedesse juhtmeid, mis niigi koos on. Carpenter ise ei võta asja isegi tõsiselt? Oeh...

Samas ei ole tegu ka kõige klassikalisem staadionihitiga, kümnete tuhandetega seda kaasa üürata ei saa, võib-olla lihtsalt kaasa laulda, samamoodi nagu kodus peegli ees või tänaval jalutades, aga ekstaatiline tase loos puudub. On vaid lõputuna näiv oranži kumaga hüpnoos, mis elavas esituses Youtube'ist nähtu järgi samamoodi tööle ei hakka.

Ei teagi, kas asi on bändis või Carpenteri lavalises olekus, esitusoskustes või segus kõigest ja millestki veel, aga millegipärast jääb laividel loost alles veidi kõhe ja alasti versioon, millele tuleb kujutlusvõime abil stuudioversioon külge kleepida, et illusioon ei puruneks.

Tuleb tõdeda, et vahepeal on ka nädalaid, kus lugu kuulda ei taha. Aga ma pole kindel, kas põhjusel, et lugu mind ära on tüüdanud või sellepärast, et iga kuulamine on vaimselt päris kurnav, saatan poeb nii sügavale naha alla, et vahepeal on vaja askeetlikkust harrastada. Aga peale pausi, kus vähemalt teadlikult pole lugu omale kõrvadesse suunanud, mõjub see nagu lemmikjook, mida pole ammu saanud, või vanaema tehtud punasesõstra kissell, mida igatseda otseselt ei oska, aga suhu pistes on raske midagi paremat soovida.

Artikli kirjutamise ajal tegin ka masohhistliku eksperimendi. Tahtsin teada, kui kaua murduvate lainete all vastu pean ja mitmendal järjestikusel kuulamisel loost pausi vajan. Tulemuseks oli kümme järjestikust "Espressot". Nii nätsuse poploo kohta, mis ei taha lihtsalt tapeet olla, aga ometi seda ka väga edukalt olla võib, on see päris tubli number.

Huvitaval kombel pole Carpenter veel Ameerika Ühendriikide Billboardi edetabelis 1. kohta hõivanud. Ta ees on seisnud nüüdsest teksadega akustilist kitarri nühkiv Post Malone, teine selle kevade luuavarrepauk Tommy Richmann ja sõjaveteran Kendrick Lamar. Tihe konkurents ja mõne hetke hilinenud hitistaatus (tabelisse sisenes "Espresso" 7. kohal) on loo kõige paremaks tulemuseks jätnud 3. koha. Värske singel "Please Please Please" istub ilmumisnädala järel täpselt "Espresso" kohal, teisel positsioonil.

See-eest jõudis "Espresso" Billboardi Global edetabelis, mis koondab 200 riigi striimi- ja müüginumbreid, sel nädalal esimest korda esikohale, kohe teisel kohal on järel ka "Please Please Please".

Eks ole näha, kas lugu ka terve suve vastu peab, ilmade soojenemise ja puhkuste tuules veel suuremaid mõõtmeid võtab või langeb oma häbituse ohvriks. Igatahes on Carpenter nüüdsest suures popis jõud, millega tuleb arvestada. (Olen vahepeal teada saanud, et on võimalik ka selline variant, et see lugu ei meeldi üldse. Vau!)

Igatahes olen mina nõutu. Ja see on tore, kui lisaks niisama "mõnus" olemisele, ei lase suvepopp magada, suudab ehmatada, hirmutada, intrigeerida ja panna tööle kujutlusvõime. Is it that sweet? I guess so.